Eesti riigitelevisiooniga on kõik parimas korras: ETV saates Ringvaade reklaamivad homoaktivistid LGBT festivale, transsoolised promovad soovahetust, tutvustati homoerootilist näitust ja näidati maksumaksjatele nende raha eest paljastatud suguelunditega mehi. Paluks meie auväärset kodumaist televisiooni mitte kiusata absoluutselt kohatute võrdlustega sallimatu Poola TV-ga, kirjutab Ivan Makarov.
Pole saladus, et Eestis on välja surnud satiir, „eriti surnud" on aga selle poliitiline haru. Viimane bastion langes koos „Pehmete ja karvastega" ja seda lünka täitsid meie teleekraanidel valitud koomikud, kes taovad palli alati ühte tellija poolt näidatud väravasse ja mõjuvad alati koomiliselt – kui üritavad nalja teha või tõsistel teemadel kaasa rääkida, laulda või viktoriini küsimustele vastata. Eriti naljakas on see, kui mõned neist istuvad natuke aega hingestatud nägudega riigikogus ja siis jälle lähevad reklaamiklippides ja odavates teleseriaalides kükke tegema.
Ka Venemaa tuntud satiirikud Viktor Šenderovitšiga eesotsas tõdevad, et poliitiline satiir on välja surnud, sest esiteks saab hinnata selles žanris esinemisi võimuesindajate solvamise paragrahvi järgi, mille eest võib saada mitu aastat vanglat. Teiseks ei suuda ka kõige andekam parodist originaali lollust üle trumbata ja temast veel naljakam olla.
Professionaalseid naljamehi on sellel turul asendanud poliitikud, aktivistid ja ajakirjanikud. Juhtusin vaatama 18. juuli teleuudistesaate AK süžeed otse Brüsselist, kus korrespondent, rääkides Euroopa Ülemkogus arutatud asjadest ja jõudes õigusriigi teemani, ütles, et Ungari on välja tulnud oma ettepanekuga, mis olevat olnud „üsna naljakas".
Milles selle ettepaneku „üsnanaljakus" seisnes, ei osutunud võimalikuks aru saada, kuna sellest hetkest alates hakkas korrespondent (ilmselt elurõõmsat naeru kinni hoides) puterdama ja podisema, suutes siiski artikuleeritult väita, et Ungari soovidele „kindlasti ei ole võimalik vastu tulla". On juba tavaks saanud, et nii kui teleuudiste diktor jõuab Trumpi, Orbani või EV valitsuse teemani, „insener Treuhhovi inetu nägu elavneb" (Ilf & Petrov, „12 tooli").
USA-s toimuvaid traagilisi sündmusi hakati Eestis samuti parodeerima: näiteks oli mõni aeg tagasi meie meedia täis raporteid sellest, kuidas „laulja Kristel Aaslaid vabandas, et kuus aastat tagasi näosaates mustanahaliseks kehastus" (kroonika.delfi 02. juuni 2020). Patukahetseja väitis, et see viga on teda „pikalt närinud".
Selles loos on kõik koomiline: ennast lauljaks tituleerimine, aastaid seestpoolt järatud šveitsi juustu kujund, kuue aasta pikkune teekond tuhaga ämbri poole ja selle tabamine peaga. Tähelepanuväärne on seegi, et kõik see itk oli illustreeritud 2014. aastal tehtud fotoga, kus tõesti ollakse Ella Fitzgeraldiks grimeeritud kujul.
Ehk mis siis nüüd tegelikult toimus: „patukahetsuse" ettekäändel oli taas levitatud pilti, mis tekitab teatud inimestele hingepiina. Ilmselt siiski mitte paljudele, sest välismaal üldiselt ei teata, et mingis õelas kahvanägude pisiriigis on olemas keegi Kristel Aaslaid, ja Eestiski ei ole kõik kursis, et ta on tagatipuks ka laulja.
Oli küll paar aastat tagasi igast triikrauast kostnud raskelt isikustatavate häälekestega esitatud laulujoru „rulli-rulli-rulli-rulli-rulli muda sees, kuniks uued valged tossud on sul mudased", aga on raske ette kujutada, seda, et kui keegi on tõesti hakanud mingil põhjusel notsu kombel muda sees püherdama, siis mudaseks saavad ainult tema valged tossud ja mitte ta valge nägu.
