Majandusteabe portaali Mises Wire toimetaja Tho Bishop selgitab alljärgnevas arvamusloos, miks lääne "liberaalsest demokraatiast" on viimastel aastakümnetel saanud totalitaristlik müüt ja kuidas selle inimvaenulik olemus on eriti selgelt ilmsiks saanud käesolevate Covid-19 ebameeldivuste ajal.
Viimaste aastakümnete jooksul on kõiki väljakutseid, mida on esitatud Ameerika Ühendriikide hegemoonia, NATO liitlaste, uusliberaalsete MTÜde võrgustiku, finantsinstitutsioonide ja hiidettevõtete vastu nimetatud tihti "ohuks liberaalsele demokraatiale". Selliste süüdistustega rünnatakse erinevaid laadi dissidente, alates riikidest nagu Hiina ja Venemaa, või rahvameelsetest poliitikutest, nagu Donald Trump, Jair Bolsonaro ning Matteo Salvini. Rünnatakse eraldumismeelseid liikumisi nagu Brexit ja inimeste põhiõiguseid, nagu sõnavabadus ning õigus kanda relvi.
Millisel määral eelpool nimetatud tegureid nähakse ohuna, on arutelu teema, kuna see sõltub parasjagu kehtiva poliitilise diskursuse vaikesätete hüperboolist. Fraasil "liberaalne demokraatia" pole eriti selget tähendust, kuna Läänes on võim üha konsolideeritum, see eemaldub föderalistlikest raamistikest ja seda toetab mänedžeride klass, mis sõdib bürokraatide ja väidetavate avaliku halduse "ekspertide" võimu suurendamise eest ning see kõik toimub inimeste isikuvabaduste arvelt.
Midagi pole paremini esile toonud, kui mõttetu on nii määratlus "liberaalne demokraatia" kui näitemänguline mure selle tervise pärast, nagu seda on teinud poliitiline vastus möödunud aastal alanud Covidile. Kõigile neile, kes on "valgustatud" tehnokraatide ja neoliberaalsete institutsioonide tegevust hoolikalt jälginud, pole asjaolu, et neist on saanud Läänes autoritaarsuse eestkõnelejad, sugugi üllatuseks.
Autoritaarsuseihalus sai selgelt nähtavaks 2020. aastal kui inimestele sunniti, väidetavalt "liberaalsete" režiimide poolt, peale rahuaja kohta seninägematud ühiskonna piirangud. Viimastel nädalatel üha agressiivsemaks muutunud Covidi vastu sundvakstineerimise propaganda näitab, et absoluutse võimutäiuse soov pole kuhugi kadunud ja "liberaalse demokraatia" fassaad on inimeste põhivabaduste eiramise tõttu kokku kukkunud.
Mure pluralismi – ehk erinevalt määrateldud vähemuste poliitilise sallimise – pärast on olnud pikka aega üks status quo kaitsjate peamistest jutupunktidest. Muret Euroopa massisisserände pärast esitletakse kui ajalooliste rahvuspattude ksenofoobset elluäratamist, mida Euroopa Liidu laadis projektid on kutsutud lahendama. Tõsiasja, et rahvustevahelisi pingeid suurendavad just elust irdunud bürokraatideklassi poliitilised otsused, peetakse vähem ohtlikuks kui rahvalikku väljakutset riiklikult toetatud kavadele, millega tahetakse märkimisväärselt muuta Euroopa linnade rahvastiku koostist.
Mille tõttu on nomenklatuuri üheks jutupunktiks olnud pikka aega, et kaasaegsete progressistlike riikide võimuvalda on vaja vähemusgruppide kaitsmiseks märgatavalt suurendada, muidu haaraks riikides võimu vulgaarsest rahvuslusest, traditsioonidest ja teistest primitiivsetest ning regressiivsetest ajenditest ärgitatud enamus.
