Lugeja kirjutab: krokodillipisarates riigipöörajad

Marine Le Peni ja EKRE kohtumise vastane meeleavaldus Mustpeade maja ees. Foto: Scanpix

Millegipärast ei jõua ajakirjanikeni arusaam, et Eesti mainet ei tõmba maha mitte kriitika kallutatud sõna aadressil, vaid nende endi poolt krokodillipisarate saatel üle ilma levitatav hala. Suukorvistajad pole mitte kriitikud, vaid  ülbeks läinud ajakirjanike ja võimu kaotanud poliitikute kildkond, kirjutab Mati Pallasma. 

Kahtlemata parim näide, kuidas krokodillipisaratega oma olematut õigust taga nõutakse, on Indrek Tarandi juhtum. Tema tahtnud rumalale massile raamatut ette lugeda, kuid need lollikesed ei lasknud teda ligi ega võtnud heatahtlikku misjonäri kuulda.

Sellega leidis Tarand, et teda on solvatud ja koguni tema kallal füüsilist vägivalda tarvitatud ning ta pöördus kohtusse. Tegelikult oli vägivaldne tollane eurosaadik ise, kui ta räusates toimuvasse üritusse sekkus, kiskudes esinejal mikrofoni jõuga käest ning jätkates laia irvitusega karjumist. Videolt oli ka selgelt näha, kuidas mehike rohkem ise, kui kõrvalise müksu tulemusena oma nõrkadel jalgadel tribüünilt alla koperdas. 

Vaevalt Indrek Tarand lootis, et tal lastakse oma kometit pikalt läbi viia. Nii loll ta ka pole. Võimalik, et mees tahtis sellise provokatsiooniga õhutada enda vastu tunduvalt brutaalsemat käitumist, kui üks pisike müks ja kraedpidi etenduseplatsilt äralohistamine. Sellisel juhul oleks olnud võimalus EKRE mainet juba tunduvalt tõsisemalt kahjustada ja ehk ära hoida ka tänase võimuliidu sünd.

EKRElaste mitteootuspärane vaoshoitus valmistas pettumuse, kuid armetuna lahinguväljalt ärasaadetud pullimees püüdis vähemalt juriidiliselt mingit kompensatsiooni saada. Kuna juriidika võib kõike tõlgendada nii ja naa, siis jäidki süüdlasteks korraldajad, mitte laaberdanud kontvõõras.

Selline kahepalgeline ja võlts see meie demokraatia juba on. Siinkohal vastav näide suurest maailmast: ameeriklased korraldavad mööda maailma riigipöördeid ja tapavad süütuid inimesi, keelduvad koostööst teiste riikidega jne, kuid endi arvates on just nemad demokraatia musternäidis. Nagu Tarandil, jääb neilgi õigust üle!

Pikki aastaid kuuldus Keskerakonna kohta vaid halvustamist ja mahategevat kriitikat, seda iseäranis Tallinna linna aadressil, kus KE sellele vaatamata valimistel ikka võitjaks jäi. Tasapisi, seoses Savisaare taandumisega, see küll veidi vähenes, kuid mitte oluliselt.

Keskerakonnale valitsusvõimu üleminekul jätkus kõik vanas vaimus, kuid üha rohkem võeti sihikule EKRE. Tänase uue koalitsiooni KE+EKRE +Isamaa puhul on Reformierakonna, sotside ja peavoolumeedia vastuseis nii EKREle kui Keskerakonnale muutunud lausa hüsteeriliseks.

Asi pole erimeelsustes, tegemist on ilmselge võitlusega valitsuse vastu ja võimu pärast, kusjuures sellesse tõmmatakse ka välismaiseid infokanaleid. Loomulikult on uue võimuliidu vastaseid ka rahva ja isegi koalitsiooniparteide endi liikmete hulgas, kuid inetuks muudab võimuvõitluse ikkagi poliitiliste vastaste ja meedia käitumine. 

Sellise ühekülgse kriitika (sageli lihtlabase lahmimise) vastu on alati sõna võetud, seda on teinud Keskerakond, hiljem nii EKRE kui ka teised valitsusvälised erakonnad. Selle vastu on protesteerinud ka paljud otsesest poliitikast kõrvalseisvad inimesed, kuid neid pole kuulda võetud ja sageli pole neile ka sõna antud.

