Aasta kodaniku aunimetuse seekordne väljaandmine näitab, et ka riiklikud tunnustused rakendatakse meie ühiskonnas ideoloogilise ja poliitilise võitluse teenistusse.
Eelmisel neljapäeval tegi kultuuriministeerium teatavaks aasta kodaniku tiitli nominendi, kelleks nimetati kontserdikorraldaja ning president Ilvese mõttekoja liige Helen Sildna. Kuid vähemalt sama huvitav, kui küsimus sellest, kellele aunimetus määrati, on see, kellele seda ei määratud.
Aasta kodaniku aunimetuse väljaandmise statuudi kohaselt ei avalikustata esitatud kandidaate, ent samas on avalikult teada, et sel aastal kuulus nende hulka ka armastatud helilooja Arvo Pärt, kelle valimist tiitli nominendiks arvati väga tõenäoliseks – eriti pidades silmas asjaolu, et kogu tema elu on olnud just kui selle aasta konkursi moto "muusika ühendab" kehastus, mitte ainult Eestis, vaid ka riikide-, rahvaste-, kultuuride- ja religioonideüleses plaanis.
Kogu lugupidamise juures Helen Sildna vastu on raske mõista, kuidas ta väärib motost "muusika ühendab" kantud riiklikku aunimetust rohkem kui Arvo Pärt. Seda enam, et erinevalt Pärdist on Sildna oma avalikus tegevuses seisnud ideoloogiliste ambitsioonide ja ettevõtmiste eest, mis pigem lõhestavad kui ühendavad ühiskonda.
Ent ilmselt ei olegi aunimetuse väljaandmisel seesugusest küsimusepüstitusest lähtutud, sest nagu Sildna isegi ütles ETV-le: "Ma arvan, et läbi selle, et tunnustus anti mulle, anti see avatud Eesti mõttele." Või nagu ta kinnitas intervjuus Vikerraadiole: "Mulle tundub, et see on sümboolne samm – see [aunimetus] anti kellelegi, kes kandis sel aastal mingit sõnumit … ja läbi minu isiku tunnustati sellist avatud Eesti maailmavaadet".
Ehk kokkuvõtlikult: aunimetuse andmisel lähtuti mitte niivõrd statuudi järgsest eesmärgist tunnustada inimest, kes on paistnud silma ühiskonna üldisele arengule kaasaaitamisega või ühiskonna jaoks oluliste saavutustega, vaid pigem soovist saata ühiskonnale tugeva ideoloogilise laenguga sümboolne sõnum selle kohta, milline on võimul olevale klikile meelepärane kuvand õigesti mõtlevast ja tublist kodanikust.
Seda kuvandit aitas juba aunimetuse üleandmisel lahti mõtestada kultuuriminister Indrek Saar, selgitades, et "ühiskondlikust vastuolulisest foonist ja vihast kantud väljaütlemistele vaatamata julgeb tänane aasta kodanik […] seista avatud ja sõbraliku Eesti eest". Sama nägemust rõhutas oma tänukõnes ka Sildna:
"Sallivus loob eeldused eneseväärtustamisele, loovusele ja uutele ideedele, mis on omakorda alusmüür elutervele ühiskonnale ja ka jätkusuutlikule majandusele… [Sõbraliku Eesti] algatusega saime kinnitust, et meid on palju, kes usuvad, et Eesti tee on olla avatud, inimlik ja tolerantne riik, osa Euroopast, maailmast. Oleme jätkuvalt valmis selle nimel tegutsema, sest pole olulisemat põhiväärtustest, mille lahutamatu osa on nii kooseluseadus kui ka valmisolek võtta vastu ja võtta omaks uusi ühiskonnaliikmeid teistest kultuuridest."
Niisiis, tuntud homoaktivisti Peeter Rebase ettevõtte BDG tegevjuhina muusikaäris karjääri alustanud Sildna peamiseks teeneks, mis talle aunimetuse tõi, oligi ilmselt valitsuse poliitika toetamine kooseluseaduse läbisurumise ja massiimmigratsiooni suhtes soosivama ühiskondliku hoiaku kujundamisel – ennekõike panustades kooseluseaduse toetuseks korraldatud aktsioonidesse ning valitsuse ja presidendi ülevoolavat toetust nautinud kampaaniasse "Sõbralik Eesti".
Omamoodi tähelepanuväärne on antud loo juures ka see, kuidas üleüldse jõuti kultuuriministeeriumis otsuseni, kellele aasta kodaniku aunimetus omistada. On teada, et formaalselt langetab selle otsuse kultuuriminister, ent aunimetuse väljaandmise statuudi kohaselt peaks ministrit otsuse langetamisel nõustama vähemalt viieliikmeline nõuandev komisjon, mis hindab kandidaate ja teeb nominatsiooniks ettepaneku.
Oleks huvitav teada, kes kuulusid kõnealusesse komisjoni ning millised olid nende seisukohad, ent paraku ei ole see see info väidetavalt läbipaistvuse ideaalist lähtuvas valitsusasutuses avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Samuti oleks huvitav teada, millist rolli mängis aunimetuse määramise otsuse langetamisel kultuuriministeeriumi homoseksuaalse kalduvusega kantsler Paavo Nõgene.
Kokkuvõttes seisneb probleem tõdemuses, et riiklikke tunnustusi ei tohiks rakendada ideoloogilise ja poliitilise võitluse vankri ette – vastasel korral devalveerib see kogu ettevõtmise tähenduse. Riiklikke autasusid, aunimetusi ja preemiaid peaks jagama mitte sõltuvalt ideoloogilisest kuulekusest ja poliitilistest tõmbetuultest, vaid lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest, tunnustades inimesi, kes seda kõige enam väärivad.