Nädalakommentaar: enesekolonisatsioon ja vabatahtlik identiteedi lammutamine

Enesekolonisatsioon ja vabatahtlik oma identiteedi lammutamine annavad tunnistust orjamentaliteedist, mis ei avaldu mitte kuskil valusamalt ja jubedamalt kui meie ladvikus, nomenklatuuris. Orjust võib olla mitmesugust, ent orjuse seisundiga leppinud isiku vaimset hoiakut iseloomustab alati üks ühine omadus: üllas, väärikas ja auline on vahetatud vähemväärtusliku, ent hetkelist kasu toova vastu. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Enesekolonisatsioon ja vabatahtlik identiteedi lammutamine. Nende väljendite abil annab ehk kirjeldada olukorda, mis nagu vargsi on hiilinud Eestis valitsevasse vaimsesse õhustikku: noorpoeedid räägivad laulupeost kui apartheidist, arvamusliidrid -või liputajad – kui kirjanik Mihkel Muti väljendit kasutada – õigustavad kommunismi, rääkimata sotsialismist. Rahvusriik on kuulutatud Ossinovski poolt “inimvaenulikuks düstoopiaks”, tavaline rahvusluse on aga erinevad eksperdid tunnistanud “marurahvusluseks”.

Hiljuti ei pidanud “Aktuaalne kaamera” paljuks kajastada Tartus peetud suhteliselt kõrvalist teadusseminari, mille käigus leiti, et rahvusekeskne ajalooõpetus võib negatiivselt mõjutada õpilaste tasakaalustatud arusaamist ajaloosündmustest. Loomulikult ei jäetud mainimata, et sarnaseid rahvust ülistavaid käsitlusi leidub eelkõige Venemaa kooliõpikutes.

Loeme, kuidas eesti mõtteloo professuuri kandidaadid peavad Tartu Ülikoolis oma venia legendi loengut inglise keeles. Kõik. Eranditult.

Nendes sündmustes avaldub midagi pahaendelist, mis kokkuvõtlikult meenutab kangesti Eesti esimese iseseisvusaja reetjate vaimulaadi. Jaak Valge kirjeldab juunikommuniste oma raamatus Punased:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes.”

Tänapäeva liberaalide ja toonaste kommunistide vahel on hulganisti sarnasusi, mille Jaak Valge suurepäraselt välja toob:

“Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Valge kirjeldab tabavalt, kuidas eelkõige Semperi ja Vares-Barbaruse isikus avaldusid šampanjasotsidele ka tänapäeval omane kosmopoliitne džentelmenlikus: hea sigar Kuubast, sõõm punast veini Bordeaux’st või mõnelt šikilt Itaalia väiketootjalt, head ülikonnad, õhtu sõprade seltsis kõrgete lagedega kesklinna korteris, kus kõneaineks Baudelaire ja Rimbaud, sekka natukene Emile Zola “Söekaevureid” ja maailmarevolutsioon võibki alata.

Kõige selle juurde käib loomulikult õrn ohe: “Millise matsliku ja tüma rahva sekka on oma paratamatut kulgu krigisevad ajaloodialektika rattad mind küll süljanud!” Toonaste kommunistide veendumuslikku baasstruktuuri kirjeldab geniaalselt taas Jaak Valge:

“[K]ommunistlik veendumus tähendab marksistlike seaduspärasuste ülimuslikuks ja ainuõigeks pidamist, millest saab aru vaid marksistide pühendunud kogukond, kuid mitte ühiskonna enamus, keda tuleb nende juhmuse, taipamatuse või konservatiivsuse tõttu nende endi tahte vastaselt õnnele juhtida.”

Asendage selles tsitaadis sõna “kommunism” mõistega “liberalism” või “Euroopalikud väärtused” ja te saate tulemuseks nomenklatuurse reformierakonna ladviku à la Kaja Kallas, Taavi Rõivas või Urmas Paet, aga miks mitte ka meie parteide tagatubades määratud presidendi Kersti Kaljulaidi. Jätke sõna kommunism alles ja teile vaatavad vastu kodanikud Loone ja Lobjakas.

Mutatis mutandis, neid kõiki ühendab teatav veendumus, et see miljoniline rahvas siin tuulepealsel maal tuleb ümber koolitada ja ühtmoodi mõtlema panna. Ja kui nad seda ei peaks soovima, siis parim, mida nomenklatuur teha saab, on vaadata nende abitut niutsumist pealt üleoleva muigega.

See on ajastu vaimu turjal ratsutava inimese muie, see on rehepapi muie, kes krati seljas lendab läbi sügisöö, kaasas naabrimehelt virutatud head ja paremat. See on muie, milles ilmutab end ühteaegu põlgus ja üleolek, ent ennekõike kindel veendumus: te ei saa meid kätte, teie rong on läinud. Meid kaitseb süsteem. Ajastu vaim töötab minu ja mitte sinu kasuks.

Kes ei taha mutta müttama jääda, hakkab end nagu vargsi valitseva vaimu järgi seadma, sest see on kasulik. On seega igati ootuspärane, et kasumi järgi orienteeruv ühiskonna kultuuri- ja teaduskiht võtab malli ajastu vaimu diktaadist ning asud end ise agaralt ümber koolitama, end koloniseerima, kui soovite.

See pole aga midagi muud kui orjamentaliteet. Kuskil ei avaldu see valusamalt ja jubedamalt, kui meie ladvikus, meie nomenklatuuris. Orjust võib olla mitmesugust, ent orjuse seisundiga leppinud isiku vaimset hoiakut iseloomustab alati üks ühine omadus: üllas, väärikas ja auline on vahetatud vähemväärtusliku, ent hetkelist kasu toova vastu.

Vabadus on asendatud turvalisusega, au eest hoolitsevad sotsiaalministeeriumi ametnikutädid, nimetades selle ajatu printsiibi ümber võrdseks kohtlemiseks. Perekonda asendavad ühiskondlikud struktuurid ja hooldekandeasutused. Iseotsustamisvõime tõrjub kõrvale riigi turvaline bürokraatiamasin. Riikliku iseseisvuse nimel nimel nõutavate reaalsete ohvrite asemele tulevad aga kõikvõimsad liitlassuhted ja neid toetav retoorika, mis oma kõrghetkedel peaks ühes vabatmehes tekitama lihtsalt häbi.

“Me oleme kaitstud.” Mis mõttes me oleme kaitstud? Juba see passiivne lause, milles me näeme end kaitsmise objektina, on häbiväärne. Ainus lause, mis oleks auline, ütleks: me kaitseme end ise kuni surmani, kui keegi tahab meid selles aidata, siis palun väga, aga me oleme aktiivne, mitte passiivne pool.

Me ei istu feminiinselt loori taga ja ei oota, et üllad rüütlid kaitseksid meid, vaid me kaitseme end ise – kuni surmani, kuni põlvepikkuse poisikeseni, kuni hetkeni mil ühtegi inimest enam järel ei ole.

Minu jaoks on alati see olnud kõige liigutavam vabaduseiha ja selle tulemusel sündiva aulisuse väljendus erinevate rahvaste juures, kaasa arvatud Eesti rahva Vabadussõjas.

Samas on selge, et kui see rahva vaimuelu elementaarosakene – iha, kõrvetav janu iseolemise ja vabaduse järgi – on kaduma läinud, võib rahvas ühtse kehandina sama hästi oma kohvrid ja rohelised tööriistakastid kokku pakkida ja hääbuda – kestvalt ja mahedalt või kiiresti uksi paugutades, see on juba pigem temperamendi või stiili küsimus.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!