Kolumn: karu, kotkas ja väike siil

Karu ja kotka kokkupõrge. Fototöötlus.

Väikeriigina peame teadma, et moonakamentaliteet kaugele ei vii ja “iga okas tõesti loeb”, sest asi see ei ole karul korraks siilile käpaga äsada või kotkal nokaga virutada. Siili olukord ei ole lihtne, ent talle peaks olema selge, et mitte iga ilusasti kõnelev tüüp ei ole priiust toov ja põlve uueks loov Kalevipoeg, kirjutab Roland Tõnisson.

Ühe endise kolleegi proua on pärit Venemaalt. Proua isa elas seal ühes oblastis rahulikku, tavalise nõukogude inimese elu kuni ükskord, juba päris “glasnosti” hakul, sai kutse tulla kooli rääkima sellest, kuidas ta Suures Isamaasõjas võitles. Papa sõjaveteran imestas selle kutse üle, sest siiani ei olnud ta kuidagi oma persooni avaliku elu rambivalgusse sättinud. Nüüd oli aga keegi tema isiku kusagilt üles kaevanud. Kutse on kutse ja käsk on vanem kui meie, nagu öeldakse. Mõeldes sellele, et on “glasnost” ja uued poliitilised tuuled, pressis papa sõjaveteran viigid teravaks, seadis lipsu otse kaela ning sättis sammud aktusesaali poole.

Uudishimulike kooliõpilaste ning naeratavate pedagoogide pilgud panid sõjakäraga tuttaval mehel selja higistama, ent ta vastas vapralt küsimustele oma noorpõlvest, kuidas võtsid tema, perekond ja tuttavad-sugulased vastu sõja alguse uudise. Kui tuli küsimus selle kohta, kuidas ta sõtta kutsuti ja mis tunne oli sõjas olla, hakkasid asjad veidi käest ära minema:

“Ega ma ei oskagi sellest suurt midagi rääkida, sest sõjas ei jõudnud ma väga kaua olla. Aga eks me olime seal Hitlerjugendi laagris ju sõttaminekuks valmistunud ja ega meile seda väljaõpet enam väga kaua ei tehtud, sest Nõukogude väed olid juba Poola piiril. Panzerfaust ja Panzerschreck (tankitõrjerelvad) olid meile juba laagritest tuttavad ja käsirelvad samuti. Eks me ikka oma Hitlerjugendi üksusega saime natuke sõjas madistada ka, enne kui ma vangi langesin ja mind tagasi Nõukogude Liitu viidi.”

Kooli direktor läks näost vaheldumisi valgeks ja punaseks ning saatis kellegi kiiresti taati lavalt maha võtma. Hiljem selgitati sisejuurdluse käigus välja, et kutse saatnutel oli jäänud kahe silma vahele oluline asjaolu – kõnealune papa sõjaveteran oli etniline sakslane, kes saadeti sõja ajal oma perekonnaga repatrieerujatena Saksamaale. Seal astus ta “sunniviisiliselt vabatahtlikult” Hitlerjugendisse ning hiljem jõudis loomulikult ka rindele. Kuna kõik linna senituntud veteranid olid arvanud heaks siit ilmast lahkuda, leiti võidupüha ürituste organiseerijate poolt kummalisel moel seni avastamata papa sõjaveteran ja rõõmutuhinas jäi hoomamata see pisike asjaolu, et päris õige veteraniga tegemist ei olnud. Kära sai selle asja ümber palju. Ja loomulikult andis see põhjust naljahammastele keeleteritamiseks.

Meelde tuli see lugu mulle seoses hiljuti tärganud skandaaliga Venemaa meedias. Gümnaasiumiõpilane Nikolai Desjatnitšenko Jamali poolsaarelt Siberist, Novõi Urengoist, astus Saksamaal tähistataval riiklikul leinapäeval – kõikides relvakonfliktides hukkunute mälestuspäeval – Saksa parlamendis Bundestagis üles väikese ettekandega. Ta rääkis saksa sõjamehest nimega Georg Johan Rau, kes oli sündinud 17. jaanuaril 1922 paljulapselises peres. Auastmelt jefreitor, teenis too õhukaitseüksuses Stalingradi all, kus langes 1943. aasta jaanuaris-veebruaris vangi. Saksa Sõjahaudade Hoolde Liit sai alles eelmisel aastal teada, kuhu ta on maetud. Siiani loeti teda teadmata kadunuks. Ta jäänused leiti ühishauas, kuhu ta oli maetud koos saatusekaaslastega – vangilangenud Saksa sõjaväelastega. Ta oli surnud vangistuses 17. märtsil 1943.

