Kuna väljatöötamisel on vihakõneseadus ja meie kontinendile saabub üha enam "õrnas seisundis abivajavaid lapsi," on kindlasti paslik üle vaadata, mis meie naabrite juures on toimunud ja toimumas, kirjutab Roland Tõnisson uut artiklisarja sisse juhatades.
Kui meie lapsed soovivad kutsuda koju mängima uusi tuttavaid, siis me ju küsime, kes need on ja kuidas nad käituvad. Teeme siis nõnda ka antud juhul. Enne kui see lastekaitse (vabandust – illegaalse immigratsiooni kaitse) poolt päris ära keelatakse. Kui Brüssel lubab, saame peagi läbi viia uued Riigikogu valimised – küllap on sellest kirjatükist lugejatele kasu oma valikute tegemisel.
Avaldame seega artiklisarja immigratsiooni, integratsiooni ja erinevate kultuuride kokkupuute teemal. Konkreetselt. Ainult faktid.
Rootsi
"Rootsi on parim islamiriik." (Malmös elava imaam Adly Abu Hajari intervjuust ajalehele Skånska Dagbladet.)[1]
Rootsi 9 miljonist elanikust on 250 000–350 000 moslemid, mis on 1,8% kuni 4,4% elanikkonnast. Andmete erinevus on seotud sellega, et tegelik immigrantide arv riigis on teadmata. Suurem osa moslemitest – üle 60% – elab kolmes suuremas linnas, s.o Stockholmis, Göteborgis ja Malmös. Moslemid on pärit neljakümnest erinevast riigist. Enim on esindatud Türgi, Bosnia, Iraan, Iraak, Pakistan ja Saudi Araabia. Neid on aga teistestki Aafrika, Aasia ja Euroopa riikidest.[2] Gatestone'i instituudi veebileht märgib, et Rootsis puudub ametlik statistika moslemite arvu kohta, ent Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium[3] tõi välja aastal 2011, et Rootsis oli toona 450 000 kuni 500 000 moslemit, mis moodustas 5 protsenti 9,5 miljonilisest rahvastikust.[4] Alates 2014. aastast on Rootsis saanud asüüli kümned tuhanded põgenikud Afganistanist, Somaaliast, Süüriast, Aserbaidžaanist, Bangladeshist, Kamerunist, Kongost, Egiptusest, Eritreast, Iraanist, Jordaaniast, Kasahstanist, Kirgiisiast, Liibanonist, Liibüast, Malist, Mauretaanist, Marokost, Nigeeriast, Pakistanist, Saudi Araabiast, Sudaanist, Tuneesiast, Türgist, Usbekistanist ja Jeemenist. Suurem osa nendest Aafrikast, Aasiast ja Kesk-Idast pärit põgenikest on madala haridustasemega ja neil on legaalse tegevuse või töö leidmisega suuri raskusi. Selle tulemusena, nagu teame, on paljud immigrandid eraldunud ühiskonnast ja elavad enamasti koos saatusekaaslastega piirkondades, kuhu põlisrootslastel enam asja ei ole. See aga on julgustanud omakorda looma paralleelset ühiskonda. Mõnedes no-go tsoonides või niinimetatud mikroriikides, mida juhitakse šariaadiseaduse kohaselt, ei oma Rootsi ametivõimud kontrolli ja on võimetud tagama ühiskonna põhivajadusi politsei, tuletõrje ja kiirabi teenuste abil.[5]
Aastal 2015 ja sellele järgnevatel aastatel on Rootsi võtnud vastu suurel hulgal immigrante. Malmöst on mõne aastaga saamas linn, kus etnilised rootslased on vähemuses. Rootsi on muutumas killustunud ühiskonnaks. Rassism etnilise rootslase vastu on tehtud hoomamatuks. Paikkondades nagu Fosie ja Rosengård, kus etnilised rootslased on vähemuses, on rassismi ja vihakõne ilmingud regulaarsed. Põlisrootslastest koolikaaslaste puhul kasutavad moslemid sagedamini suupäraseid termineid nagu svennehora ("rootsi hoor") või svennebög ("rootsi pede").
