Kolumn: populismist ja bulverismist

Tõeotsing. Foto: Bigstockphoto.com

“Tõejärgsusest” rääkimine ei ole tingimata tõearmastuse ilming, nii nagu ka populismist rääkimine võib osutuda bulverismiks, leiab Heido Trofimov.

Sõna post-truth ehk “tõejärgne” kasutamine olevat 2016. aastal kasvanud umbes kaks tuhat protsenti, eeldatavasti seoses selliste “ettenägematute” sündmustega nagu brexit ja Donald Trumpi võimulesaamine. Tunnistan, et mind valdavad kahetised tunded seoses sellega, et nii paljud inimesed muretsevad äkitselt tõe pärast. Ühelt poolt võiks selle üle rõõmustada ja loota, et see tähendab muudatust paremuse suunas. Teiselt poolt närivad mind siiski kahtlused selle suhtes, mida “tõejärgsuse” all ikkagi silmas peetakse.

Oxfordi sõnaraamatu järgi tähistab nimetatud sõna “olukorda, kus objektiivsed faktid mõjutavad avalikku arvamust vähem kui emotsioonile ja isiklikule hinnangule apelleerimine”. Näib aus ja õiglane definitsioon ning selle esilekerkimine aastal 2016 pole kindlasti täiesti õigustamatu. Võib-olla on populismi osakaal avalikus arutelus tõesti märgatavalt tõusnud, kuigi ma ise selle küsimuse uurimisse süvenenud ei ole.

Siiski näib mulle ebaproportsionaalsena rääkida “tõejärgsesse ajastusse” jõudmisest lihtsalt sellepärast, et võimule sai populist. Tõejärgses ajastus elame me tõepoolest, aga juba palju pikemat aega ja palju kaalukamatel põhjustel.

Urve Eslas toob Sirbis näite, milles tema meelest ilmneb meie ajastu tõejärgsus: brexiti eestkõnelejad olevat rääkinud 350 miljonist naelast, mille võiks ELi asemel anda tervisehoiule. Võib-olla on tegu tõepoolest lihtsameelse argumendiga, mis apelleerib pigem meie tunnetele.

“Vabaduse keskmes on õigus defineerida omaenda arusaam eksistentsist, tähendusest, universumist ja inimelu müsteeriumist.” See lause pärineb 1992. aasta USA ülemkohtu otsusest, millega õigustati aborti.

Mina ise tooksin meie ajastu tõejärgsusest siiski teistsuguseid näiteid. Kuidas oleks näiteks sellega: “Vabaduse keskmes on õigus defineerida omaenda arusaam eksistentsist, tähendusest, universumist ja inimelu müsteeriumist.” Ei, see ei ole pelgalt kellegi püüd tähelepanu saada või kõigest filosoofiline mõtteharjutus, millest võiks loota turvalist akadeemia seinte vahele jäämist. See lause pärineb 1992. aasta USA ülemkohtu otsusest, millega õigustati aborti.

Niisiis tundub, et arusaamad “tõejärgsusest” võivad olla üsna erinevad ning tunnistan, et pean üsna teisejärguliseks seda, mida mõtlevad selle sõna all need, kes hakkasid seda kasutama alles pärast Donald Trumpi võimulesaamist. Mul on lihtsalt raske pidada nende muret siiraks. “Ei ole olemas fakte, on üksnes interpretatsioonid,” kirjutas juba Nietzsche, ning selle suhtumise  institutsionaliseerimine, “relativismi diktatuuri” kehtestamine, nagu ütleb paavst Benedictus XVI, on olnud ammu näha kõigile, kes on viitsinud vaadata.

