Europarlament hääletab. Foto: Frederick Florin, AFP/Scanpix

Värske statistika valguses on salajane seaduste vorpimine Euroopa Liidus rekordkõrgusel ning kõik ebakõlad Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi vahel lahendatakse suletud uste taga.

Möödunud aastal ei läinud mitte ükski eelnõu esimeselt lugemiselt edasi teisele lugemisele ja arutelule, selgub EUobserveri poolt hangitud andmetest.

Kõikidele lahkarvamustele leiti lahendused juhtivate parlamendiliikmete ja nõukogu esindajate väikestes suletud gruppides, vahendab Breitbart.

Mõnede vaatlejate sõnutsi on olukord “hämmastav, kuid kujutab endast vaid trendi jätkumist, mida me juba mõnda aega oleme näinud.”

Veel aastal 2004 läksid teisele lugemisele enam kui pooled seaduseelnõudest. Euroopa digiõiguste kampaania EDRi hinnangul on ülalmainitud kinniste grupiarutelude (ingl. k. trilogues) süsteem “ebademokraatlik, aruandlust eirav ja läbipaistmatu protsess, mis õõnestab Euroopa Liidu demokraatiat.”

Nagu on nentinud Briti vabadusvõitleja Nigel Farage, sümboliseerivad väikegrupid seda, kuidas “suur äri, suured pangad ja suured bürokraadid” Euroopa Liidu demokraatia kukutanud on.

Euroopa Liidus saab seaduseelnõusid algatada vaid Euroopa Komisjon, keda vaatlejate väitel lobitöö väga tugevasti mõjutab.

Ettepanekud saavad seejärel lihvi enam kui 150 avalikkuse jaoks arusaamatu komitee ja töörühma pingutuste läbi, kes saadavad tulemuse Euroopa Ülemkokku uurimiseks.

Ülemkogus arutatakse asju liikmesriikide valitsuste ministrite poolt, kes vaidlevad ja hääletavad suletud uste taga.

Avaliku läbivaatamise ja põhjaliku uurimise element peaks esinema Euroopa Parlamendi tasandil, kus võidakse üritada võtta vastu nn kaasotsuseid (co-decision) ning eelnõusid kas muuta või tagasi lükata.

Täiskogu istungitel hääletavad europarlamendi liikmed “sõna otseses mõttes sadu kordi,” tavaliselt lihtsalt käsi tõstes.

Üha harvematel juhtudel – kui ülemkogu ja parlament esimesel lugemisel ühel meelel ei ole –, tuleb teine lugemine ja avalik debatt.

Ilma teiste lugemisteta “suudavad vaid heade kontaktidega lobistid või [kitsalt] spetsialiseerunud reporterid seadusloome protsessi jälgida,” usub EUobserver.