Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas saabumas Euroopa Liidu tippkohtumisele Brüsselis 25. juunil 2021. Foto: Aris Oikonomou, AP/Scanpix

Selle asemel, et Ungari rappimisega kaasa joosta, tuleks ungarlastest eeskuju võtta – mitte ainult selle osas, kuidas kaitsta ühiskonna moraalseid alusväärtusi, vaid ka selle osas, kuidas toimida rahvuslikule eneseväärikusele tugineva ja reaalsest iseseisvuse taotlusest lähtuva riigina, kirjutab Varro Vooglaid.

Eile toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel liitus ka Eesti järjekordse rünnakuga Ungari vastu. Niinimetatud progressiivsetel jõududel on Ungari pidevalt hambus ja sel korral nähti võimalust madjaritele turja karata seonduvalt seadusemuudatusega, millega kaitstakse lapsi pornograafia, seksualiseerimise ning homo- ja transideoloogia pealetungi eest.

Seda kambakat, millesse andis Eesti Vabariigi esindajana oma osa ka peaminister Kaja Kallas, on sügavalt piinlik vaadata. Kahtlemata on meie ALDE-koalitsioonist sündnud valitsuse seesugune käitumine paljudele eestlastele mitte ainult täiesti vastuvõetamatu, vaid ka reaalselt häbitunnet tekitav. Kujutage ette, kuhu oleme jõudnud: püüdlus kaitsta lapsi seksualiseerimise ning nende soo- ja seksuaalidentiteedi väärastamise eest vallandab Euroopa Liidu lausrünnaku.

Mitte õiguslik, vaid ideoloogiline probleem

Jutt, nagu oleks Ungaris vastu võetud seadusemuudatused vastuolus inimõigustega, on absurdne. Teatavasti ei ole olemas mingeid erilisi LGBT-õigusi, mida riigid peaks austama. Kogu vastupidine retoorika on propagandistlik vale. Kõigile inimestele kuuluvad õigused on aga Ungaris tagatud üht moodi kõigile – ka neile, kelle enesemääratlus rajaneb soo- või seksuaalidentiteedi hälvetel. 

Küll aga on olemas vanemlikud õigused, mis kujutavad endast reaalseid inimõigusi ning mis väärivad reaalselt kaitset, et vanematel oleks võimalik kasvatada oma lapsi ilma välise sekkumiseta kooskõlas oma moraalsete tõekspidamistega. Euroopa Liidu põhiõiguste hartagi tunnustab seda õigust artiklis 14, jaatades vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine. Just nende õiguste tagamisele ongi ungarlaste seadusemuudatus suunatud. 

Reaalselt ei ole tegu õigusliku probleemiga – tegelikult nõutakse mitte kinnipidamist Euroopa Liidu õigusest, vaid ainuõigeks kuulutatud ideoloogilise programmi järgmist. Olles tutvunud kõnealuste Ungari seadusemuudatustega, võib aga julgelt öelda, et need on igati tervemõistuslikud ja vägagi vajalikud – nendega jõustatavaid põhimõtteid peaks austama igas vähegi normaalses riigis. Muu hulgas välistatakse kõnealuste seadusemuudatustega niisugune olukord, mis on Eestis ja paljudes teistes riikides väldanud pikemat aega – pornograafilise sisuga materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemine, aga ka homoaktivistidest „koolitajate" poolt koolides noortele LGBT-propagandistliku ajupesu tegemine.

Ungari peaminister Viktor Orban osalemas Euroopa Liidu tippkohtumisel Brüsselis 25. juunil 2021. Foto: Olivier Hoslet, Reuters/Scanpix

Jultunud sekkumine teise riigi siseasjadesse

Eriliselt mage ja tõesti häbiväärne on Ungari ründamine sellepärast, et tegu on järjekordse jultunud sekkumisega Ungari siseasjadesse ehk sellesse, mille arvustamine ei ole üldse Eesti, ühegi teise riigi ega ka Euroopa Komisjoni asi. Peaks ju olema elementaarne, et ungarlased ise on need, kes otsustavad, kuidas oma ühiskonnas elu korraldada, just nagu eestlased on need, kes peaks otsustama, kuidas Eesti ühiskonnas elu korraldada. Ungari riigijuhid ei tule kunagi arvustama Eesti siseasju, aga millegipärast arvab Kaja Kallas, et temal on kohane minna Ungari siseasju arvustama.

Selle asemel, et Ungari rappimisega kaasa joosta, tuleks ungarlastest hoopis eeskuju võtta. Mitte ainult selle osas, kuidas kaitsta perekonda ja abielu ning nende aluseks olevaid väärtusi, vaid ka selle osas, kuidas toimida rahvuslikule eneseväärikusele tugineva ja reaalsest iseseisvuse taotlusest lähtuva riigina. Teatavasti on Eestis nende asjadega lood äärmiselt räbalad. Kahjuks meie riigijuhid mitte ainult ei suuda ise riiklikku väärikust kehastada, vaid asuvad hurjutama neid, kes seda suudavad, püüdes sedasi võimalikult innukalt välismaistele isandatele oma truudust tõestada. Huvitav, mida arvab toimunust Eesti venekeelne valija? Sügisel saame näha, pealegi pole see praeguse Eesti valitsuse jaoks üksik või juhuslik vahejuhtum.

Pidades silmas, et ungarlased on saatnud Eesti õhuruumi kaitsma oma hävitajad ja plaanivad seda teha edaspidigi, sest Eesti ise ei ole teatavasti võimeline oma õhuruumi turvama, on meie valitsuse käitumine veelgi piinlikum. Riiklikust väärikusest ei ole siin juttugi – vastupidi, kõik see, mida me näeme, on riikliku väärikuse paroodia, orjameelse lömitamise musternäide.

Ungari võiks tõepoolest manduvast Euroopa Liidust lahkuda

Tähelepanuväärselt päädis eilsel tippkohtumisel Ungari hurjutamine sellega, et Hollandi peaminister Mark Rutte soovitas Ungari peaminister Viktor Orbánile Euroopa Liidust välja astuda, teatades et Ungaril ei ole enam euroliidus kohta. Kuigi Ungari justiitsminister Judit Varga vastas sellele teravalt, et Ungari ei lähe kuhugi ning et hoopis Holland on end selliste avaldustega asetanud väljapoole tsiviliseeritud arutelu piire, tahaks loota, et niisugune asjade käik võiks siiski ühel hetkel reaalsuseks saada.

Kuivõrd Euroopa Liidust on saanud eemaletõukav ja üha enam Nõukogude Liidule sarnanev ideoloogiline monstrum, mis lähtub mitte tervest mõistusest, vaid seda pilkavatest ideoloogilistest kinnisideedest, oleks väga tervitatav, kui päev, mil tugevama eneseteadvuse ja suurema enesekindlusega riigid kergitavad Brüsselile kaabut ja lähevad teistele eeskuju näidates oma rada, ei lase end liiga kaua oodata. 

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et väärikam oleks elu väljaspool dekadentlikku Euroopa Liitu kui kuulumine sellesse liitu. On üksnes aja küsimus, millal saame näha üha enamaid riike selleks praktilisi samme astumas. Nii ehk naa on selge, et Euroopa Liidu keskvõim suudab nende sammude teostumist vaid edasi lükata, hoides ohjeldamatu rahatrükiga ülal illusiooni, nagu oleks riikidel liitu jäämisest rohkem võita kui kaotada. Kui variseb see illusioon, siis variseb ka Euroopa Liit, sest vastupidisest propagandistlikust retoorikast hoolimata ei kuulu pelgalt väärtuste pärast Euroopa Liitu ükski riik.