Koduloo uurijast kooliõpilane rääkis oma ettekandes kaastundest sõttakistud inimeste karmi saatuse suhtes ning avaldas lootust, et inimesed ei peaks enam kunagi üksteist sõdades tapma. Tema sõnakasutust – “süütult tapetud”, “kohutavad vangistustingimused” – on Venemaal pandud väga pahaks. See on mõistetav, sest Nõukogude Liidu kaotused sõjas olid suured. On arvestatud, et 1941. aastal mobiliseeritud nõukogude kodanikest nägi võidupäeva vaid 4 protsenti. Pealegi peeti sõda Saksamaa ja Venemaa vahel reegliteta, äärmiselt julmalt ning elusid säästmata. Stalin oli ühepoolselt lahti öelnud Genfi konventsioonist, mis kohustas kandma hoolt sõjavangide eest – nii omade eest võõrsil kui võõraste eest, kes teise poole käes. Punane Rist võimaldas näiteks sakslaste käes olevatele lääneliitlastele postiteenusega kirjade ja nasvärgi kohaletoimetamise.

Eriti vähe väärtust oli aga vangilangenutel sakslastel Nõukogude Liidu silmis ja vangistatud nõukogude sõjameestel sakslaste jaoks. Kui nad ei olnud just kindral Pauluse sugused, kelle autoriteeti ja sõnu võidi kasutada Hitleri armee võitlustahte nõrgestamiseks. Või Stalini poeg Jakov, kellest loodeti teha propagandatähte. 1941. aastal vangilangenud nõukogude sõjaväelastest surid peagi enam kui pooled. Stalingradi all vangi langenud kahesaja kolmekümnest tuhandest sakslasest jõudis koju umbes 6000.

Igatahes – paljud venemaalased tahavad nüüd arved õiendada nii Nikolai Desjatnitšenkoga, tema pedagoogidega kui “Gazpromiga”, kes on finantseerinud antud kooliõpilaste delegatsiooni reisi kurikuulsasse Berliini.

Selles sündmuses võime kindlasti näha suunatud “kodanikupoliitikat”, mis on osa riikide omavahelisest suhtlemisest. Tegemist võib ju olla vaid sümboolse aktiga, ent vaevalt, et initsiatiiv selleks on tulnud õpilaskomitee tasemelt. Pealegi on Venemaa ja Saksamaa pürginud läbi aegade omavaheliste liitude poole. Nende kahe lähedasi suhteid on Euroopas ja Ühendriikides alati tõlgendatud ohuna nende “riiklikele huvidele”. Kaks suurt sõda on jätnud mulje venelastest ja sakslastest kui lepitamatutest vaenlastest, ent nii ei ole see alati olnud. 19. sajandil olid Venemaa ja Saksa riikide suhted üsna soojad. Keisrid Nikolai ja Wilhelm ei olnud kumbki huvitatud relvakonfliktist ja kui 16. aprillil 1922 sõlmiti Itaalias Genova eeslinnas Rapallos Nõukogude Venemaa ja Saksamaa Weimari vabariigi vahel rahvusvaheline leping, millega taastati riikide vahel diplomaatilised suhted, loobuti sõjakahjude nõudmistest ning lepiti kokku kaubandus- ja majandussuhete arendamises enamsoodustuse põhimõttel, oli see võitjariikidele suureks šokiks. Lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Venemaal. See oli vastastikku kasulik, sest Saksamaa tunnistas esimese suurriigina Nõukogude Venemaa kommunistlikku riigikorda ja leping võimaldas Saksamaal väljuda Versailles’ rahulepingu järgsest rahvusvahelisest isolatsioonist (Wikipedia).

Selle lepingu alusel loodi Nõukogude Venemaale mitu sõjakooli, kus Saksa sõjaväelendurid, tankistid ja muud spetsialistid said end koolitada ilma, et seda oleks seiranud Esimese maailmasõja võitnute järelvalvajad. Huvitav on fakt, et näiteks Hermann Göring viibis Nõukogude Liidus kahel korral – esimest korda siis, kui ta pidi häbi tundma pelgurliku käitumise pärast Hitleri “õlleputši” järel. Nõukogude Venemaal asuvates õppeasutustes said teiste hulgas koolituse ka hilisemad Nõukogude Venemaa vaenlased kindralid Manteufel ja Guderian. Lipetskis oli isegi eraldi surnuaed seal õppuste käigus hukkunud Saksa sõjaväelenduritele.

Hitleri võimuletulekuga sõjaline koostöö lõppes, ent erinevate riikide omavahelistest, kapriissetest salasuhetest võikski rääkima jääda. Mainin vaid selliseid huvitavaid seiku, et veel 1939. aasta kevadel pelgas Stalin Saksa-Poola ühist liitu Nõukogude Liidu vastu. Ja seda, et nõukogude ajalehed avaldasid Stalini õnnitlustelegramme härra Hitlerile Pariisi vallutamise puhul seoses võiduga sionistlike imperialistide ja ahne rahamaailma üle.

