Eesti poliitika on jõudnud uude staadiumi – veelgi sügavamasse pugemisse selle maailma vägevate ees. Vana Baeri tähelepanekud eestlaste endeemilistest iseärasustest ei ole kuhugi kadunud. Kardan, et pugemine ja ülbe alandamine jäävad sellise poliitika viljelemise läbi kestma kauem kui eesti keel ja rahvas ise, leiab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Vahva sõdur Švejk sattus oma sangarlikul teel Suurde Ilmasõtta ka vaimuhaiglasse. Talle meeldis seal väga, sest hullumajas võis igaüks rääkida seda, mida talle sülg suhu tõi. Täpselt nagu parlamendis.
Ma olen pidanud seda kirjeldust kuulsast satiiriteosest heaks naljaks, ent pärast abielureferendumi torpedeerimist tuhandete ettepanekutega riigikogus sai mulle selgeks, et Jaroslav Hašeki fantaasialend on Eestis saanud reaalsuseks.
Kunagi lugesin selle kirjaniku memuaare noore Eesti Vabariigi territooriumi läbimisest teel Venemaalt oma kodumaale. Selles lubab ta endale üsnagi karmi irooniat meie maa ja rahva suhtes ja olen ka hiljem sellele mõeldes tundnud end pahandatuna, sest Hašeki iroonia on olnud minu arvates kohatu. Ma ei taha selle pahatahtliku tšehhiga nõus olla, sest Eesti oli jõudnud olla vaba vaid umbes aasta ja erinevalt soomlastest, kellel piisas iseseisvuse saabudes ametiasutuste seintel tahvlite väljavahetamisest, pidi Eesti oma infrastruktuuri suures osas mitte millestki üles ehitama. Eks ole meie taasiseseisvunud Eesti saanud olla ka omaette vaid pisut rohkem kui ühe inimpõlve (veerandsada aastat) jagu. Et suisa poisike ja lastetuba veel pooleli? Tegelikult ei ole see nii. Küsimus on isiksustes. Jälgides viimastel nädalatel riigikogus toimuvat peab, paraku, tõdema, et küllap sai kirjanik Hašek piisavalt materjali Eestimaa toonasest reaalsusest. Ja leiaks seda küllalt ka kaasaajast.
Loomulikult ei erine eestlased suurt teistest eurooplastest, sest on samamoodi patused inimesed, ent teatud ametites „seisus kohustab" ka eestlast – „noblesse oblige." Selle tõe vastu on eksinud, muidugi, ka kõrgeltsündinud, rääkimata siis eestlastest, endistest maainimestest, kes on küll saanud lahti virtsast varvaste vahel ja sülitavad nüüd kõrges kaares neid toitvatele vähestele järgijäänud põllu- ja karjapidajatele. Paljud nendest „uuseestlastest" peavad end narril kombel koguni „Eesti aadliks" ega häbene sellest rääkidagi.
Paraku kehtib eestlaste suhtes ikka veel Karl Ernst von Baeri tähelepanek, et endast vähemate vastu on nad kõrgilt halastamatud, ülemate vastu aga orjalikult pugejalikud. Kahjuks kinnitavad seda tõdemust meie tipp-poliitiku staatusesse jõudnud inimesed, kelle isikuomadused ei ole aga kuidagi „seisusele" järele jõudnud. Täites parlamendihoone oma labase sarkasmi ja poliitilise trendi ees lömitamisega ei tee nad au oma valijatelegi.
Poliitika võib tõesti pea segi ajada. Saksa keiser Wilhelm II kohta kirjutatakse, et tudengipõlves läbielatud raskekujuline nakkuslik kõrvahaigus, mis ohustas koguni tulevase keisri elu, lubas teda ravinud arstil ennustada, et „Wilhelmist ei saa kunagi normaalset inimest" ja, et „aegajalt hakkavad teda tabama raevupuhangud, milliste ajal ta kaotab igasuguse võime arukaks mõtlemiseks. Arst ennustas, et Wilhelm II troonile astumine „saab tõenäoliselt ohustama tervet Euroopat."
