Mees internetist uudiseid otsimas. Foto: Scanpix

Et mõtestada hiljutist teadet, et Delfi on saanud õiguse teha Facebookis valeuudistele faktikontrolli, tuleb võtta analüüsi alla see, mis “valeuudis” õigupoolest on ning kellele võiks usaldada tõe ja vale üle otsustamise. 

USA mõtleja Eric Weinstein on liigitanud valeuudiseid nelja kategooriasse. Esiteks sellised uudised, mis esitavad mingit kindlat narratiivi – näiteks enne viimaseid USA valimisi sealses peavoolumeedias peaaegu absoluutsena domineerinud suhtumine, nagu oleks Hillary Clintoni võit kindel.

Sellistel puhkudel ei kasuta professionaalid valeuudiste tootmiseks üldjuhul mitte otseselt valesid fakte – see oleks kaugelt liiga robustne –, vaid faktide süstemaatilist tõlgendamist narratiivile sobivalt. Teatud ebamugavaid fakte ignoreeritakse või kajastatakse väga pinnapealselt. Oluline on ka võimalikult paljude ekspertide ja analüütikute intervjuude ja kommentaaride kasutamine, mis kõik narratiivi tugevdavad, olemata samas rünnatavad “vale faktina”, kuna tegu on ju vaid arvamusega.

Järgmiseks kategooriaks on “algoritmilised” valeuudised. Weinstein mõtleb siin seda, kui mõni sotsiaalmeedia algoritm ehk “tehisintellekt” selekteerib välja need uudised, mida inimene oma ajajoonel esimesena näeb, ja lükkab ülejäänud kuhugi “sügavustesse” või ei näita neid üldse.

Kolmandat valeuudiste liiki nimetab Weinstein institutsionaalseks. Sisuliselt on tegu sellega, kui teatud ekspertidelt ja institutsioonidelt pärinevat infot võetakse meedia poolt puhta kullana. Näiteks pole vahet, kui mitusada või -tuhat korda on Harvardi ülikooli teadlased mingites küsimustes eksinud – Harvard on endiselt “kullastandard” ja sealt väljuvad väited trükitakse ilma pikemata ära.

Viimaks jõuame neljanda kategooriani. Alles siin vaatab meile vastu fake news selles tähenduses, nagu seda tavapäraselt mõistetakse – valeväited, mida on kerge sellistena ära tunda. Eelmise kolme kategooria puhul on mäng tunduvalt peenem.

Delfi ekspertides ei kahtle 

Pärast seda, kui Delfi tegi teatavaks oma partnerluse Facebookiga, tabas neid kriitikalaviin (sealhulgas ka siinkirjutaja poolt). Ilmselt just seetõttu pidas Delfi uuriva toimetuse ja ühtlasi faktikontrolli üksuse juht Holger Roonemaa vajalikuks esmaspäeval avaldatud artiklis täpsemalt selgitada, mis alustel koostöö sotsiaalmeediahiiglasega toimub. Muuhulgas tõi ta välja, et faktikontrolli tegemisel kasutatakse “ametlikke usaldusväärseid eksperte ning allikaid.”

Ekspertide alla liigituvad tema sõnul näiteks teadlased ja arstid. “Usaldusväärsete kanalite ja institutsioonidena kasutame ka rahvusvahelisi organisatsioone nagu näiteks WHO ning kõrge kvaliteediga meediaväljaandeid (näiteks BBC, NY Times),” sõnas ta.

Ei ole põhjust kahelda, et Roonemaa ise peabki WHOd ehk Maailma Terviseorganisatsiooni, NY Timesi ja teisi sääraseid organisatsioone usaldusväärseteks ja kvaliteetseteks. Paljud seda arvamust aga ei jaga. Näiteks WHO abitu tegutsemine koroonaviiruse kriisi ajal on tekitanud paljude jaoks küsimuse, kas see organisatsioon on lihtsalt ebakompetentne või lausa pahatahtlik. USA kommunismiohvrite mälestusorganisatsioon Victims of Communism on kokku pannud ka põhjaliku ülevaate, mis maalib WHO tegevusest väga musta pildi.