Ajalugu ajalooks. Nüüd on tegemist kodanikupoliitilise lepitusprogrammiga Saksamaa ja Venemaa vahel ning isiklikult leian, et see on tervitatav. Ei peatu praegu sellel, kuidas see võiks mõjuda Baltikumi tulevikule, ent lähtudes Euroopa olevikust ja tulevikust ei ole muud võimalust kui matta maha sõjakirved ning alustada suhteid uuelt lehelt. Mis ei tähenda, et peaks tingimusteta unustama meie verise mineviku. Lihtsalt sellega on nagu suhetega perekonnas – pidevalt vanu eksimusi üles kaevates ei jõua kuhugi ning jäädaksegi süüdistuste mürgise keerise vangiks, millest väljapääsu ei ole.

Paljud kodanikud Venemaal leiavad, et kooliõpilase esinemine Bundestagis on riigireetmiseks kvalifitseeruv kuritegu, et sakslased ei ole väärt mitte mingisugust kaastunnet jms. See on tupiktee. Ka Eesti ja Vene suhted on praegu takerdunud minevikku. Tõesti – kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, ent pidevalt möödanikus tammudes kaevame hauda iseendale. Väljakutsed on kogu Euroopa tsivilisatsiooni ees, Lissabonist Vladivostokini, samad. Demograafia ning inimeste vaimne-füüsiline tervis nende seas teravaimad. Ja ma ei usu, et Euroopa Liidu praegune poliitika oleks siin abiks. Kui tahame Euroopa uuenemist, siis kindlasti ei vii meid selleni kristlikust pärandist loobumine, abordibakhanaali ja omasooiharate diktatuuri edendamine. Et Venemaa sellele vastu seisab, on igati mõistetav ja mõistuspärane – see ei tulene mitte niivõrd Kremli poliitikast, vaid rahva tervest mõistusest, õiglusetundest ning enesesäilitamise loomulikust vajadusest. Ent tõsi on see, et nii Moskvas kui Visegradi riikide pealinnades tehtud otsused aitavad kodanikel orienteeruda Euroopas praegu valitsevas segaduses ja sigaduses enam-vähem korralikult. Kusagil paremini, kusagil mitte nii väga.

Naiivne on minust muidugi arvata, et ka Eesti ja Venemaa vahel võiks toimida selline kodanikudiplomaatia, ent optimismi annab optimismi näiteks sellel aastal, Siberis Krasnojarskis ja mujalgi peetud eesti kultuuriüritused. Ehk eksin, aga Eesti kultuuriuudiste tarbijateni ei ole isegi mitte “kodumaise” meedia (nii palju kui seda saab Eesti omaks meediaks pidada) vahendusel sellest suurt midagi jõudnud? Kui eksin – andestatagu, ent leian, et tegemist oli siiski tähelepanuväärse episoodiga Eesti-Vene suhetes.

Mis siis Eesti teeb selles olukorras, kus suurriigid teda kas eiravad või jooksutavad oma tahtmist mööda? Väikeriigina peame teadma, et moonakamentaliteet kaugele ei vii ja “iga okas tõesti loeb”, sest asi see ei ole karul korraks siilile käpaga äsada või kotkal nokaga virutada. Siili olukord ei ole lihtne, ent talle peaks olema selge, et mitte iga ilusasti kõnelev tüüp ei ole priiust toov ja põlve uueks loov Kalevipoeg. Isegi kui ta end siilile sellisena esitleb, näitab Brüsseli tuuslaritelt saadud lubakirju, enda arvates sortsidega sõtta kipub ja üritab sundida siili teistele okkaid kanda torkima. Näiteks karule. Siil, kotkas ja karu ei pea omavahel kraaklema. Kotkas ei pea arvama, et võib siili käsutada kui oma sulast. Karu ei pea tingimata tundma end siili poolt ohustatuna, kui see end vahel igaks juhuks kerra tõmbab, sest teda on pidevalt torgitud ja raputatud. Siil on väike ja tahab vaid rahus elada, piima lürpida ja ubinaid nosida. Ning siil ja karu võivad rahus üksteist õuntega kostitada. Ma arvan (muidugi naiivselt, ilmselt…), et selline piknik võiks kõigile meeldiv olla, kui osatakse olla üksteise suhtes respekteerivad, ning üritataks mõista ka eesti rahvast, kes mitte omal tahtel pidi tapma ja surema sõjas, mida pidasid omavahel karu ja kotkas. Meil oli kümneid tuhandeid selliseid mehi nagu eelpool mainitud Georg Johan Rau. Nende ainuke viga oli selles, et nad sündisid Eestis. Kotkapesa ja karukoopa vahel.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!