Rahvahääletuse korraldamise takistamine, et rahvas ei saaks hääletada mõne partei arvates ebasobivalt, on otsene rünnak demokraatia vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri ja leiab, et lisaks abieluteemalisele kampaaniale oleks vaja ka eraldi kampaaniat selleks, et teha inimestele üksipulgi selgeks, millised jõud Eesti poliitilisel maastikul seisavad demokraatia eest ja millised jõud püüavad igati takistada rahva kaasamist.
Miks ei tohi?
Praegu kehtib lihtne reegel – parim kättemaks on edu ja hea elu.
Võitlus Eesti eest kestab ja kestab.
Teatud tegelased räägivad sallivusest ja avatusest.
Nõukogude Eesti on varjusurmast ärganud.
Ma usaldan ministreid, kes hoiavad raadio all tolmu sees oma endisi parteipileteid, mis võetakse õigel ajal raadio alt välja ja liputatakse, kus vaja.
Sarnaselt viiekümnendate kirjanduslike politrukkidele on ka tänased kriitikud ja kirjandusametnikud absoluutsed võhikud, kinnismõttelised punased ning nad ajavad oma hämaraid ideoloogilisi asju naisvangivalvuritele omase sadistliku entusiasmiga, tõdeb ( : ) kivisildnik Objektiivile kirjutatud kolumnis.
Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga "sallimise" ja "avanemise" kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Tänase ühiskonna sihiks on massiinimese kujundamine ja tema maitsemeele ning mõtete, aga võib-olla ka tundeelu kontrolli all hoidmine.
