Reformierakonna vapikuju Jürgen Ligi riigikogu istungil sundvaktsineerimise vastu protestinud rahumeelseid meeleavaldajaid „ühiskonnaheidikuteks". Nüüd oleks isegi huvitav, kui palju hääli kogub Ligi järgmistel valimistel pärast seda, kui ta nimetas inimesi ühiskonnaheidikuteks. Sest on ju kasulik teada saada, kui paljud valijad kirjutavad sedelitele „Heil Ligi!", kuna just Adolf Hitlerile kuulub tuntud fraas „Intelligents on ühiskonnaheidikud," tõdeb Ivan Makarov.
„Rotid on linnaoravad, ainult et raseeritud sabadega." Mihhail Guskov, paljude vene estraadistaaride sõnasepp
Kui räägitakse Venemaal valitsevast olukorrast, rõhutatakse tihtipeale, et süüdi on diktatuur, demokraatia puudumine, propaganda ja võimude teostatav vägivald. Kõik see peab paika, aga põhiline probleem on ikka rahvas ise. Isegi Nõukogude Liidu stagnatsiooni perioodil, kui kõik infokanalid olid range tsensuuri all ja välismaa hääli summutati võimsate segajate abil, oli rahvas aina skeptilisem režiimi suhtes, inimesed jagasid teineteisega trükimasinal läbi kopeeri trükitud materjale, salvestasid lindilt lindile sadade ümbervõtete tõttu sahiseva heliga Vladimir Võssotski laule ja rääkisid täiesti tapvaid anekdoote võimuritest, kommunismist, kolhoosidest, proletaarlastest ja võitmatust sõjaväest.
Tollest ajast pärit on näiteks ka kahest sõnast koosnev lühianekdoot „Matrossov libastus". Praegu pannakse sellise nalja eest nii kanal kui ka mees otsemaid kinni. Venemaalased on pärast lootustandvaid massilisi protestiaktsioone kogenud aga selliseid tagakiusamisi ja repressioone, et paljude hinges on nüüd vaid hirm ja lootusetus. Seni kuni sakslaste ja kogu Euroopa äraandja, täiesti patoloogiline reetur Angela Merkel ehitas Venemaale uusi tehaseid ja kaitses uut gaasitoru, olid Venemaal viimasteks valimisteks erinevatel ettekäänetel valimisnimekirjadest välja visatud praktiliselt kogu opositsioon, Navalnõi kõngeb vanglas, sõltumatud väljaanded ja isikud on tembeldatud „välisagentideks" ja „ekstremistideks", laiali aetud või surmani ärahirmutatud, teisitimõtlejad pagevad aina välismaale, et mitte sattuda vanglasse, olla sandiks pekstud, mürgitatud või saada surma. Inimestele on tehtud peaaegu et kohustuseks koputada teineteise peale. Ja paljud hakkasidki uskuma, et kõiges on süüdi teisitimõtlejad, kuna ilma nendeta oleks elu Putini kuningriigis ikka palju parem.
Samas suunas liigub juba mõnda aega ka meie Eesti. Kui parempoolse koalitsiooni ajal tekitas Kersti Kaljulaid riigikogus stseene, marssides saalist välja, loosung „Sõna on vaba" rinnal, siis nüüdseks on see higine maika visatud prügikasti ja valmimas hoopis suukorvistavad seadused. Meil toimusid juba teised ajaloo häbiväärseimad presidendimääramised, kus hea töökas rahvas oli nagu sõrmkübaramängu pealtvaataja – ja talle viimse hetkeni ei näidatud ei midagi ega kedagi. Viis aastat tagasi oli vähemalt too tsirkus valijameeste koguga, kuid nüüd arvati täiesti õigustatult, et milleks matsidele tsirkust, piisab leivast küll. Eesti rahvast põlatakse niivõrd, et sellist asja lähiajaloost ei mäletagi. Raskelt, pööraselt, täiega.
Kui kellelgi olidki mingid illusioonid selle kohta, et äkki seekord veab, siis nad purunesid pärast „Pealtnägija" saadet, kus kössis mees laskus Toompealt torisedes, et seal protestiv rahvas on kuri ja agressiivne ning et teda ennast kogu aeg ähvardatakse. See meenutas natuke stseeni, kuidas lohistati metsaonni Leninit, et päästa teda ajutise valitsuse eest, kes käskis arreteerida selle väidetavasti Saksamaa palgal olnud verejanulise bolševiku. Lenin oli grimeeritud talupojast vikatimeheks, siis aga Soome põgenedes oli ta juba auruveduri katlakütja.