Ühele osale ajakirjanikest, kolumnistidest, arvamusliidritest jne oli selline mäng ühte väravasse sedavõrd harjumuslikuks muutunud, et ei püütudki näha vastaspoole tegevuses midagi head. Teledebattidel moodustasid saatejuhid varasema koalitsiooni esindajatega sageli ühisrinde, opositsioon pidi end mõlema eest kaitsma.

Nüüd on needsamad, aastaid vaid ühel suunal kriitikat teinud ja sageli lausa ilkunud ajakirjanikud ja teletegijad tõstnud hädakisa, väites, et nende sõnavabadust piiratakse ja suid tahetakse sulgeda.

Ühe selle väite põhjenduseks on toodud nii EKRE kui ka KE poliitikute rahuolematus ETV saatesarjaga Esimene Stuudio. Ka paljude saate vaatajate arvates sarnanesid mitmedki intervjuud praeguse võimuliidu esindajatega pigem kuriteos kahtlustatava ülekuulamisega, kui vestlusega saatesse kutsutud külalisega.

Saatejuhid püüdsid ristküsitlusega saada kinnitust iseenda arvamustele ja hoiakutele, mitte ei toonud vaatajani külaliste seisukohti ja tõekspidamisi. Kui enda arvamuse pealesurumine ebaõnnestus, läksid saatejuhid küsitluse käigus endast täiesti välja või selle piirini. Eriti labaseks kujunes intervjuu peaminister Jüri Ratasega. Rahuolematus saadetes toimunuga ei meeldinud saatejuhtidele, nende arvates olevat tegu suukorvistamisega. 

Veel on sõnavabaduse piiramisena käsitletud Ahto Lobjakase ja Vilja Kiisleri lahkumist oma senistelt töökohtadelt. Kahtlematult on Lobjakase sulest ilmunud palju huvitavaid artikleid ja tal on olnud suurel hulgal häid mõtteid, kuid ajapikku on mees ennast ilmeksimatuks pidama hakanud. Teab kõike ja õpetab kõiki. Küllap selline kõrge enesehinnang ongi kaasa toonud teinekord küllaltki ülbe sõnakäsitluse ja eriti viimasel ajal ka paljudele vastuvõetamatu mõttearenduse. 

Vastuseisu tekkepõhjust pole raske leida. Kuna ajakirjanikud ja teletegijad on jäänud truuks oma endistele pailastele, eilsed peksupoisid aga on kerkinud valitsusse, siis viimaste tänane rahulolematus ongi ajakirjanike arvates tõlgendatav valitsuse sooviga meediat suukorvistada. 

Arusaamatuks jääb, miks ühel poolel – ajakirjanikel/teletegijatel ja võimust ilma jäänud poliitikutel – on õigus rääkida kõike, mida sülg suhu toob, teistel aga seda pole. Kui see sõna nii vaba on, siis miks üks pool võib teist ikka ja jälle halvustada, viimastel pole aga õigust end isegi kaitsta?

Vilja Kiisler hädaldab oma õudusjutus „Stiilne surnukskeetmine“, et temasugustel ei lubatavat enam hunti hundiks nimetada. Tänini on hundi hundiks nimetamine olnud keelatud just neile patustele Keskerakonnale ja EKREle, seda tehes nad ju pidevalt pähe saavadki ja selle õiguse eest nad võitlevadki. Kogu Kiisleri lugu on krokodillipisaraid täis kiidulaul ajakirjanikele, kes on ausad ja eksimatud ning kellel pidavat olema õigus öelda just nii ja just seda, mida tahavad. Tekkinud vastuoludes on süüdi kõik teised, ainult mitte ajakirjanikud. Pada sõimab katelt. 

End staarina ülalpidav Anna Pihl uuris Esimeses Stuudios Ilmar Raagilt, kas viimased sündmused rikuvad Eesti mainet sõnavabaduse näitajate osas. Millegipärast ei jõua ajakirjanikeni arusaam, et seda mainet ei tõmba maha mitte kriitika kallutatud sõna aadressil (see on meie siseasi), vaid nende endi poolt krokodillipisarate saatel üle ilma levitatav hala.

