Kolumn: totalitarismist ja kambakraatiast
Miskipärast räägitakse praegu nii palju ilusaid sõnu demokraatiast ja võrdsusest ja avatusest ja sõnavabadusest, – küllap sellepärast, et tegelikkuses meil neid eriti nagu ei ole, kirjutab Malle Pärn.
Miskipärast räägitakse praegu nii palju ilusaid sõnu demokraatiast ja võrdsusest ja avatusest ja sõnavabadusest, – küllap sellepärast, et tegelikkuses meil neid eriti nagu ei ole, kirjutab Malle Pärn.
"Mina ei soovita kellelgi poliitilist protsessi Eesti peavoolumeediast jälgida, kuna sellel on reaalsusega vähe pistmist.
Sõjaajaloolane ja literaat Jüri Kotšinev mõtiskleb matsluse teemal Eesti ühiskonnas.
Miks uusliberaalid tohivad teha või öelda ükskõik mida, kuni roppusteni välja, koguni välismaa meedias oma riiki laimata, – aga konservatiivid ei tohi isegi viisakat kriitilist märkust teha?
Toomas Hendrik Ilvese Twitteri kontol esinev keelekasutus ja kirjapilt, mis presidendi kantselei filtrist enam läbi ei käi, tuletab jälle meelde, et meil on olnud kaks ametiaega järjest presidendiks väliseesti mats, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Sõjaajaloolase ja publitsisti Jüri Kotšinevi hinnangul on Eesti ühiskonnas parasjagu toimumas ühe maailmavaate ja poliitilise ideoloogia taandumislahingud.
On selline ütlemine: kui sa tahad konservatiivi vihaseks ajada, siis valeta talle; kui sa aga tahad vihastada liberaali, siis räägi talle tõtt.
Tuleb lõpetada ja tühistada seaduste abil mõttetu ühiskonna- ja majandussuhete ülereguleerimine.
Oma ideoloogilisi juuri ma parlamendi spiikrina ei unusta ja Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (EKRE) ma distantseeruda ei kavatse, kuna nendele väärtustele tuginedes on EKRE valijad mind usaldanud ning need kuuluvad lahutamatult selle juurde, kes ma olen, räägib hiljuti riigikogu esimeheks ehk riigi teiseks meheks valitud Henn Põlluaas Objektiivile.
Vaba ja demokraatlik ühiskond peab ometi saama mingil viisil oma erimeelsusi lahendada.