Aga uus president puhus oma torisemisega täis ühe oma looja Jürgen Ligi vahepeal lõtvunud purjed: kui Alar Karis arvas, et Toompeale kogunenud rahvas on kuri ja agressiivne, siis Ligi arendas seda hinnangut ja tuli loogilisele tõdemusele: need on ju siis ühiskonnaheidikud!
Reformierakonna vapikuju Jürgen Ligi nimetaski riigikogu istungil sundvaktsineerimise vastu protestinud rahumeelseid meeleavaldajaid „ühiskonnaheidikuteks". Vot nüüd oleks isegi huvitav, kui palju hääli kogub Ligi järgmistel valimistel pärast seda, kui ta nimetas inimesi ühiskonnaheidikuteks. Sest on ju kasulik teada saada, kui paljud valijad kirjutavad sedelitele „Heil Ligi!", kuna just Adolf Hitlerile kuulub tuntud fraas „Intelligents on ühiskonnaheidikud." Hitler pidas ühiskonnaheidikuteks ka juute ja mustlasi. Neid notiti maha mitu miljonit ja tehti nendega ka huvitavaid meditsiinilisi katseid.
See on hea äriidee, härra Ligi! Koos doktor Jolleriga moodustaksite te suurepärase tandemi pandeemia tipphetkel, kui kunstliku hingamise aparaate enam ei jätku ja tuleks mängida jumalat. Selles olukorras mõtleb tõenäoliselt Jolleri tüüpi osakonnajuhataja, et üks kahest hingusele minevast haigest, kelle mõlema peale on vaid üks aparaat, on ju konservatiiv ja tema koht on tegelikult ju vanglas, ta on võllaroog. Ligi tüüpi haiglajuhile aga lisaks meenub, et seda lämbuvat vanglakandidaati nägi ta riigikogu ees teiste ühiskonnaheidikute seas. Kas on üldse küsimus, kellele nendest kahest antakse võimalus edasi hingata? Aga just sinna jõudsite te oma liberaalfašistliku retoorikaga.
Päris paljudes nii lääne kui ka vene filmides näidatakse olukordi, kui ühiskonnaheidikuid (kodutuid, kerjuseid jne) püütakse öistel tänavatel selleks, et teha nendega hästi rahastatud katseid, korraldada nendele suure raha eest ajujahti küttimise eesmärgil või siis lammutada organiteks edasimüügiks, mis on teadagi miljoniäri. Kui on tegemist heidikutega, siis eriti ei tseremoonitseta, sest kellele neid ikka vaja on ja kes nende puudumist ka tähele paneks, kui mööda tänavat kõnnivad nende asemel vulvamütsidega ja paljaste tuharatega lärmakad olevused. Hoolitsev perearst Karmen juba ütles, et konservatiivsete ühiskonnaheidikute koht on vanglas, kus…
Aga annaks sõna Jack Londonile, kes kirjeldab politsei poolt kinninabitud hulkurheidikute majutamist vanglasse. „Me koondusime tihedasse ritta, hingates teineteise kuklasse, kusjuures tagumine hoidis käed tema ees seisnu õlgadel, ja nii me läksimegi teise „vestibüüli". Seal rivistati meid seina äärde, käskides paljastada vasak käsi. Meedikust tudeng, kes praktiseeris meiesuguste inimloomade peal, liikus piki rivi. Ta kaitsepookis meid veel neli korda kiiremini, kui soravad vanglajuuksurid pügasid. Meil kästi olla ettevaatlikud, et mitte riivata midagi käega, sest veri pidi ära kuivama ja tekitama väikese kärna. Seejärel jaotati meid kambritesse. Siin lahutati mind minu uuest sõbrast, kuid ta jõudis mulle sosistada: „Ime puhtaks!" Nii kui mind pandi luku taha, imesin ma haavakese täiesti puhtaks. Pärast nägin ma neid, kes ei imenud puhtaks: nende kätel tekkisid kohutavad haavandid, kuhu vabalt mahuks rusikas! Ise olid nad süüdi! Oleksid võinud puhtaks imeda…"
Kui inimesed imestavad, miks „nakatunud-raibe-nah..i-poh..i-paljas-taguots-Ligi" meil parlamendis nõnda räuskab ja eesti rahvast alandab, siis vastus on antud Jack Londoni raamatus: „Ise on nad süüdi! Oleksid võinud valimata jätta."