Suukorvistajad pole mitte kriitikud, vaid just see ülbeks läinud ajakirjanike, arvamusliidrite ja võimu kaotanud poliitikute kildkond, kes endid ilmeksimatuiks peavad.

Läbinisti pahelist inimest või kooslust pole olemas ja kui ajakirjanik aastate jooksul ei leia oma põlu alla sattunu kohta öelda või kirjutada veidikegi positiivset, on ta kas tugevalt kallutatud või lihtsalt valetaja. Selle kildkonna esindajad käituvad nagu hästidresseeritud Pavlovi koerad, kes kuuldes vaenlase nime, on valmis teda une pealt ründama. Kahjuks on meil tänaseks tekkinud palju väljakujunenud toiduahelaga politiseeritud meediatöötajad, kel enda arvates on õigus teist alati jalge alla trampida.

ERR viskus oma väliskorrespondendi Maria-Ann Rohemäe au kaitsele, keda Mart Helme nimetas valelikuks. Kui oletusi esitatakse faktide pähe, aga faktid jäetakse mainimata, siis kuidas seda nimetada? Iseasi, kui suur osa selles Rohemäel on.

Kuna Eesti välispoliitika seisneb põhiliselt Venemaa halvustamises ja USA ning Euroliidu juhtorganite suuniste heakskiitmises, siis tuleb meie kommentaatoreil sageli musta valgeks rääkida ja faktidest vaikida, et mitte näidata põlualuseid ka veidi paremast küljest või rikkuda sõprade head mainet. USA väitis, et Iraagil on massihävitusrelvad, tungis Iraaki, purustas selle ja tappis tuhandeid süütuid inimesi. Toimunu sai alguse valest, meieni jõudis see kõik hulk aega hiljem ja sedagi mitte meie ajakirjanike kaudu. 

Ka Vahur Kersna intervjuus Mart Kadastikuga räägiti ajakirjanikest kui musterinimestest. Kadastik oli kindel, et mingit enesetsensuuri ajakirjanikul tarvis pole, ta võib rääkida ja öelda kõike. Jutu sees tunnistati, et ka ajakirjanik on inimene, kuid mitte seda, et ka ajakirjanik võib olla ekslik, järelikult veidi enesetsensuuri kuluks ära küll. Juhan Peegel ütles, et hea ajakirjanik võib olla, aga hea inimene peab olema.  

Viimasel ajal on toimunud nii mõneski meediaettevõtte juhtkonnas muudatusi ning võimalik, et uued juhid suudavad mõista üldsuse ja poliitikute rahuolematuse põhjusi. Kuigi, tõsi küll, juba on hakatud mõnda neist süüdistama reetmises. Jääb vaid loota, et nad jäävad endale kindlaks ega allu provokatsioonidele.

Ükskõik, missugused teemad seoses Keskerakonna, EKRE ja uue valitsusega ka üles võetakse, on tegelikult kogu selle veretu kodusõja põhjuseks asjaolu, et Reformierakond on võimust ilma jäänud. Koorekiht on aetud tagajalgadele, kuna Keskerakonna juhitud valitsus võib teha asju, mis tänini on Eestis tabud olnud, näiteks maailmas elementaarne ja iseenesest mõistetav astmeline tulumaks. Lühidalt – rikkad võitlevad oma heaolu eest. 

On loogiline, et selline mudamaadlus Eesti mainet maailmas ei tõsta. Eelkõige aga kahjustavad seda Reformierakonna poliitikud eesotsas Kaja Kallase ja Andrus Ansipiga, halvustades uut valitsust nii kodu- kui välismaises meedias. Krokodillipisaraid valades nutetakse taga käestlastud võimalust ja sõnakasutus valitsuse aadressil läheb üha halvustavamaks.

Mis veel hullem, nendega koos on muutunud üha aktiivsemaks ka kaks viimast presidenti. Üks, pooleldi võõramaalane, ülbitseb välismaal, teine, pooleldi isehakanu, nii siin kui sealpool piiri. Nende halvustavaid rünnakuid praeguse valitsuskoalitsiooni ja seega oma riigi vastu võiks lühidalt iseloomustada sõnaga Kersti Kaljulaidi enda leksikast, mida ta kasutas suheldes The Guardianiga – pasarahe. EKRElased oma väljaütlemistes on nende kõrval süütud poisikesed.