Kuna reaktsioonid brexitile ja Donald Trumpi võidule sisaldasid palju hüsteerilist (mõelgem kasvõi soovile eraldada London Ühendkuningriigist või California USAst), siis kipun ka “tõejärgsusest” rääkimist (reaktsioonina nimetatud sündmustele) liigitama pigem samasse kategooriasse. Kuigi avaliku diskussiooni tase on võib-olla tõepoolest alla käinud ning iseenesest ei saa ju kritiseerida, kui selle pärast mures ollakse, arvan ma ka, et “enneolematu” ei ole siiski mitte diskussioonikultuuri halvenemine, vaid midagi muud. Aasta 2016 oli “erakordselt halb” ainult inimestele, kes siiralt uskusid, et “reaalsus on liberaalselt kallutatud” ning et nimelt see, mida nemad arvavad peremudelitest, rahvuslusest, sisserändest või globalismist on maailmavaatest sõltumatu puhas inimlikkus, ning teistsuguste seisukohtade omamine on parandatav pisiasi, vähese haridusega kaasnev efekt. “Tõejärgsuse” all mõtlevad sellised inimesed ilmselt hoopis “maailma, kus elavad need, kes meiega ei nõustu”, nagu märkis konservatiivne blogija Carolyn Moynihan.

Aga kuidas saavad üldse rahvahääletuse tulemused anda alust “tõejärgsusest” rääkimisele? Rahvahääletus on ju lõpuks lihtsalt tahteväljendus, mitte väitlusturniir.

Aga kuidas saavad üldse rahvahääletuse tulemused anda alust “tõejärgsusest” rääkimisele? Rahvahääletus on ju lõpuks lihtsalt tahteväljendus, mitte väitlusturniir, “tõejärgsuse” populariseerijate meelest aga langetasid nii briti kui ameerika valijad konkreetselt vale otsuse, st omasid valet tahet. Kes niimoodi räägivad, on ilmselgelt enda maailmavaate tõega segi ajanud: nad on veendunud, et kui teised vaid teaksid pisut rohkem, siis nad tahaksid samu asju, nagu nemad isegi.

Muidugi saab öelda: aga vaadake, milliseid argumente kasutasid brexiti eestkõnelejad! Aga vaadake, milliseid väljaütlemisi on teinud Donald Trump! See on tõsi, aga siiski on see bulveristlik argument, kuna ei arvesta võimalusega, et brexit ja Trump said teoks populismile vaatamata, mitte selle tõttu. Bulverism nimelt on arutlusviga, kus millegi seletamist käsitletakse selle ümberlükkamisena.

Bulverism on väga huvitav loogikaviga ning vääriks kindlasti põhjalikumat populariseerimist. Sellele andis nime C. S. Lewis fiktiivse autori Ezekiel Bulveri järgi, “kelle saatus otsustati 5-aastasena, kui ta kuulis enda ema ütlemas isale  (kes väitis, et kolmnurga kaks külge on kokku pikemad kui kolmas külg): “sa ütled seda ainult sellepärast, et sa oled mees!”. “Sellel hetkel,” kinnitab Bulver, “välgatas mu avanevas meeles suur tõde, et ümberlükkamine ei ole argumendi möödapääsmatu osa. Eelda, et su oponent eksib, ning siis seleta tema viga, ning maailm on su jalge ees. Proovi tõestada, et ta eksib, või (veelgi hullem) teada saada, kas ta eksib või mitte, ning meie ajastu dünaamika litsub sind maadligi.””

Näiteks on bulverism olemuslikult inkorporeeritud marksistlikusse maailmavaatesse, mis heidab terved mõtlemissüsteemid kõrvale pelga põhjendusega, et need olevat üksnes viisid, kuidas mitte mõelda klassivõitlusele.

Brexit ja Trump on selles mõttes kindlasti bulveristi unistus, et neid on väga kerge seletada populismiga. Aga kas tagamõte on väita, et ei eksisteeri ühtegi ratsionaalset põhjust, et soovida lahkumist Euroopa Liidust või eelistada Trumpi Clintonile? Siin pean ma jääma erinevale arvamusele, mida, tõsi küll, briti ja ameerika valijate enamus näib jagavat.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!