Ülevaates märgitakse näiteks, et WHO oli viiruse inimeselt inimesele levikust väga varakult teadlik. Taiwan, keda WHO muuseas iseseisva riigina ei käsitle, informeeris organisatsiooni sellest juba 31. detsembril. Järgmisel päeval küsis WHO Hiinalt ka lisainformatsiooni, kuid teatas veel 14. jaanuaril endiselt maailma avalikkusele, et “Hiina võimude poolt läbi viidud uuringud pole näidanud selgeid tõendeid viiruse levikust inimeselt inimesele.”

Samuti pole WHO Hiinat kordagi kritiseerinud selle eest, et kommunistlik riik ei luba oma viiruse kohta käivat statistikat kontrollida. Kaugel sellest – WHO ja eriti selle juht on Hiinat pidevalt ülevoolavalt kiitnud. Jätan siin käsitlemata WHO teised väga kaheldavad rahvatervist puudutavad soovitused, mis puudutavad näiteks maskide kandmist – loetelu veniks liialt pikaks. Ometi peab Delfi WHOd autoriteetseks allikaks, kui on tarvis kontrollida koroonaviirusest rääkivaid uudiseid.

Mida arvata aga näiteks NY Timesi usaldusväärsusest? Tegu on väljaandega, mis oli instrumentaalne tänaseks diskrediteeritud “Trumpi Vene-sidemete” vandenõuteooria propageerimises. Mitme aasta väitel maailma tähelepanu haaranud narratiiv seisnes selles, et kohe-kohe tulevad kõik tõendid välja ja Trumpil tuleb kolida trellide taha. Lugejatele esitati lõputult erinevaid “seoseid” Trumpi ja venelaste vahel. Lõpuks ei suutnud eriuurija Mueller aga midagi tõestada ja praeguseks uurivad USA võimud hoopis Vene-uurimise initsiaatoreid.

NY Times pole aga tunnistanud, et kõik väljaandes avaldatud lugematud uudised ja arvamusartiklid sel teemal panid märgist mööda. Isegi pärast Muelleri raporti avaldamist ilmus väljaandes lugu, mis näitas taas graafiliselt lugematuid “seoseid” Trumpi lähikondlaste ja venelaste vahel. “Seos” võib aga tähendada… ükskõik mida.

Venemaa mõjutas – kas tõesti?

Teisipäeval eetris olnud Delfi “Erisaates” andsid Roonemaa ja teine Delfis faktikontrolliga tegelev ajakirjanik Martin Laine projekti kohta täiendavaid selgitusi. Esmalt avasid mõlemad tausta selle osas, kust selline Facebooki koostöö faktikontrollijatega üldse alguse sai. Roonemaa tõi siin välja väidetava Venemaa mõjutamiskampaania, mis olevat tabanud 2016. aasta USA presidendivalimisi.

“Kõik mäletame trolli-boti kampaaniaid, mida jooksutati eriti Venemaalt ja mis kasutasid ära Facebooki ja teisi suuremaid kanaleid,” rääkis ta. Roonemaa sõnul sundiski see Facebooki “midagi ette võtma”.

Ka Laine tõi välja erinevad väidetavad “infooperatsioonid”. Tema sõnul olevat Facebookis näha seda, kuidas mõnda sorti valeinfo levik oleks otsekui koordineeritud.

“Kui vaadata organisatsioone, kes jälgivad, kuidas valeinfo maailmas levib, siis on ka reaalne mõjutustegevus väga ilmselt. Mitte lihtsalt… isegi kui tekivad kuskil foorumites, siis see võimendus või legitimiseerimine käib ka selliste väga pahatahtlike valitsuste infooperatsioonide tulemusel,” leidis Laine, mainides eraldi “Kremli infooperatsioone”.

Kindlasti on tõsi, et Venemaa, sarnaselt igale teisele kompetentsete luureorganisatsioonidega riigile, tegeleb võimaluste piires väärinfo levitamisega eesmärgiga kahjustada oma vaenlasi. Millegipärast on aga just konkreetselt Venemaa väidetava disinformatsiooni paljastamisest saanud omaette tulus tööstusharu.

Selles vallas oli 2018. aastaks üheks väljapaistvamaks ettevõtteks tõusnud USA firma New Knowledge. Tolle aasta detsembris nende poolt koostatud raporti avaldas ka senati luurekomitee.