Rahva mandaadita praegune president näitas oma meelsust (st. vastumeelsust) üles juba Ratase esimese valitsuse ajal, kui ta kogu rahva silma all näägutas enne ametisse kinnitamist KE ministrikandidaati. Kui ülbeks võib minna üks ametnik, kui talle võim kätte anda, näitas Kaljulaid Ratase teise valitsuse ametisseastumisel. Oma sõnavabaduse loosungiga dressipluusil avaldas ta antipaatiat ja protesti loodava valitsuse vastu, seljapööramisega Marti Kuusikule aga oma põlgust viimase vastu. Kuusiku juhtum näitas Kaljulaidi kahepalgelisust: kui Ojasoo kindlakstehtud kaasuse puhul oli ta suuremeelne ning lubas Ojasool teha koguni kaheldava väärtusega lavastuse ERM-is, siis Kuusiku puhul võetud poos on etteruttav, tegu on vaid kahtlustega.

Juba enne perevägivalla mängutulekut oli näha vastuseisu Kuusikule jääknähtudega autosõidu pärast. Loomulikult oli tegu taunimisväärne, kuid samasugune patt on ka Kaljulaidi enda hingel, pealegi sõitis ta ka lubadeta. Mart Helme eksib: president ei käitunud „kui emotsionaalselt ärritunud naisterahvas“, president käitus täpselt enda poolt paika pandud stsenaariumi järgi.

Lubadus vajaduse korral vabandada on vaid žest, mida ei tule, sest päris puhtaks ei saa Kuusik enam mingil juhul, midagi ikka leitakse. Tuletagem meelde “kadriorgiat”, kui takistamaks president Arnold Rüütli jäämist Kadriorgu, organiseeriti tema vastu sõna otseses mõttes vandenõu. Keegi ei mõelnudki solvamiste ja tekitatud ebameeldivuste pärast vabandada. Muide, tookordse „tõe“ avaldajatest on nii mõnigi mees ikka samal ametipostil.

Kindlasti on sõna mingis mõttes vaba, kuid seda peab oskama kasutada ja sõnade eest peab ka vastutama. Jälgides presidendi esinemisi, tekib selles oskuses kahtlusi. Tuleb meelde, kuidas ta kõigi nõukogude-aegsete laste lapsepõlve õnnetuks kuulutas ja kuidas arutles robotite seksielu üle.

Tartus teatas ta koolilastele, et talle kui eraisikule praegune valitsus pole vastuvõetav, kuid presidendina tuleb sellega leppida, veidi hiljem avaldas suurema auditooriumi ees, et praegune valitsus kujutab tema arvates endast julgeolekuohtu. The Guardianile aga teatas Kaljulaid, et rahulolematuse väljendamine ajakirjanike suhtes olevat kui pasarahe ja kuna ta selle pasarahega leppida ei kavatse, siis seepärast ta panigi uue valitsuse vandeandmise ajal selga dressipluusi pealkirjaga „Sõna on vaba“.

Presidendi sõnades ja tegudes on sageli nii nördimapanevat, kui ka rumalnaljakat ja mõtlemapanevat. Mine võta kinni, kes ta on – president, dissident või turueit. Sõna on nagu alkohol, seda oskavad vaid targad kasutada. Muide, kriipsutamaks alla Kaljulaidi õnnetut lapsepõlve, on Vikipeedias öeldud, et „peres polnud isegi televiisorit“.

Vaevalt, et selles nõukogude kord süüdi oli, kuuldavasti pole seda paljudel tänaseni. Intervjuus AK spordisaates kurtis Kaljulaid, kuidas teda kiusasid omaaegsed kehalise kasvatuse õpetajad, nõudes normide täitmist. Protestiks keeldus õnnetu laps finišeerimast suusatamises ajaga, mis oleks andnud viie ja viinuks teda koolivälistele võistlustele. Kange plika, kuid mis puutub siia nõukogude võim? Küllap protsessis ta ka oma võõrkeele õpetajaga, kuidas muidu oleks inglise keele kallakuga klassis hääldus nii kehvaks jäänud. Kui lisada taolistele sõnavõttudele püüd end kõikjal eksponeerida, siis .. asi hakkab muutuma tüütuks. 

