Kuigi 2016. aastal väljendasid veel kõik liikmesriigid valmisolekut ÜRO rändelepingu allkirjastamiseks 2018. aasta lõpus, on praeguseks üksmeel aga mõranenud – USA ja Ungari on teatanud, et ei kavatse lepinguga liituda ning Austria ja Poola on andnud mõista, et võivad samuti oma meelt muuta, kuna lepingus nähakse liiga suurt ohtu oma riiklikule suveräänsusele.

19. septembril 2016 võeti New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi deklaratsioon, millega võtsid riigid endale muuseas kohustuse toetada nii praegust kui ka tulevast pagulaste ja migrantide massirännet ning võidelda pagulaste ja migrantide vastu suunatud rassismi, ksenofoobia ja sallimatuse ilmingute vastu, eriti vihakuritegude, vihakõne ja rassilise vägivalla kujul.

Ühtlasi kätkes ÜRO New Yorgi deklaratsioon edasist tegevuskava, mis päädib rahvusvahelise konverentsiga 2018. aastal, mille lõpus allkirjastatakse Ülemaailmne Turvalise, Korrapärase ja Regulaarse Rände Leping (edaspidi rändeleping), et korraldada rännet esmakordselt ülemaailmselt ühiste põhimõtete ja lähenemiste alusel. Konverents leiab aset käesoleva aasta 10.–11. detsembril Maroko pealinnas Marrakeshis.

Kuigi New Yorgi deklaratsioon võeti kõigi ÜRO liikmesriikide poolt ühehäälselt vastu, on selle alusel välja töötatud rändelepingu osas üksmeel mõranenud – USA ja Ungari on juba teatanud, et ei kavatse lepingut allkirjastada ning ka Austria ja Poola on andnud mõista, et võivad samuti sellega liitumisest loobuda.

USA suursaadik ÜRO juures Nikki Haley ütles 2017. aasta lõpus läbirääkimiste katkestamist põhjendades, et “New Yorki deklaratsiooni ülemaailmne lähenemine ei ole lihtsalt ühildatav USA suveräänsusega.” Lisades, et “ükski riik ei ole teinud rohkem kui Ühendriigid ning meie heldus jätkub ka edaspidi, kuid meie rändepoliitika alaseid otsuseid peavad langetama alati ameeriklased ja ainult ameeriklased. Me otsustame ise, kuidas kõige paremini oma piire valvata ning keda oma riiki lubada.”

Käesoleva aasta juulis teatas ka Ungari, et ei soovi rändelepinguga liitumist jätkata. Ungari välisminister Peter Szijjarto nimetas seda lepet ohuks kogu maailmale, kuna see julgustab miljoneid migrante liikvele minema ning teatas, et kokkulepe on vastuolus Ungari julgeolekuhuvidega: “Dokumendi peamine sõnum kõlab, et migratsioon on hea ja vältimatu nähtus. Meie peame migratsiooni halvaks nähtuseks, millel on äärmiselt tõsine mõju julgeolekule.”

Niisamuti on Poola ja Austria muutunud rändelepingu suhtes üha kriitilisemaks ning andnud samuti mõista, ei pruugi sellele Marokos oma allkirja anda. “Me vaatame mõningaid selle lepingu punkte väga kriitiliselt,” ütles Austria kantsler Sebastian Kurz hiljutisel pressikonverentsil. “Me teeme seega kõike, et säilitada oma riigi suveräänsus ning tagada, et meie Austria Vabariigina saaksime ise oma rändeküsimuste üle otsustada.” Lisades, et “ei tohi kasutada sõnastusi, mida saaks tõlgendada viisil nagu kujutaks ränne endast inimõigust. Seda ei tohi mingil juhul juhtuda.” Kurz märkis ühtlasi, et ka Taani tunneb muret samade ohtude pärast ning lubas, et Austria valitsus langetab oma lõpliku otsuse lähinädalatel.

