Kolumn: kuidas matsirahvas saksemast seltsist paremini hakkama saab ja võõrrahva pealetungi üle elab

Oskustöö, mitte tühi teooria. Foto: Bigstock

Mailis Repsi ettepanekus tihendada gümnaasiumisse pääsemise sõela pole midagi taunimisväärset. Sellega tehakse meie noortele suur teene, sest kutseharidusega paralleelselt omandab noor inimene ka keskhariduse ja tal on oma teoreetikuist eakaaslaste ees tööturul suured eelised, kirjutab Roland Tõnisson.

Õnneks ei ole huumorisoon maha jätnud töö- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovskit. Nõnda võib ta aegajalt rõõmustada oma sõnavõttudega ka lihtsurelikke. Viimasel ajal on minister Ossinovski saanud ilmselt inspiratsiooni kunagiselt nõukogude riigijuhilt Hrustšovilt, kelle nägemuses pidi saabuma kord külluslik ja edumeelne aeg, mil Nõukogude Liidus on ka kojameestel kõrgharidus. Ja niiviisi pidi NSVL ka harituse vallas USA-st ette sööstma, rääkimata maisikasvatusest ja kristlikke koguduste kinnipanekust.

On sellega kuidas on, ent minister Ossinovski näeb tulevikustsenaariumina kõigile kohustuslikku kõrgharidust. Postimees toob ära tema seisukoha, mille ta tõstis esile kohtumisel start-up ettevõtjatega: „Eestlastele pole vaja enam õpetada kutsekoolides naelte tagumist – eestlane ei peaks tegema rutiinset tööd, selleks on masinad.“

Sellega ei ole öeldud mitte midagi uut. Kindlasti on tehnoloogial tulevikus veel suuremgi roll igapäevases argi- ja tööelus. Võime seda näha näiteks laevatööstuses, kus ka suurte reisilaevade valmimisel ei kasutata enam lihasjõudu, vaid tehnika teeb ära suures osas selle, mille jaoks veel hiljuti inimesi palgati.

Teisest küljest on mind rõõmustanud haridusminister Mailis Reps, kes soovib nn vähemedukamad põhikoolilõpetajad suunata kutsehariduskoolidesse. Selle ümber on kerkinud suur kära. Ent minu arvates on see täiesti põhjendamatu. Meie kaaskondlaste seas on kutseõpe ja tehnilised oskused (nn „naela tagumine“ – minister Ossinovski) ebaõiglaselt alahinnatud. Kui mõne asjaga on lood nõnda, siis järelikult on mõni faktor elus saanud ebaõiglaselt suure tähelepanu osaliseks. Ja selleks on kõrgharidus. Õigemini kõrghariduse kultus.

Mitte midagi ei oleks viltu selles kui kõrgharidus teeks inimesi targemaks. Vanasti ta tegigi. Varem võis pidada inimest, kes omandas magistri- või doktorikraadi, teadmiste kandjaks. See oli haridustaseme normiks. Tänapäeval nimetatakse selliseid rariteetseid inimesi õigustatult kõndivateks entsüklopeediateks. Ent tänapäeval kujutavad lääne kõrgharidusasutused endast paraku ideoloogiaasutusi, mis annavad inimesele heal juhul teoreetilised oskused orienteeruda erinevate tehniliste või ka traditsiooniliste infokandjate vallas.

Seega ei ole haridusminister Repsi ettepanekus tihendada gümnaasiumisse pääsemiseks sõela midagi taunimisväärset. Minu arvates tehakse selliselt meie noortele isegi suur teene, sest kutseharidusega paralleelselt omandab noor inimene ka keskhariduse ja tal on oma teoreetikuist eakaaslaste ees tööturul suured eelised.

Kui ühes põhikooli lõpuklassis küsis õpetaja, kes klassis viibivatest teismelistest soovib jätkata kõrgkoolis, tõstsid käe kõik, välja arvatud üks. Selleks „valgeks vareseks“ oli noormees, kes ei häbenenud oma soovi omandada pagari elukutse. Toona kutsus see klassikaaslastes esile naeruturtsatusi. Tänaseks on aga möödunud viisteist aastat. Poisist on sirgunud mees ja eduka pagaritöökoja omanik.

Toonaste arvustajate seas, kellest nii mõnigi on tänapäeval töötu filoloog või muidu päevavargast teoreetik, on kokkusaamistel üheks kõneaineks edukas klassivend, kelle suunas heidetakse selja taga kriitikanooli. Halvasti varjatud kadedusega.

Tegelikult puudutasid ministrid Ossinovski ja Reps kogu lääne ühiskonna suurt mädapaiset – võltsuhkust kassikullana särava kaheldava väärtusega kõrghariduse üle. Kui varem õpiti ja õpetati selleks, et parandada elujärge ja tõsta üles ühiskonda, siis nüüd on kõrgharidus taandunud sageli lihtsalt kahetsusväärseks vahendiks teisi jalust rabada. Euroopa on täis töötuid teoreetikuid, kes elavad sotsiaalabist ja on depressioonis oma perspektiivitu elu pärast. Oleksid nad õppinud selgeks mõne ameti, võiksid nad elatada suhteliselt hästi nii iseennast kui oma perekondi.

Kui eurooplastel oleks enam tehnilisi oskusi, ei räägitaks vajadusest „töökäsi“ väljast sisse tuua. Seda enam, et peale veiste tapmise halal-lihaks, habemeajamise, narkokaubanduse ja sõdimise nad suurt ei oska.

Ilma tehniliste oskusteta eurooplasteta muutuvad Pariis ja Berliin kunagi sellisteks prügilateks nagu võib praegu näha kunagist Soome linna Viipurit või Saksamaalt ära võetud Königsbergi. Selliseks võib muutuda ka Eesti.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!