Kuna Malmö on aastaid üritanud edendada poliitkorrektset agendat ja 42% linnas elavatest inimestest on immigrandid, siis nüüdseks on institutsionaliseerunud "tagurpidi rassism" rootslaste eneste vastu. Kuna Malmö elanikkonnast on 42% immigrante, siis peab ka 42% linna ametnikkonnast olema immigrandid. Seega, mida rohkem immigrante, seda vähem palgatakse linnavalitsusse tööle rootslasi. Põhimõte "Vanad välja, uued sisse" loob killustatud ühiskonna. Malmö lõunapoolsesse linnaossa Rosengaardi, kus moslemid moodustavad 25% ja meeste töötus on hinnanguliselt 80%, keelduvad päästeteenistused sõitmast. Kui tuletõrjujad proovisid kustutada Malmö peamist mošeed, siis neid rünnati kividega.[6]
Selleks, et mõista Rootsi muutnud rahvuslikku identiteeti, peab välja tooma Rootsi endise peaministri (2006–2014) Frederik Reinfeldti (moderaat, liberaalne konservatiiv) kommentaari, mille ta lausus, külastades Södertälje peamiselt immigrantidega asustatud Ronna linnaosa: "Ehtrootslaslik on ainult barbaarsus. Ülejäänud arengud peavad tulema väljaspoolt." ("The genuinely Swedish is only barbarism. The rest of the development has come from outside.")[7]
Samaaegselt muutis Rootsi parlament immigratsiooniseadust. Muudatused vähendasid nõudmisi õpilastele ja töölistele alalise elamisloa saamiseks. Isikud, kelle asüülitaotlus on tagasi lükatud, peavad ootama tööloa taotlemiseks vaid neli kuud. Immigrandid, kes on omandanud alalise elamisloa Rootsis, saavad taastada selle staatuse ka peale kahte aastat Rootsist eemalviibimist. Immigratsioonivastased Rootsidemokraadid lükkasid selle pakkumise tagasi: "Meil peab olema kaasaegne nägemus elust, kuid need ettepanekud näitavad, et valitsus on hüljanud kõige, mida võiks nimetada mõistlikuks immigratsioonipoliitikaks. Rootsis on poliitiline kultuur muudetud ekstreemselt korrektseks. Pelgalt immigratsiooniküsimuse esile toomist kriitilises võtmes käsitletakse kui solvangut."
Kõige paremini väljendab seda Taani ajakirjanik Mikael Jalving, kes raamatus "Absoluutne Rootsi" ütleb järgnevat: "Rootsi vasakpoolne poliitiline establishment ja meedia usuvad olevat multikultuurse ühiskonna perfektseks nurgakiviks – immigratsioon kõige vaesematest, kõige mahajäänud rahvustest maailmas peab muutma ühiskonna uueks ja rootslased, kes selle plaaniga ei nõustu, riskivad sellega, et nad liigituvad rassistiks, fašistiks ja isegi natsiks."[8]
Endine parlamendiliige, rootsidemokraat Thoralf Alfsson avaldas oma blogis[9] imestust asjaolu üle, et immigratsiooniamet võttis 2015. aastal tööle mitte vähem kui 1200 inimest. Enne seda, aastal 2014, oli immigratsiooniametis tööl umbes 5000 ametnikku. Augustis 2015 oli selleks numbriks 6200. See tähendab, et kulutused suurenesid hüppeliselt veerandi võrra. Immigratsiooniametis töötavad isikud lähevad Rootsi maksumaksjatele maksma 360 miljonit eurot aastas. Peale suurte kulutustega seotud küsimuse tundis Alfsson huvi, miks on immigratsiooniametis nii palju võõramaist päritolu töötajaid ning kuidas on immigratsiooniamet viinud läbi nende isikute taustakontrolli. Kas nende töötajate hulgas võib olla võltsitud identiteediga isikuid? Kas nende seas on ISIS-e poolehoidjaid?[10] Jah, seal neid on, vastas ta ise teadaolevatele andmetele tuginedes.[11]
Majandusteadlane dr Jan Tullberg väidab oma raamatus, et immigratsioon läheb igal aastal rootslastele maksma 7% kogu SKP-st.[12] Valitsus on soovinud määrata ka uue maksu, mille tuludega finantseerida töövõtuprogrammi sõjapiirkonnast naasvatele "pühasõdalastele". See projekt käivitub esmalt Örebo linnas.[13] Linnavalitsuse nõunik Rasmus Persson: "Me oleme arutanud, kuidas me töötame "sealt" tagasitulevate meestega, veendumaks, et nad ei lähe tagasi lahinguväljale. Neid peaks aitama üle saama traumaatilistest kogemustest, mida nad seal lahinguväljal kogesid."
Afganistanis teeninud Rootsi sõjaväelases Fredrik Brandbergis tekitas see projekt pahameelt. Ta märkis, et saab suurema tõenäosusega vähem abi kui Rootsi naasev džihadist.[14] Rootsi armee avalike suhete esindaja on teada andnud, et see, mis juhtub sõjast naasnud Rootsi sõduritega, ei kuulu armee tegevussfääri.
Võimalik, et see kõik ei üllatagi lugejat, ent kuna valitsevad ringkonnad tegelevad pidevalt meie uinutamisega immigratsiooni puudutavates küsimustes, siis toome lähiajal ära ka näiteid teiste Euroopa riikide kogemusest seoses võõrtsivilisatsiooni, ehk islami invasiooniga nende territooriumile. Meile olgu need õpetlikeks näideteks.
Järgneb.
[4] Soeren Kern, Swedish Multiculturalism Goes Awry, 24. mai 2013.
[5] Soeren Kern, Swedish Multiculturalism Goes Awry, 24. mai 2013.
[6] Soeren Kern, Swedish Multiculturalism Goes Awry, 24. mai 2014.
[7] Nima Gholam Ali Pour, Sweden's Creative Destruction, 8. juuli 2015.
[8] Timon Dias, Sweden's Christmas Present: New Laws curbing Free Speech, 2014.
[10] Ingrid Calgvist, Swedes' Homes May Be Confiscated to Accommodate Asylum Seekers, 25. september 2015.
[12] Timon Dias, Sweden's Christmas Present: New Laws Curbing Free Speech, 22. detsember 2014.