Umbes samal ajal väljendas oma vastuseisu rändelepingule ka Poola siseminister Joachim Brudzinsk, kes ütles Lyonis peetud G6 riikide siseministrite kohtumisel, et Varssavi ei peaks ÜRO rändelepinguga liituma, kuna see kujutab endast rahvuslikku julgeolekuriski ning võib julgustada ebaseaduslikku sisserännet:

“ÜRO rändeleping ei ole kooskõlas Poola valitsuse prioriteetidega, milleks on Poola kodanike turvalisuse tagamine ja massiimmigratsiooni kontrolli all hoidmine. Ma soovitan peaminister Mateusz Morawieckile, et ta ei kirjutaks detsembris Marrakeshis ülemaailmsele rändelepingule alla. Lepingu visand ei sisalda piisavalt tugevaid garantiisid [riikide] suveräänsele õigusele otsustamaks selle üle, kes nende territooriumile tuleb ning samuti ei tee see vahet seadusliku ja ebaseadusliku rände vahel. Me soovime, et poolakad tunneksid end oma riigis turvaliselt.”

Euroopa rahvusliku homogeensuse õõnestamine

Kui võtta arvesse kunagise ÜRO eriesindaja rahvusvahelise rände küsimustes ning ÜRO ülemaailmse rände-ja arengupoliitika foorumi juhataja, investeerimispanga Goldman Sachs esimehe ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni peadirektori Peter Sutherlandi sõnu, siis ei pruugigi eelnevalt välja toodud ohud sugugi alusetud olla.

Sutherland, keda on nimetatud ka globalismi isaks, rääkis juba 2012. aastal Suurbritannia parlamendi lordide koja Euroopa Liidu siseasjade komiteele, et Euroopa Liidu liikmesriikide tulevane jõukus sõltub nende muutumisest multikultuurseteks, sest sisseränne on mõnede ELi riikide majanduskasvu joaks keskse tähtsusega, “ükskõik kui keeruline seda nende riikide kodanikele ka selgeks on teha.”

Peamine argument tema sõnul sisserände õigustamiseks on vananev ja kahanev rahvastik sellistes riikides nagu Saksamaa või Lõuna-Euroopa riikides. Selleks, et riigid saaksid muutuda multikultuursemateks, peavad nad tema sõnul muutuma ühtlasi avatumateks ning vähem homogeenseteks, mistõttu peaks Euroopa Liit tema hinnangul liikmesriikide homogeensust võimalikult palju õõnestama. Londoni Majanduskoolis peetud loengus selgitas ta ühtlasi, et aset on leidnud nihe selle osas, et kui varem valisid riigid sisserändajaid, siis nüüd valivad sisserändajad riike.

Oma pöördumises lordide komitee poole kutsus ta ühtlasi Euroopa Liidu liikmesriike tegema tihedamat koostööd rändepoliitika osas ning propageeris sellele küsimusele ülemaailmset lähenemist. Ühtlasi kritiseeris ta toonast Suurbritannia valitsust kavatsuse eest vähendada viisapiirangute läbi sisserännet kõigest “kümnete tuhandete” immigrantideni aastas, kuna see kahjustaks Suurbritannia traditsioonilist “salliva, avatud ühiskonna” mainet.

Sutherland, kes on osalenud ka valitsusvälise mõjuorganisatsiooni Bilderbergi grupi kohtumistel, kutsus ELi liikmesriike üles mitte keskenduma “kõrgelt kvalifitseeritud” sisserändajate väljavalimisele, sest ka “kõige algelise tasemega isikutel peaks olema võimalus vabalt valida”, kas minna mõnda teise riiki elama.

Eurooplaste asendamine sisserändajatega

Juba 17 aastat tagasi tõstatati ÜRO juures raporti kujul küsimus: asendusmigratsioon – on see lahenduseks vähenevale ja vananevale inimkonnale? Küsimuse tõstatuse põhjuseks oli ÜRO prognoos, et järgneva 50 aasta jooksul kahaneb ja vananeb sisuliselt kõikide Euroopa riikide ning Jaapani rahvastik, mistõttu tuleb paljusid praeguseid poliitikaid ja programme põhjalikult ümber vaadata, sealhulgas ka neid, mis puudutavad rahvusvahelist rännet.

Võttes arvesse neid kriitilisi rahvastikutrende, kaalub raport kaheksa madala sündimusega riigi ning kahe piirkonna jaoks põliselanike asendamist sisserändajatega – nendeks riikideks on Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa, Suurbritannia ja USA ning piirkondadeks Euroopa ja Euroopa Liit. Asendusmigratsiooni all mõistetakse seejuures rahvusvahelist sisserännet, mida riik vajaks, et korvata rahvastiku hääbumist ja vananemist, mis tuleneb madalast sündimusest ja suremusest.