Ehk jälle blackface ja tunduvalt värskem rassiviha propageerimine, mis südametunnistust ei närinudki. Ei saa mainimata jätta, et Ella Fitzgeraldiks grimeerituna tundus patukahetseja kütkestavam, kui grimeerimata olekus, kuid see on muidugi maitseasi. Aga lõppeb kõik sellega, et Eestis keelatakse Zorro filmid, puuder ja näokreem. Pihlaka talu perenaine Maria Klenskaja kehastuses ei tahtnud lapsi ilmselt sellepärast, et aimas ette: järeltulijatel tuleks elada riigis, kus põsepuna võib kedagi solvata.
Blackface'i kordustrükk patukahetsuse ettekäändel on veel köömes, kirsiks tordil osutus aga kaks päeva hiljem Õhtulehes avaldatud ennast samuti lauljaks nimetanud Hanna Martinsoni kirglik vabandamine mustanahaliste inimeste ees, millest selgub, et isegi afropatsid eestlase peas on samuti solvavad. Martinson lisas, et „suure loomakaitsjana" tahab ta adresseerida probleeme, kui need juhtuvad.
"Praegu on hetk, kus ma ise olen teinud liiga ja nüüd soovin seda adresseerida. Tahan et kõik saaksid aru, et blackface ei ole kunagi okei olnud." Vaadake, rõhutada aafriklaste kaitsmise hetkel seda, et sa oled suur loomakaitsja, ei ole tark tegu. Mis on ka loogiline, sest miks siis muidu kasutab patukahetseja seega ka „Bajadeeri" ja „Othello" suhtes sõnakesi „ei ole kunagi okei olnud".
Ja siin on taas tegemist lõbusa kuroosumiga: ajakirjanik John Strausbaugh väidab oma raamatus „Black Like You: Blackface, Whiteface, Insult & Imitation in American Popular Culture" (Tarcher, 2007), et mustanahaliste omapära demonstreerimine valgenahaliste lõbustamiseks sai alguse 1441. aastal Portugalis, kui sellist ameeriklaste väljendit nagu „okay" polnud veel plaaniski, kuna nüüdseks pätiks ja rassistiks kuulutatud Christoph Columbus avastas Ameerika mõnevõrra hiljem – 1492. aastal, kui 12. oktoobril Kariibi mere saartele jõudis. Ka „Othello" esmaettekande ajal ehk 1. novembril 1604 ei olnud sellist sõna nagu „okay" üldse olemas: Global Language Monitor pani ette tähistada 23. märtsil 2014 selle väljendi juubelit – see sai tollal kõigest 175-aastaseks. Nii et mitte „ei olnud okei", vaid „ei olnud okeid". Aga Eesti staarikeste puhul poleks üldse ime, kui nad hakkaksid süüdistama meesšovinisti Sinihabet klofeliini C9H9Cl2N3 manustamises oma ohvritele.
Kõige naljakam on aga see, et blackface'iga võitlejad on ju automaatselt ka homofoobid, kuna astuvad endale teadmata transsooliste vastu – seega transfoobid, põlu alla sattunud J.K. Rowlingist hullemadki: musta grimmi kasutamist peetakse ju ka cross-dressing'i alaliigiks – transvestismiks või tsisvestismiks (Michael Rogin – „Blackface, White Noise: Jewish Immigrants in the Hollywood Melting Pot", University of California Press, 1998).
Nalja defitsiidi leevendamiseks Eestis on korraldatud ersatssatiirikute import välismaalt. Meie poliitikud ja ametnikud lähevad liimile ja isegi nii tõsine inimene nagu kaitseväejuhataja ja kindralmajor Martin Herem vastas lehes vene politoloog Valeri Solovei intervjuule, „milles viimane väidab, et Kremlis planeeritakse Baltikumi-vastast kiiret hübriidagressiooni."
Internetist vabalt leitav tõsiasi on aga see, et Solovei „prognoosidest" on seni täitunud 1%, kuid meie kaitseväejuhataja vastas vett sogavale Kremli ööbikule tõsimeeli, nagu too oleks mingi Šoigu. Kui nii ka edasi läheb, siis avaldab eesti meedia varsti mõne Mongoolia rahvapolitoloogi poolt oina abaluul tehtud ennustuse ehk далны мэргэ, mille kohaselt saadavad mongolid jõulude paiku oma sõjalaevastiku, et hõivata Kihnu saar, ja mõni meie asjapulk hakkab sellele ametlikult vastama isegi siis, kui talle öeldakse, et Mongoolia on enamjaolt kivi- ja savikõrbest koosnev merepiirita riik.
Nalja saab ka EPL-i poolt 20. juulil 2020 vahendatud loos „Poola politoloog: Eesti tulevik? Dudast tegid presidendi riigitelevisioon ja homovandenõulaste otsimine". Seal tõmmatakse otseseid paralleele tänapäeva Eestiga, mis on eriti lõbus kasvõi sellepärast, et Poolas valivad presidenti valijad ja valimisaktiivsus oli seekord 68,9 protsenti, EV president on aga määratud riigikogulaste poolt. Isegi televisiooni tehtud president oleks legitiimsem, kui Eiki Nestori väljavalitu.