Keiser Wilhelm paistis hiljem tõesti silma oma tegude rohkuse ning mitmekesisuse poolest. Pretendeerimine maailmaimpeeriumi staatusele tõukas Wilhelm II osalema kõikvõimalikes konfliktides, ükskõik missuguses maailma otsas need siis aset leidsid. Ta kaitses Euroopa rahvaid „kollase hädaohu eest." Omistades endale „Atlandi admirali" tiitli juhtis ta „Vaikse ookeani admirali," ehk Vene tsaari tähelepanu sellele, et Venemaa huvide objekt peab olema Kaug-Ida ja Aasia idapoolne osa. Aastal 1898 kuulutas ta end 300 miljoni moslemi ülemaailmseks kaitsjaks. 1894. a. nõudis ta Mosambiigi annekteerimist, 1896.a. tahtis saata väed Lõuna-Aafrikasse, isegi kui see tooks kaasa „jalaväelise sõja" Inglismaaga. Kolm aastat hiljem saatis ta inglastele Lõuna-Aafrika buuride vastu sõdimiseks operatiivplaanid, mis olid valmistatud tema käsul Saksa kindralstaabi poolt. Lõuna-Ameerikas pidi tekkima tohutu Saksa koloniaalimpeerium Ameerika Ühendriikide huvide arvel. Samal ajal lubas ta ameeriklastele, et Ühendriikide sõja puhuks Jaapaniga hakkavad keisri väed kaitsma Californiat.
Riigimees Holstein, kes oli õppinud poliitikakunsti Bismarcki käest, langes täielikku hämmingusse keisri vastutustundetuse ning suurusehullustuse ees. Kord oli ta sunnitud tõdema, et kuuekuulise perioodi vältel nõudis Wilhelm II temalt kolme erinevat välispoliitilist programmi: „Alguses lähenemist Venemaaga kaitsmaks meie kolooniaid Inglismaa eest, seejärel anda meie kolooniad ära … sellele samale Inglismaale, nüüd … heidame nii Venemaa kui Inglismaa kõrvale ja hakkame otsima õnne gallide juures." Vananenud Bismarck otsustas jääda oma positsioonile vaid sellepärast, et ta oli ära tundnud imperaatori ebanormaalse vaimuseisundi.
Keiser Villu (tema lemmikvärviks oli kuulu poolest roheline) heitlikest tegemistest on võtnud šnitti väga suur osa Eesti poliitikuid. Paraku ei ole meil ühtegi oma Bismarcki, kes suudaks olla tasakaalustavaks jõuks sellele reeturlikule soole, millest sa ei või iial teada, keda ta järgmiseks endasse imeb või välja sülitab. Ja kumbki variant ei ole hea.
Võim on tugevaim narkootikum. See tapab inimese hinge. Ta võib liigutada käsi, suud, jalgu, isegi argumenteeritult kõneleda, ent väga suures osas poliitik ei ela enam ise, vaid temas elab kalkulaator, mis hindab kõige ja igaühe kasumlikkust. Ja see on ainuke kriteerium kellegagi suhtlemiseks, millestki välja tegemiseks. Poliitikas ei ole sõpru, on vaid koalitsioonipartnerid. Poliitikas ei ole ehtsaid inimsuhteid, ei ole ehtsat armastustki, mille mõiste on äralörtsitud ja valesti tõlgendatud kui kõikelubatavus. Poliitikas ei ole midagi ehtsat peale näilisuse ja kõik mis ei ole ehtne – korrumpeerib.
Käesolev nädal on olnud poliitilise vingerdamise musternäide, mida võiks tulevikus kasutada kui julgustavat õppevahendit algavale poliitikule: „Sina ei pea mitte muretsema oma südametunnistuse pärast, sest ei ole maailmas midagi muud peale kasumi."
Eesti poliitika on jõudnud uude staadiumi – veelgi sügavamasse pugemisse selle maailma vägevate ees. Teeseldes veelgi jõhkramalt hoolimist. Teeseldes veelgi küünilisemalt koalitsioonipartnerlust. Vanameister Hašekil oli õigus kui ta pidas Eesti Vabariiki äpardunuks. Mul on hea meel, et ta on surnud, ega ole tal võimalust kirjeldada Eesti Vabariiki aastal 2021. Sellega tutvumine oleks olnud veelgi muserdavam.
Tekib küsimus – kas me ikka oleme olnud oma iseseisvuse väärilised? Tänu Reformierakonna valitsuses tehtud otsustele on kümned tuhanded eestlased olnud sunnitud lahkuma kodust võõrsile. Tänu Keskerakonnale on hoitud elus müüti fašismist ja selle võitjatest. Nüüd on mõlemad truualamlikult küürus Brüsseli ja Ühendriikides „valimised" varastanud kamarilja poole.
Vana Baeri tähelepanekud eestlaste endeemilistest (mingi haiguse pidev, ent mitte massiline esinemine ühes inimrühmas või geograafilises piirkonnas) iseärasustest ei ole kuhugi kadunud. Kardan ainult, et pugemine ja ülbe alandamine jäävad sellise poliitika viljelemise läbi kestma kauem kui eesti keel ja rahvas ise.