Lugeja kirjutab: mina seisan ka sündimata laste elu kaitsel

Elupooldajana on minu sooviks see, et meie rahvas asuks võitlusesse laste õiguse eest sündida, mille tulemusena saaksime täita Eestimaa taaskord lastega ning olla väikerahvana eeskujuks Euroopale õigete väärtushinnangute kandjana, kirjutab Kenno Põltsam.

Oleme inimkonnana jõudnud ajajärku, mida ühelt poolt iseloomustab kiire tehnoloogia areng, kuid mis armastab oma pimedas fanatismis vanu sotsiaalseid eksperimente. Tänapäeva uuendusmeelne inimene sõidab siiani aurujõu leegitsevatel tiibadel, igaüks peab end kirjanikuks, teadlaseks või lausa jumalaks – üha tugevamaks muutuv viletoon vaigistab nende hääle, kes sündimata jäid.

1998. aastal võeti vastu praegu kehtiv abordiseadus, mis lubab raseduse katkestada, kui see on kestnud vähem kui 12 nädalat, samas kui kaheksandal rasedusnädalal lootel moodustunud kõik peamised siseorganid ning on hakanud lööma süda. Abordiõigus sai legaalseks 1922. aastal Nõukogude Liidus, Eestis hakkas see kehtima 1955. aastal. Sellest ajast saati on maarjamaal abordi läbi elu kaotanud 1,5 miljonit inimest – olen täiesti päri, et nende numbrite kõrval kahvatuvad küüditamised ja repressioonid.

Abordiõiguse teeb problemaatiliseks see, et sündimata inimeste tapmist võetakse kui “tervishoiuteenuse” rahastamist – nagu see oli ka Obama-aegses Ameerikas. Nagu näha, pole vabariigi valitsus huvitatud valikabortide vähenemisest – pigem vastupidi, sotsiaalministeerium on valmis rasedust isegi haigusena käsitlema. Ometi on valitsevatel rahvaesindajatel põhiseaduslik kohustus kaitsta laste õigust elule, just nagu kaitstakse kõigi teiste inimeste eluõigust.

2015. aasta alguses võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille järgi lapseootele jäänud alaealine võib nõuda oma raseduse katkestamist ilma vanemate nõusolekuta. Riigikogu sotsiaalkomisjon õigustas seda tollal naiste enesemääramisõigusega, kuid unustades ära, et tegu on siiski lastega. Minu jaoks on riik, mis aina lõdvendab abordiõiguseid, kaotanud veel ühe osa oma tervest mõistusest ohtlikule surmakultuurile.

Ma küsingi abordiõiguste eest kõnelejatelt: kes on teid kohustanud seista naiste õiguste eest tappa oma sündimata laps? Ma räägin süütust inimolendist, kellelt saab võtta õiguse elule; see, kas temast saab hea või halb inimene, on juba tema vanemate ja hiljem selle inimese enda valikute küsimus – meil ei tohiks olla võimalust otsustada inimese sünniõiguse üle. Kõige õigem oleks tunnistada abordiõigused inimsusevastaseks kuriteoks, ning lõpetada eelmise sajandi eksperiment sündimata laste elude kallal.

Vähim, mida me ühiskonnana tegema peame, on väärtustada laste sünniõigust – lõpetada igasugune riigipoolne rahastus aborditööstusele, seada seadusliku raseduse katkestamise piiriks 6 nädalat ja anda õigus otsustada alaealise abordi üle vanemale või tema eestkostjale – võimalusel taotleda rahvahääletusega abordiõigust, mis lubab raseduse katkestamise vaid naise tõendatud vägistamise korral või kui see seab ohtu tema tervise.

Elupooldajana on minu sooviks see, et meie rahvas asuks võitlusesse laste õiguse eest sündida, mille tulemusena saaksime täita Eestimaa taaskord lastega ning olla väikerahvana eeskujuks Euroopale õigete väärtushinnangute kandjana. Seevastu sündimata laste armee ülalpidamine läheb inimkonnale maksma rohkem kui ükskõik mis sõda maailma ajaloos.

Kenno Põltsam

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!