Raportis nenditakse kokkuvõtvalt, et “demograafilistest muutujatest saaks ainult rahvusvaheline ränne olla piisav rahvastiku kahanemise ja vananemise leevendamiseks lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Kõige tõenäolisemad sündimus- ja suremusnäitajad Euroopas ja Jaapanis ei suuda tõenäoliselt takistada rahvastiku hääbumist ja vananemist järgneva poolsajandi jooksul.”

Endine Valge Maja nõunik ja presidendikandidaat Patrick Buchanan, kes teenis vanemnõunikuna president Nixoni, Fordi ja Reagani all, leidis, et ÜRO-poolne “Kolmanda Maailma rahvaste massiimmigratsiooni edendamine Euroopasse ja Ameerikasse, et asendada sealset põlisrahvast on kooskõlas selle organisatsiooni läänevastase ideoloogiaga ega tule üllatusena”:

“Peagi peale ÜRO asutamist hakkasid seda domineerima saadikud, diplomaadid ja töötajad, kelle juhtmõtteks oli, et Lääs oli süüdi ajaloolistes inimsusvastastes kuritegudes ning õiglustunne nõudis Lääne poolt lubamatul viisil omandatud varanduse lõputut ülekandmist Kolmandale Maailmale, mida Lääs oli ekspluateerinud. Läänemaailma vastasele põlgusele, kadedusele ja vihale ÜRO intellektuaalsetes ringkondades – mis kajastub sageli ka Läänes endas – tuleb vastu seista nagu haigusele, selleks, et Läänemaailm võiks jääda selleks Suureks Tsivilisatsiooniks, mis see olnud on.”

Võimalikud ohud sõna- ja meediavabadusele

Kuigi ÜRO rändeleping ei ole küll juriidiliselt siduv, on see rahvusvahelise multilateraalse koostööraamistikuna siiski siduv poliitiliselt. Seetõttu tekitab mõningast küsitavust lepingus sõnastatud 17. eesmärk “elimineerida igasugune diskrimineerimine ning propageerida tõenditel põhinevat avalikku diskursust arusaamade kujundamiseks migratsioonist”, milles on deklareeritud:

“Me võtame endale kohustuseks elimineerida igasugune diskrimineerimine, mõista hukka rassistlikud, rassiliselt diskrimineerivad, vägivaldsed, ksenofoobsed ning eelnevaga seotud sallimatud väljendusviisid, teod ja ilmingud kõikide immigrantide vastu ning võidelda selliste väljendusviiside, tegude ja ilmingute vastu kooskõlas inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega.

Selle kohustuse täitmiseks:

  • kehtestame, rakendame või hoiame alal seadusi, mis karistavad vihakuritegusid ja migrantide vastu suunatud raskeid vihakuritegusid.
  • propageerime sõltumatut, objektiivset ja kvaliteetset kajastust meediaväljaannetes, mis hõlmab ka internetipõhist informatsiooni, mille juurde kuulub ka meediatöötajate harimine ja vastuvõtlikumaks muutmine migratsiooniga seotud küsimustes ja terminoloogias; eetilistesse meediakajastuse standarditesse ja reklaami investeerimine ning riikliku finantseerimise või materiaalse toetuse peatamine meediaväljaannetele, mis propageerivad süstemaatiliselt sallimatust, ksenofoobiat, rassismi ja muusugust migrantide vastu suunatud diskrimineerimist, austades seejuures täielikult meediavabadust.”

Kuni ei ole täpsemalt määratletud, mida kujutavad endast “sallimatud väljendusviisid, teod ja ilmingud kõikide immigrantide vastu” ning “migrantide vastu suunatud diskrimineerimine”, jätab see eemärgi püstitus üsnagi palju (poliitilist ja/või ideoloogilist) tõlgendusruumi.

Teisalt tekitab aga küsimusi ka “meediatöötajate harimine ja vastuvõtlikumaks muutmine migratsiooniga seotud küsimustes ja terminoloogias” – millistest ideoloogilistest hoiakutest selline harimine lähtuks, miks on üldse vaja sõltumatuid meediatöötajaid millegi suhtes “vastuvõtlikumaks muuta” ning mida kujutab endast siis see õige terminoloogia? Kas tegemist võib olla hoopiski propagandistliku mõjutusvahendiga ning katsega vaba ja sõltumatut ning massiimmigratsiooni suhtes kriitilist ajakirjandust suukorvistada?

Päisefoto: Bigstockphoto.com

Jaak Madison: ÜRO rändelepe on oht sõnavabadusele

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!