6.mai Õhtuleht avaldas Sass Henno avalikud kirjad Marti Kuusikule (keda ta ei tundvat ega pole ka kohanud) ja tema eksabikaasale. Oma kirjatükis teatab Henno, et ta pole juba üle 500 päeva alkoholi tarbinus, kuid kirjade sisu ja vorm jättis pigem mulje, et autor on 500 päeva järjepannu joonud. Kui kirjades olev pole vaimne vägivald või terror, siis mis see on? Miks ajaleht sel puhul politseisse ei pöördunud?

Huvitaval kombel lakkasid pärast neid kirju sõnavõtud Kuusiku aadressil. Kas ajakirjanikel hakkas häbi? Vaevalt, küllap üks tellimus sai lihtsalt jälle täidetud. Nii, nagu see oli Kadriorgia puhul.

Ma pole EKRE fänn, kuid fakt on see, et EKRE on toonud Eesti ellu midagi uut. See uus on küll ärritav, kuid samas ka värskendav. Vastupidiselt Euroopa võimukoridorides toimuvale musitamisele, kallistamisele, patsutamisele, naeratamisele ja hämamisele on kuulda konkreetset ja selget juttu, tõele au andes vahel ka jama. Muide, riigikogu valimiste aegsetes TV3 Seitsmeste Uudiste küsitluses oli Mart Helme ülekaalukalt soosituim peaministrikandidaat (Kaja Kallas sama ülekaalukalt viimane).

Mis saab koalitsioonist, näitab lähitulevik. Selge on see, et rünnakud EKRE ja Ratase suunal jätkuvad eesmärgiga valitsus kukutada, mida vastased on ka selgelt välja öelnud. Ükskõik, mida nad ette võtavad, kõik tehakse maha, ka see, mida seni pidevalt on nõutud, näiteks alkoholiaktsiisi alandamine.

Edasine oleneb põhiliselt EKRE partnerite ja eriti Ratase närvidest, kas suudetakse sellise materdava pinge all koos edasi minna või mitte. Selge on ka see, et Keskerakond kaotab vähemalt esialgu kõvasti populaarsust. Osalt praegu valitseva kaose tõttu, osalt seepärast, et erakond on tuntavalt muutunud ja paljudes asjades on oma varasematest tõekspidamistest loobutud. Minnes teistega kaasa on kaotatud oma „mina“.

Kui varem julges Keskerakond välja öelda oma seisukohti Rail Balticu, haldus- ja tulumaksureformi jne osas, siis nüüd on võimul püsimise nimel muututud „ümmarguseks“ ning tulemus pole sageli ei liha ega kala. Kui varem KE peksmine vaid tugevdas nende andunud poolehoidjate toetust, siis nüüd hakkab suur osa neist kahtlema – see pole enam see.

Siiski on lootus, et kui see kooslus jääb püsima ja uuel valitsusel tekib võimalus end näidata, võib välja tulla isegi midagi asjalikku, peenhäälestuse aeg vähemalt näib olevat lõppenud.

Selleks aga oleks vaja kuulata kogemustega spetsialiste ja end tõestanud teadlasi, seda eriti majanduse osas ning mitte otsida igal pool võimalust näidata poliitilist truudust oma relvavendadele.

Kõik riigid hoolitsevad eelkõige enda eest, meie oleme need, kes haiglaslikus venevastasuses oma rahvast ei hooli. Olgu need sanktsioonid, gaasitoru jne, ise saame kõige rohkem peksa. Ehedaks näiteks on kavatsus lahutada end vene elektrienergiast, samas teades, et Lääne-Euroopa energiagarandiks on ja jääb seesama Venemaa, kui Soome ostab seda Venemaalt ja müüb meile edasi. Mõne aasta pärast ei jõua me elektrit enam osta, kui teda üldse Lääne-Euroopast, mille võrku trügime, saada on. Vähem poliitikat, rohkem mõistust – ehk õnnestub siis ka krokodillipisarates riigipöörajad tagasi lüüa. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!