Raportis väideti, et Venemaa “trollifarmid” kasutasid kõiki suuri sotsiaalmeediaplatvorme, et 2016. aasta valimisi Trumpi kasuks kallutada. New Knowledge‘i uurijate väitel jõudis venelaste tuntuima trollifarmi Internet Research Agency (IRA) kampaania näiteks ainuüksi Facebookis 126 miljoni inimeseni.

Raporti julgeid järeldusi on aga teiste seas kritiseerinud tuntud vasakpoolne ajakirjanik Aaron Maté. Näiteks tunnistavad autorid ise, et vaid 11% kogu IRA toodetud sisust puudutas üldse poliitikat. Vaid 7% mainis kas Clintonit või Trumpi nimepidi. Oma sisu levitamise eest maksis IRA valimiste eelsel perioodil aga vaid 46 000 dollarit, mis moodustab Clintoni ja Trumpi kampaaniate poolt Facebooki reklaamidele kulutatud 81 miljonist dollarist 0,05 protsenti.

Üldiselt paistab, et IRA tegeleski peamiselt sotsiaalmeedias erinevat sorti clickbait‘il põhinevate turunduskampaaniate korraldamisega. Nende loodud sisu oli aga üldjuhul äärmiselt amatöörlik ja kui võrrelda seda New Knowledge‘i apokalüptiliste väidetega, kisub suu vägisi muigele.

Samal kuul avaldas aga ei keegi muu kui NY Times plahvatusliku uudise firma tegelikust palgest. Nimelt oli New Knowledge püüdnud ise mõjutada Alabama osariigi valimiste tulemusi!

Koostöös endise Obama administratsiooni ametniku Mikey Dickersoni juhitud American Engagement Technologies‘ga lõi New Knowledge NY Timesi paljastuste kohaselt Twitterisse tuhandeid võltskontosid, mis üritasid imiteerida venelasi. Eesmärgiks oli jätta mulje, et venelased toetavad Alabama valimistel just vabariiklasest kandidaati Roy Moore‘i.

New Knowledge’i juht Jonathan Morgan püüdis hiljem väita, et tegu oli vaid “väikese eksperimendiga”, mille eesmärk polnud valimisi mõjutada. Kahju oli aga tehtud ja tänaseks on ettevõte isegi oma nime ära muutnud, tegutsedes nüüd kui “Yonder”.

Kohtumine eksperdiga 

Lõpetuseks üks huvitav isiklik kogemus. 2018. aasta novembris, ehk vaid veidi enne paljastusi, väisas Eestit New Knowledge‘i toonane töötaja Renée DiResta. Tema päevakava oli tihe – ta jõudis anda ka ühe intervjuu -, kuid sinna mahtus ka USA saatkonna poolt korraldatud õhtupoolik, kus DiResta esines noortele Eesti ajakirjanikele, kelle hulgas oli ka allakirjutanu. Saatkond presenteeris DiRestat kui tunnustatud väärinfo leviku spetsialisti.

Pärast seda, kui DiResta oli teinud oma ettekande, jõudis kätte küsimuste voor. Olin eelnevalt üsna põhjalikult ette valmistunud ja pärisin eksperdilt aru näiteks selle osas, kui suure mõjuga venelaste väidetav mõjutustegevus tegelikult ikkagi oli. Õhkkond ruumis läks üsna kiirelt teravaks ja hiljem oli selgelt tunda, kuidas teiste üritusel osalenute meelest olin ma ilusa õhtu ära rikkunud. Ei läinud aga palju aega mööda, kui võisin autoriteetsest väljaandest lugeda, et minu skepsis “eksperdi” suhtes oli olnud igati õigustatud.

Faktile, et ka kõige tuntumad ja tunnustatumad organisatsioonid ja eksperdid võivad ajada jama või teadlikult valetada, võib olla raske otsa vaadata. Eks soovime kõik elada maailmas, kus eksisteerivad usaldusväärsed autoriteedid, keda võib rahumeeli uskuda. Ometi on alati olnud tõsi ja on tõsi ka tulevikus see, et kriitiliselt tuleb suhtuda kõikidesse allikatesse – ka nendesse, mis on tuntud ja tunnustatud. Eriti oluline on see ajakirjanike jaoks.