Riik tähendab peremeheks olemist omal maal

Eduard Tinn. Foto: erakogu

Eesti riik rajati vanaisade poolt klassikalistele euroopalikele printsiipidele: isikuline kultuur, kus iga inimese areng on eesmärk iseeneses, demokraatlik ühiskonnamudel koos võimude lahususega, õigusriik, eraomandi iseenesestmõistetavus, usu- ja mõttevabadus, kultuuriautonoomia vähemusrahvastele kui tolerantsuse väljendus, ametiühinguliikumine ning humanistlike põhimõtete austamine. Minu arust võime olla uhked, et meie riigi aluspõhimõtted said olema sedavõrd edumeelsed ning Eesti riik sai rajatud tõeliselt euroopalikele alustele, kirjutab Eduard Tinn vastuseks Ahto Lobjakale.

Olen sunnitud jällegi (vt Postimees 23.08.17, “Aatelisuse puudumisel lakkame olemast eestlased…”) sõna võtma Ahto Lobjaka vasakpoolse mõttevahetuse teemal (“Unistus riigi kadumisest”, Postimees 09.02.18). Nüüd siis tuleb A. Lobjakas meie ette omaaegse marksistlikust utoopiast tuntud seisukohaga riikide kadumisest tulevikus. Ja just Eesti riikluse sajandal aastapäeval põrutab meie koduglobalist paatosega, et Eesti riik polegi meie jaoks mingi eesmärk. Tuletan meelde, et Vabadussõjas andsid üle 6000 inimese sellesamase eesmärgi pärast oma elu. Mida tähendab meile oma riik? Peamiselt seda, et olla peremees omal maal. Ja seda esimest korda ajaloos. Ja pole juhus, et A. Lobjakas idealiseerib neid perioode ajaloos (Hansa ja Rootsi aegu), mil eestlased polnud veel ajaloo subjektid, sest mis seal vahet, elati ju ennemuistegi kui oldi “ülejäänud maailma suhtes vähenõudlikud”.

Miks on riik vajalik? Kindlasti selleks, et omada territooriumi mille piires on võimalik kujundada oma rahva elu vastavalt välja kujunenud väärtusarusaamadele.

Millised siis olid Eesti tolleaegse eliidi arusaamad 1918. aastal? A. Lobjakas on küllaltki resoluutne, isegi ülbe, kui kinnitab, et tuleviku eestlastel on “veel palju vähem ühist kui meil Eesti riigi omaaegsete väljakuulutajatega, nende enesekaemuse ja väärtusruumiga“.

Mineviku aktsepteerimine on A. Lobjaka jaoks “hullusärgi punumine”. Eriti põlastusväärne tundub meie vasakradikaalile 20. sajand.

Eesti riik rajati vanaisade poolt klassikalistele euroopalikele printsiipidele: isikuline kultuur, kus iga inimese areng on eesmärk iseeneses, demokraatlik ühiskonnamudel koos võimude lahususega, õigusriik, eraomandi iseenesestmõistetavus, usu- ja mõttevabadus, kultuuriautonoomia vähemusrahvastele kui tolerantsuse väljendus, ametiühinguliikumine ning humanistlike põhimõtete austamine.

Minu arust võime olla uhked, et meie riigi aluspõhimõtted said olema sedavõrd edumeelsed ning Eesti riik sai rajatud tõeliselt euroopalikele alustele.

Pole juhus, et kui üheksakümnendate aastate alguses töötati välja uus põhiseadus, siis paljuski hoidis tema vaimu üleval kõik see, mis sai talletatud paberisse sõjaeelse vabariigi aegsetes dokumentides.

Nõukogude aja kurvad kogemused tingisid selle, et uues põhiseaduses on kirjas õigusliku järjepidevuse ja eesti keele ja kultuuri kaitsmise vajadus.

Keeleküsimus võimaldab A. Lobjakal aga jesuiitlikku juttu ajada – vaadake, kui keegi muulastest eesti keelt nii imehästi oskaks, miks ei võiks siis tema ja teised temasugused väärida austust ja võtta Eestimaa hoidmine enda õlule? Ja A. Lobjakas lisab, et teised inimesed (s.t mitte eestlased) võiksidki eesti keelt rääkida paremini ja rikkamalt ning nende päralt olekski homne Eesti.