Kui me räägime olukordadest, kus ühiskonnaheidikuid kasutati katseloomadena, siis ei ole see meie jaoks sugugi teoreetiline: valitseva erakonna üks tugivaaladest nimetab meid heidikuteks, politsei nabib meid kinni Maris Võššinski seaduse alusel meeleavaldusel või kui kompuutrit toksime, kongis läheneb meile meid sinna saata ammu soovinud dr Karmen süstlaga – ja meie kui inimkõnts saab veelgi inimkõntsamaks.
Arvate, et see on teoreetiline võimalus? No esiteks on mul olemas hea sõber, Eesti juudi kogukonna üks kuulsaimaid liikmeid, kunstnik Leonid Kravtsov, keda peeti okupatsiooniajal samuti nõukogudevastaseks ühiskonnaheidikuks ja, hoides vägisi kinni haiglas, süstiti selliseid preparaate, et ta piinles nagu kristlane põrgukatlas. Tal on juba aastaid jalas nendest inimkatsetest tekkinud haavand, mille sisse mahub vabalt rusikas, ja see haav kogu aeg suureneb. Meie seksuaalvähemuste esindajatest kihav ja vastavatele ühingutele miljoneid eraldav sotsiaalministeerium ei tee selliste piinamiste ohvri heaks midagi, kuhu ta ka ei pöörduks – aga ta pöördub aina uuesti, sest raha ravimiseks ei ole ja paljudes juhtivates toolides istuvad veel kommunistid, kes saatsidki Kravtsovi suguseid GULAGi kliinikutesse ja laagritesse.
Oma katsumustest kirjutas Leonid raamatu „1548 päeva ja ööd, mida on võimatu unustada, ja teised vana juudi mälestused". Seda raamatut ei ole praktiliselt müüdud, kuna tuntud pood saatis kõik eksemplarid otsemaid lattu.
Kui aga vaadata EL-i lähiajalugu, siis tuleb ikka kananahk ihule küll, sest kõik on kordumas. Poolas puhkes 2008. aastal meditsiinialane skandaal – riigi prokuratuur süüdistas üheksat Grudziądzi (100 tuhat elanikku, nagu Tartuski) linnakliiniku üheksat töötajat meditsiiniliste katsete läbiviimises kohalikus kodutute varjupaigas, millega kaasnes vähemalt 21 „ühiskonnaheidiku" surm. Nagu tuvastasid uurijad, katsetati heidikute peal eksperimentaalvaktsiine, mitte teavitades katsealuseid sellega kaasnevast riskist. Poola tollane terviseminister Eva Kopacz (hiljem sai temast Poola 54. peaminister) isiklikult kõrvaldas personali töölt.
Uurijate versiooni kohaselt tegid arstid ja medõed vähemalt 20 kuu kestel katseid 350 linna varjupaigas elutsenud kodutuga. Jutt käis eksperimentaalvaktsiinidest, mida tarnisid arstidele erinevad ravimifirmad. Arstid petsid sealjuures süste saanud inimesi, väites nendele, et tegemist on kaitsepookimisega gripi vastu. Peale seadusevastaste inimkatsete tegemist omastasid kolm arsti ja kuus medõde ravimifirmade poolt eraldatavad kompensatsioonid, mis olid mõeldud „katsejänestele". „Katseperioodil" kolmekordistus varjupaiga asukate suremus.
Pole mingi saladus, et meid üritatakse praegu aidata eksperimentaalvaktsiinide abil, millede kaugeleulatuv mõju alles selgub. Sellises olukorras sunniviisilise vaktsineerimise vastu häält tõstvate inimeste nimetamine ühiskonnaheidikuteks, ja veel riigikogu tribüünilt, oleks nagu genotsiidi kuulutus.
Jürgen Ligi peaks viivitamatult lahkuma riigikogust. Ja võtku oma koalitsioonikaaslane Meilis Reps ka kaasa, muidu ei ole meie parlament varsti enam tõsiseltvõetav. Ja kuna seda pole ka naeruväärsel viisil määratav president, siis võib riigis tekkida olukord, kui võimu ei võetagi enam tõsiselt.
Korruptandid, Eesti rahva vihkajad, vargad ja ropendajad, kasige juba ometi minema. Kui rahvas võtaks ühel hetkel teist eeskuju, oleks meie riik hetkega ajalugu.