Kuidas õpetada inimesed jälle oma mõtteid avaldama, ilma kaklemiseta, ilma vastastikuse solvamiseta, viisakalt, mõistlikult?

Võtaks ühe probleemi ja arutaks seda. Mitte üksteist, vaid probleemi. Rahulikult, mõistlikult, viisakalt. Igaüks oma teadmiste põhjal, mitte isiklike emotsioonide põhjal.

Ma ei ütle: emotsioonideta, sest emotsioonideta ei ole võimalik midagi teha, inimese tegutsemise aluseks on ju ikka eelkõige emotsioonid, aga neid tuleb mõistuse ja teadmiste valguses kaaluda. Emotsioonid võivad olla vahel väga isekad, juhtides inimest tõest kaugemale, mis panevad ta taotlema omakasu. Ent on ka emotsioone, mis suunavad inimest tõe poole, mis aitavad tal tunnetada tõde. Neid tuleb uskuda, teisi tuleb vaos hoida.

Haritud inimene oskab ja suudab ju ennast valitseda.

Pallimäng on see, kus kõik löövad palli, mitte vastasmängijaid.

Sõjas lüüakse vaenlast, aga sõnalises arutelus tuleb tegelda probleemiga ja jätta rahule vastasmängija ISIK. Nii käitub tsiviliseeritud ühiskond.

Kuidas on võimalik millelegi anda objektiivset hinnangut? Selleks on vaja teadmisi, lugemisoskust, teksti mõistmise võimet. Tähtede tundmisest on vähe. Teemaga tuleb tutvuda ENNE arutelu.

Enamasti on nii, et see, kes on millegi vastu, tegeleb teemaga palju tõsisemalt kui see, kes on selle poolt. Poolt ollakse sageli käsu peale, või emotsioonide pinnal, või ajupesu tulemusena. Ilma sügavamalt teemasse süvenemata. Loobitakse asjatundmatuid, hüsteerilisi ARVAMUSI. Isiklikke soove.

Sõjas on kaks vaenulikku poolt, omad ja vaenlased.

Ühiskondlikke probleeme arutades ei tohiks me ju olla vaenlased, KUI meie ühine eesmärk on teada saada Tõde. Enamasti on see eesmärk ainult ühel poolel, jälle nendel, kes millegi vastu on.

On suur anne näha maailma võimalikult adekvaatselt, ideoloogiast ja valedest pimestamata silmadega. Ja suuta anda objektiivseid, erapooletuid hinnanguid, ka iseendale!

Need, kes lähtuvad alati ja kõiges ainult oma isiklikest emotsioonidest, ei otsi ega tahagi saavutada Tõde, nad tahavad, et nende tahtmine jääks peale, et keegi sellele vastu ei vaidleks.

Need, kes on sisemiselt ebakindlad, nõuavad teistelt enda kohta alati positiivseid hinnanguid, ja kui nad neid ei saa, siis solvuvad ja hakkavad välja mõtlema igasugu halvustusi nendele, kes ei tee nende tahtmist.

Diplomaatilisi oskusi meil paraku tänapäeval enam ei kultiveerita, sõimlemine ja sildistamine on moodi läinud, roppuste ja laimuni välja. Kultuurikiht on üsna õhukeseks kulunud.

Tänapäeval on meil suuresti esiplaanil inimesi tülliajavad teemad: migrandiuputus Euroopas ja geiabielud. Kui geiabielude puhul on õigustuseks teatud grupi isiklikud soovid, siis migrantofiile ei ole kohe kuidagi võimalik õigustada. Tervemõistuslikult. See peab olema kellegi käsk. Keegi tellib ja maksab kinni klaköörid.

Geiabielude puhul ei ole teemaks mitte homoseksuaalsus ja homoseksuaalid, vaid agressiivne geiagenda (soo- ja seksuaal-äärmusliku segaduse) pealesurumine tervele ühiskonnale. Lausa riiklikult. Pealesurujad muidugi ei ole nõus seda ausalt tunnistama. Nad peidavad oma plaanid demagoogia vahu alla ära.

Homoseksuaale lihtsalt kasutatakse ära, et oma agendat ühiskonnale peale suruda. On ju tore jutustada südantlõhestavaid lugusid teineteist armastavatest inimestest, kellel ei lasta vabalt ja avalikult oma eluviisi harrastada. See pole ju tõsi. Meil ei kiusata ammu enam homoseksuaale. Neil on kõik samad õigused ja vabadused mis teistel.

Ebaaus dialoog on surnult sündinud üritus. Mõlemad pooled peaksid arutlema AUSALT, ainult siis võiksime kunagi kuhugi ka välja jõuda. Seni ei ole seda ausat dialoogi kuskil näha.

Kooseluseadus on meil juba sümboli staatuses. Valedega ei saa kedagi “õnnelikuks” teha. Meil taheti tulekahju kustutada bensiiniga, sellepärast olemegi jõudnud kollektiivsesse hüsteeriasse.

Tüli tuleb lahendada mõistlikult, muidu see aina suureneb. LGBT aktivistid tahavad vastaseid vaikima panna, neile alla andma sundida. Kus siin on võrdne kohtlemine ja sallivus? Ja ligimesearmastus, kui tegemist on kristlastega, sest ka kristlaste seas käib sel teemal vihane sõimlemine. Liberaalid ju armastavad ainult seda, kes nende tahtmist teeb? Kuidas küll saaks need soomused nende silmadelt maha raputada?

Kus on see “sallivuslaste” “positiivne programm” – kuidas neid vastaspooli omavahel lepitada? Kuidas sellest konfliktist välja rabelda, me oleme ju üks rahvas, peame ehitama üht riiki? Missugune oleks kompromiss?

Kirik pakkus nüüd kompromissi. Kirjutame põhiseadusse, et abielu on mehe ja naise liit. Sellega näitaks kooseluseaduse läbisurujad, et nende eesmärk ei ole gei- ega sooneutraalne ABIELU.

Sellest lahvatas omakorda uus tüli. Kirik on paha, sekkub poliitikasse. Nii et see on siis ikkagi poliitika, mitte inimliku võrdsusprintsiibi rakendamine, ülekohtu heastamine teatud gruppidele?

Ainus sobiv lahendus LGBT aktivistidele on vastaste täielik vaikimine. Tingimusteta, sest keegi ei ole vastaste argumente isegi püüdnud ümber lükata. Tõsi, liberaalteoloogia portaalis (Kirik ja Teoloogia – K&T) on tehtud mõned väga kohmakad katsed Piiblit ümber tõlgendada. Aga üldiselt räägitakse ikka haledaid lugusid sellest, kuidas pahad inimesed takistavad teiste õnne.

Sunnime inimesed jälle vaikima, varjama oma mõtteid ja suhtumisi? Sest ideologistid ei ole suutelised tõestama, et neil on õigus? Oleks vaja üht tõsiteaduslikku tõestust selle kohta, et inimese sugu EI ole binaarne, ja abielu ei ole ainult mehe ja naise liit. Jah, seda tõestust ei ole.

Miks peaks mõistusega inimene alluma suvalistele valedele?

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!