Keeleoskus ei tee veel kedagi automaatselt eestlaseks. Ei tee seda ka vere küsimus, sest kõik Euroopa rahvad on parajal määral segunenud. Eestluse küsimus on mentaliteedi, kultuuri ja aadete küsimus.

Loomulikult on keel ja kultuur meie jaoks tähtsad asjad ning neid tuleb hoida, kuid kõigile lobjakatele ja nende mõttekaaslastele tuleb selgelt öelda, et põhiküsimus on võimuküsimus. Eesti riigis on peremeesteks eestlased, s.t see rahvas, kes on aegade hämarusest alates elanud Läänemere ja Peipsi vahel.

Keeleoskus ei tee veel kedagi automaatselt eestlaseks. Ei tee seda ka vere küsimus, sest kõik Euroopa rahvad on parajal määral segunenud. Eestluse küsimus on mentaliteedi, kultuuri ja aadete küsimus. Kui soovite siis ustavuse küsimus neile põhimõtetele mis said välja kuulutatud Eesti Vabariigi alusepanijate poolt. Tänapäeva maailma julgeoleku kontekstis oleme sunnitud osa oma suveräänsusest (peremeheks olemises) delegeerima ELi ja NATO suunal, kuid seda kindlasti teatud piirini, et seejuures mitte kaotada oma inimlikku nägu ja mitte muutuda käsuantsudeks. Ja me ei pea oma territooriumil põhimõtteliselt lubama seda, et mingid hõimudes, radikaalsetes poliitilistes ühendustes või islamikogukondades üles kasvanud uustulnukad hakkaksid meid käsutama selles kuidas peame elama oma kodus. Lääne Euroopa ja Skandinaavia on täis vasakpoolseid globaliste kes soovivad tänu uutele tehnoloogilistele võimalustele muuta kogu planeet üheks suureks “ülemaailmseks külaks” (1980. aastal surnud Kanada sotsioloogi Helbert Marshall McLuhani unistuste kohaselt).

Virtuaalmaailmas on omapärane “ülemaailmne küla” tõepoolest juba tekkinud või tekkimas. Ainult et igasugune virtuaalne elu ei puuduta kõiki ööpäevas olevaid 24 tundi. Tänaval käib teistsugune elu: kuskil pannakse autosid põlema, kuskil vägistatakse naisi ja lõigatakse kõrisid läbi, kuskil sõidavad autod rahva hulka, kuskil roojastatakse tänavaid jne, jmt. Meie vastus globalistidele on lihtne – internet on loomulikult üks osa meie elust, kuid veel olulisem osa on tänav. Kui tsiviliseeritud inimene pole enam peremees reaalses elus, siis on asi ülitõsine, kolmandat varianti siin pole – peremeesteks Eestimaal oleme siis kas meie ise või keegi teine. Ja kui seda on keegi teine, milleks me siis üldse Vabadussõja võitsime ja riigi lõime?! Lisaks sellele, et A. Lobjakas unistab sisuliselt võõrvõimust homses Eestis, on ta ka vastu sellele, et sünniksid lapsed, ta ei mõista, et emadus ja lapse sünd on üks kõige üllamaid hetki siin maailmas (A. Lobjakas nimetab elu normaalsust ja järjepidevust “sigimismajanduseks”).

Ja veel viimane kriitikanool. Humanistliku elukorralduse juurde kuulub austus vanemate vastu. A. Lobjakas ütleb otse, et respekti vanemate suhtes ei pea olema, seda ei saa nõuda. Tegelikult on eesti ajakirjanik A. Lobjakas tüüpiline hungveibin ja ta pole mingi humanistlikel positsioonidel olev persoon. A. Lobjakas on tegelikult  kõige selle nihilistliku ja ebaeetilise, mida võib leida tänapäeva postmodernistlikus Läänes, maaletooja. Klassikaliste Euroopa väärtuste peale ta vilistab.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!