Andrzej Duda kogus 10 440 648 valija häält (see on kaheksakordne Eesti elanikkond, koos imikute ja mittekodakondsetega), vikerkaarekangelase märgi võitja Kersti Kaljulaid aga sai 81 häält. Mismoodi on need olukorrad üldse võrreldavad? Kuid kui juba hoogu minnakse, siis trükitakse kiiruga ära ka üsna kahemõttelise sisuga mõttevälgatused: "Ma arvan, et Trzaskowski LGBT-meelsus kujunes lõppkokkuvõttes põhjuseks, miks ta Dudale alla jäi." See on habemega anekdoodi vääriline, kus eit ja taat suruvad enne magamaminekut kätt, et selgitada välja, „kes täna peale jääb."
Kusjuures Eesti riigitelevisiooniga on ju selles valdkonnas kõik parimas korras, erinevalt väidetavalt homofoobsest Poola riigitelevisioonist: ETV saates Ringvaade reklaamivad homoaktivistid LGBT festivale, transsoolised promovad soovahetust, tutvustati homoerootilist näitust ja näidati maksumaksjatele nende raha eest paljastatud suguelunditega mehi ning ka nendevahelist suguakti. Eesti lapsed kuulavad lasteaias laulukest „kus on sinu noku", siis nad tuuakse koju ja kell 19 näitab avalik-õiguslik telekas maimikutele ja nende pahaaimamatutele vanaemadele juba väljaarenenud nokusid ning seda, kuidas need asjandused omavahel lõimuvad. Nii et meil Eestis on sellesamuse asjaga kõik maailma tasemel ja paluks meie auväärset kodumaist TV-d mitte kiusata absoluutselt kohatute võrdlustega sallimatu Poola TV-ga.
Meile pakutakse iga jumala päev lugeda palju ülesköetud olekus lohakalt vorbitud kirjutisi, kus rünnatakse sõnu valimata valitsust, emme ja issiga peresid ning eestlust kui sellist. Selleks kasutatakse ka vasakliberaalsete vaadete propageerijatest välismaa ekspertide (vahetevahel jutumärkides) teenuseid, kes räägivad näiteks Poola väidetavast homofoobiast. Kirjutiste autorid seovad alati selliste lugude eessõnas võõrast olustikku Eesti omaga, lisades sellele pudru ja kapsale kotlettide pähe EKRE-t, rassismi, homofoobiat, Jüri Ratast ja äädikakärbseid drosophila melanogaster.
Enamasti ei tea kaugete külaliste hologrammid Eesti oludest mõhkugi ja neid ei huvitagi mingid Helmed, sest nad ei mäleta isegi tolle presidendi nime, kes hate them – näiteks politoloogidest poolakad teavad küll oma vendade Kaczyńskite lugu, kuid ei erista perekond Helmesid schutzhelm'ist või ka Poolas reklaamitavast kompaniist Helmerich & Payne INC, mille aktsiaid tõenäoliselt omavad.
Uudistamist väärt välispolitoloogilisele kraamile lisatakse „eesti koloriit", nagu Breznevi pakikeses lisati ketšupile ja viineritele odratangud. Nõukogude inimesed olid meist nutikamad ja sõid viinerid ära, visates pehkinud tangud tuvidele.
Eestlasedki peaksid ellujäämise huvides mitte vitsutama surrogaatidega pikitud meediaroogasid, vaid oskama separeerida Eesti meedia voogudest informatsiooni, eemaldades sealt kalakonksud ja jättes kõrvale pealesurutavad olematud seosed.
Seda pole kerge teha, sest meie hübriidmeedia miksib oma toodangut ühiskasutatava sirbi ja vasara kujulise vispli abil. Sümboolne, et Venemaa Tšeljabinski oblasti Petšenkino külas leidis nädalapäevi tagasi aset juhtum, kui kohalik administratsioon saatis põuast vaevatud elanikele joogivett sibitsisternis. Tagatipuks selgus, et vesigi oli assenisaatorautosse pumbatud kolibakteriga reostatud Etkuli järvest. Elanikud avaldasid sügavat nördimust ja protesti, kuigi ei tohiks nii pirtsakad olla, kuna vaatavad ju iga päev Kremli kanaleid.
Kas kasutame nüüd meie vasakliberaalse meedia standardvõtet ja projitseerime ülalkirjeldatud olukorda Eesti meediaolustikule?