Lubamatu on mitte Martin Helme poolt laste sünnieelse massilise tapmise kritiseerimine, vaid president Kaljulaiu poolt sellise kriitika lubamatuks kuulutamine, toonitab Objektiivi toimetus oma juhtkirjas.
Eile pärastlõunal tegi president Kersti Kaljulaid meedias laialdast kajastust saanud (vt nt siit ja siit) Facebooki postituse, kus kirjutas Martin Helmet hurjutades, et abordiküsimuses võib igal inimesel olla oma sisemine veendumus ja seisukoht, "kuid rünnak meie professionaalse, kutse-eetikast ja seadustest lähtuva arstkonna vastu on lubamatu sõltumata neist veendumustest."
Selle kommentaariga jagas Kaljulaid Delfi artiklit, milles vahendati arstide liidu arvamust, et Helme poolt eelmise päeva õhtul saates „Esimene stuudio" välja öeldud seisukohad olevat sobimatud ja et Helme peaks naistearstidelt vabandust paluma. Arstide liidu ja presidendi pahameele pälvis EKRE aseesimees seetõttu, et ta nimetas tuhandete laste sünnieelset tapmist õõvastavaks probleemiks ning juhtis tähelepanu selle tegevuse otsesele vastuolule Hippokratese vandega.
Õnneks ei ole Kaljulaid positsioonis, kust saaks ühiskonnale dikteerida, mida kellelgi on või ei ole lubatud ühest või teisest probleemist arvata, rääkida ja kirjutada.
Kaljulaiu kriitikas pole muidugi midagi üllatavat, pidades silmas, et liberaalid kipuvad viimasel ajal rünnakuks tembeldama ja vihakõnena hukka mõistma kõik väljaütlemised, mis neile ilmavaatelistel põhjustel ei meeldi. Selliste kommentaaridega tõestab Kaljulaid taas, et tema jutt soovist olla kogu Eesti president pole vähimalgi määral usutav. Pigem jätavad seesugused noomitused temast mulje kui liberalismi preestrinnast, kes loeb oma kogudusele kantslist moraali, selle asemel, et püüda erinevaid seisukohti mõista ja nendega kaasa mõelda.
Tegelikult ei öelnud Helme absoluutselt mitte midagi lubamatut. Vastupidi, sündimata laste massiline tahtlik tapmine ja selle riiklik rahastamine on tõepoolest üüratu mastaabiga moraalne probleem, mille kõrval kahvatuvad kõik muud küsimused. Seejuures ei ole laste sünnieelne tahtlik tapmine mitte mingil juhul naistearstide kutse loomulik osa – vastupidi, see on tõesti otseselt vastuolus Hippokratese vande algse tekstiga, mis ütleb: "Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu. Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks."
Selle asemel, et Helme väljaütlemisi hukka mõista, tuleks teda tunnustada, kuna esimese poliitikuna Eestis on ta abordi reaalsusest nii otseselt tele-eetris rääkinud, ilma poliitilise korrektsuse filtriteta ja asja ilustamata ning loodetavasti teeb ta seda edaspidigi.
Pigem peaks teised poliitikud Helmest eeskuju võtma, sest ammu oleks aeg lõpetada abordiprobleemi häbiväärne ignoreerimine ning hakata sellest ausameelselt rääkima. On ju täiesti elementaarne, et õiglases ühiskonnas peab austama võrdselt kõigi inimeste õigust elule ja et ühegi inimgrupi esindajate tahtlik tapmine ei tohi olla riiklikult heaks kiidetud, sõltumata sellest, kas jutt käib juutidest, venelastest, puuetega inimestest või veel sündimata lastest.
Kui otsida juhtunus midagi lubamatut, siis on selleks presidendi arvamus, et ta võib kuulutada Eesti avalikus arutelus konservatiivsete vaadete omamise ja väljendamise lubamatuks. Ehk teisisõnu on täiesti lubamatu presidendi rünnak sõnavabaduse vastu. Õnneks ei ole Kaljulaid positsioonis, kust saaks ideoloogilise hegemoonia ihast kantuna ühiskonnale dikteerida, mida kellelgi on või ei ole lubatud ühest või teisest probleemist arvata, rääkida ja kirjutada. Olematu autoriteedi tõttu ei pea peaaegu keegi ka Kaljulaiu arvamust oluliseks.
Riik, mis kiidab heaks ja rahastab kõige süütumate ja kaitsetumate inimeste massilist tahtlikku tapmist, on ohtlik ja ebainimlik düstoopia.
Ühes on presidendil siiski õigus. Nimelt selles, et meie kõigi ja eeskätt poliitikute vastutus on, et me oma ühiskonda katki ei teeks. Aga president võiks endale ühtlasi aru anda, et selle tõdemuse kohaselt on meie kõigi ja eestkätt poliitikute vastutus mitte abordiprobleemi mahavaikimine, vaid see, et süütuid inimesi tahtlikult tükkideks ei rebitaks ja et seda riiklikult ei rahastataks.
Jevgeni Ossinovskit parafraseerides tuleb tõdeda, et riik, mis kiidab heaks ja rahastab kõige süütumate ja kaitsetumate inimeste massilist tahtlikku tapmist, on ohtlik ja ebainimlik düstoopia. Igasugused jutud hoolivusest, teineteisele mitte haiget tegemisest ja õmblusteta ühiskonnast on naeruväärsed, kui selle taustal õigustatakse kõige kaitsetumate inimeste massilist hävitamist, varjates samal ajal seda verevalamist valelike juttudega inimõigustest.
Hoolivus, mille kätel voolab süütute veri, ei ole hoolivus – see on ükskõiksus ja kurjus, mis püüab end ilusate loosungitega maskeerida. Jääb üle loota, et algamas on maskide langemise aeg.
Päisepilt: Kus on end inimõiguste eest seisjaks nimetavate inimeste silmad, kui jutt käib sündimata laste massilisest tapmisest? Pildil 22. rasedusnädalal aborteeritud laps – samas vanuses lapsi aborteeritakse ka Eestis. Foto: Center for Bioethical Reform
Abordiküsimusis võib igal inimesel olla oma sisemine veendumus ja seisukoht. Kuid rünnak meie professionaalse,…
Posted by Kersti Kaljulaid on Kolmapäev, 20. märts 2019
.
President Kaljulaid: Martin Helme "rünnak" arstkonna vastu on lubamatu