Loomulikult on olukord hoopis selline, et just kaasaegsete riikide võimutäiuse suurenedes on hävinud vähemuste poliitiliste õiguste kaitsmiseks välja kujunenud poliitilised normid. Ameerika Ühendriikides me näeme, kuidas tähtsuse on kaotanud Senati protseduur, mis peaks Kongressi ülemisest kojast tegema poliitiliste otsuste langetamise juures erapooletu vahemehe. Euroopa Liidus me näeme, kuidas Liit sekkub üha agressiivsemalt liikmesriikide sisepoliitikasse. Üleüldiselt kasvab tahe vaigistada suurtes suhtluskanalites igasugune peavoolu tõekspidamisi küsimuse alla seadev arutelu.
Mitte ühegi mainitud muutusega ei ole kaasnenud vastavate institutsioonide tegevust normivate dokumentide põhimõttelisi muudatusi, vaid see on kõik toimunud tänu lahendusele, mida Garet Garrett nimetab "vormiliseks revolutsiooniks". Kaasaegsete riikide sunniline loomus, mis on alati olemas olnud, kuid mida enamus elanikkonnast, kes on valmis väidetava terrorismiohu nimel alla neelama lennujaamades toimuva turvateatri, tähele ei pane, on tänaseks maskikandmise kohustuse, koolipiirangute ja mitmetes riikides sõjaväe poolt jõustatud ühiskonna sulgemiste näol taas ilmsiks saanud.
Covidi äärmusluse järgmisel tasemel on küsimuse alla seatud kodanike, kes keelduvad vaktsineerimisest, õigus olemas olla. See on omamoodi iroonia, kuidas ekspertide klassi sõnum kõlab üha enam dissident Stefan Molyneuxi räägitu moodi: "Arutelude aeg on ümber!" Kui kunagi oli lubatud arvata, et inimestel on põhiõigused ja õigus kahelda Covidi vaktsiinides, või haiguse läbipõdemine annab loomuliku immuunsuse, siis täna trambitakse sellised mõtted võimulolijate poolt kiiresti jalge alla.
Üha kasvava innukusega teevad suurettevõtted oma töötajatele vaktsineerimise kohustuslikuks. Nende järel käivad ülikoolid ja riigiaparaat. Samal ajal "liberaalsed" asjapulgad levitavad üha agressiivsemalt mõtteid, et kui kenasti rääkimisest – või äraostmisest – ei piisa, tuleb inimesed ära vaktsineerida vägivalla toel.
Mitte miski sellistest arengutest ei peaks kedagi üllatama. Nagu demokraatia on juba pikka aega olnud ainult see, mida võimul olevad inimesed tahavad, milline see oleks, nii on ka "liberaalsusest" saanud odav intellektuaalne katus kõige õelamatele poliitilistele eesmärkidele. Selle nõrgale intellektuaalsele vundamendile, mille olemus on pigem esteetiline, osutab kasvõi asjaolu, et režiimid, mis tunnevad kohutavat muret "inimõiguste" pärast, külvavad maailmas suure hulga sõdade läbi kohutavat häda ja viletsust.
See ei ole "fašism" või "Venemaa", mis on Läänes teinud ühiskonna sulgemistest, erinevatest piirangutest ja sunnimeetmetest ning poliitiliste sidemetega jõugukapitalistide tohututesse kõrgustesse hüpanud kasumitest uue normaalsuse. See kõik on juhtunud suuremas osas tänu nõndanimetatud "liberaalse demokraatia" kaitsjatele. Tänu sellele samale intellektuaalide, korporatiivmeedia ja poliitikute koalitsioonile, kes vastutavad kahekümnenda sajandi progressistlike revolutsioonide eest.
Iga "liberaalse demokraatia" fassaadile toetuva retoorilise väite, et inimestel on põhivabadused, võib surnuks kuulutada. Tehnokraatlik klass on ainult üks võimu anastajate jõuk ja need, kes nende narratiiviga nõus ei ole, neid anastatakse.
Toimetas Karol Kallas