Kuigi Rootsis on Covidi ajal olnud võimul äärmuslikult pahempoolne valitsus, on riigis vähemalt Covidile reageerimise osas jäänud peale terve mõistus. Riik on haiguselainest tulnud läbi minimaalsete piirangutega, ilma majandust hävitamata ja haiguse surmade määr on sisuliselt sama kui Eestis, kirjutab Karol Kallas.
Kiita tuleb Rootsi terviseametnikke ja poliitikud sellegi eest, et nad pole allunud üleilmastunud rahvatervisetööstuse ning korporatiivmeedia kohati maniakaalsed mõõtmed võtnud väljapressimisele. Vasakäärmuslik meediaüllitis The Guardian nimetas omal ajal Rootsi laissez-faire lähenemist "ees ootavaks katastroofiks" ja CBS News kirjutas, miks "Rootsist on saanud näide, kuidas Covidit hallata ei tohi". Eesti poliitikutest "arstid", ajakirjanikud ja muidu peavool–arvajad ei jäänud samuti Lääne pahemast kartellimeediast suurt maha – Rootsi koroonapoliitka kuulutati suhteliselt üksmeelselt läbikukkunuks.
Nagu näitab statistika, on Rootsi viimase seitsme päeva liikuv keskmine (moving average) olnud 24. septembri seisuga 2 Covidi surma. Juulist augustini oli kümneid päevi, kus riigi viidatud number oli nullis. Eestis on sama näitaja Hiina laborist alguse saanud haiguse surmade osas pea üks-ühele sama. Rootsis elab Eestist 10 korda rohkem inimesi. Sealhulgas kordades rohkem värvilistest rassidest inimesi, kes on Covidile kordades vastuvõtlikumad. Nii võib küsida: äkki on Rootsi – lastes inimestel ning majandusel enam-vähem normaalselt edasi kesta – võrreldes Eestiga kuni kümme korda midagi paremini teinud?
Siia kõrvale võib surmade statistikast miljoni inimese kohta järeldada ühe vähem või rohkem ebameeldiva mõtte: haiguse peab läbi põdema ilmselt suurem osa inimestest ja Covidi vikatimees tuleb nende järele, kelle järele see peab tulema. Rootsis on surmasid 1M inimese kohta 1440, Eestis 1009. Aga kui me vaatame viimast seitset päeva (viidatud tabeli viimane veerg), siis Rootsis on see number alla nelja (3,69) ja Eestis ligi 13 (12,81). Eestis on surmade graafik nina ülespoole, Rootsi on jõudnud "platoole".
Arvestada tuleb sedagi, et selline tulemus on saavutatud suuremas osas ilma vaktsiinideta. Elik andmete võrdlemisest saab järeldada, et piirangute ja mitte piiramise mõju on selles, et esimesed on kuritegu terve riigi ja kõigi selle inimeste vastu ning teisest on kordades rohkem kasu kui iganes halba. Näiteks võib siinkohal tuua käesoleva aasta aprillis avaldatud Kanada sulgemiste mõju uuringu, milles leiti, et sulgemiste kahju on kasust 282 korda suurem.
Koroonasurmadest üldiselt rääkides, siis 2020. aastal kasvas Rootsis üldiste surmade arv võrreldes 2019. aastaga 0,5 protsenti ja Eestis suurenes see 0.9 protsenti. Võrrelda konkreetselt koroonasurmade arvu, siis Rootsis on Covidisse surnud 0,14 protsenti riigi inimestest. Eestis on see number sama – 0,1 protsenti. Rootsi 0,5 protsenti surmakasvu, seda võrreldes 2019. aastaga ja mida kiputakse Covidiga seostama, tuleb suure tõenäosusega värvilise rahva suurest osakaalust. Samas kui vaadata surmade arvu tuhande elaniku kohta, siis jäi see muutumatuks: 9,1 inimest 1000 kohta. Eesti surmade arv 1000 inimese kohta on 11,9.
Pea poolteist aastat hiljem võib suhteliselt kindlalt öelda, et Eesti nomenklatuur ja rahvatervisetööstus on Covidile reageerinud valesti ning Rootsi õigesti. Seda imelikumad on igasuguste enda ja korporatiivse meedia poolt ekspertidena esiteldud inimeste, kes kogu pandeemia jooksul on ajanud pea iga nädal uut juttu ja kelle tegevusest on suuremas osas olnud rohkem kahju kui kasu, ähvardused stiilis, et "kui te tõprad sõna ei kuula, siis on kirstud taga". "Hakkame piirama, sest muidu ei saa." "Igasuguseid ei saa teistega vabalt koos pidada." Ja nii edasi. Lugege või vaadake korporatiivset meediat: alles hiljuti oli pildil keegi rahvatervisetööstur või poliitik, kes ähvardas sõnakuulmatu rahvaga riigi lukku panna ja uute piirangutega. Täna on selline jõuk ennast seoses lähenevate valimistega pisut tagasi tõmmanud.
Rootsi näitel peaks olema selge, et piirangutest pole Covidi vastu tolku. Laske inimestel elada, hoida tuleb haavatavaid ühiskonnagruppe ja mõista, et rahatervisetööstus on liigagi põhjalikult tõestanud, et inimeste heaolu ei ole nende jaoks esmase tähtsusega.
Siinkohal tuleb nõustuda ühe Ühendkuningriigi teadusnõukoja liikmete enesekaemusega, kuidas psühholooge ja käitumispsühholoogiat on totalitaarsel kombel kasutatud ära inimeste hirmuga mõjutamiseks:
"[Me oleme] uimaseks löödud viisiga, kuidas käitumispsühholoogiat on kasutatud pandeemia ajal relvana…"
ja
"Paistab, et psühholoogid ei saanud aru, millal see [psühholoogiline mõjutamine] ei olnud enam inimeste jaoks hea ja muutus manipuleerimiseks. Nende [rahvatervisetööstuse "ekspertide"] käes on liiga palju võimu ja nad on sellest joobnud."
Jääb üle ainult küsida, kas pandeemia ajal pole Eestis kellegi kätte, kes pole seda varem nii tunda saanud, sattunud liiga palju võimu ja kas keegi pole mitte sellest lolliks läinud? Võim korrumpeerib ja seda eriti juhul kui väga palju võimu saab kokku väga suure rahaga – nagu Covidi jama ajal on juhtunud. See on liigagi "inimlik", et Covidi "eksperdid" ei taha pumba juurest ära minna ja kasutavad kõiki vahendeid oma võimuperioodi edendamiseks. Kuna kartelliparteide poliitikud on lambad, siis paraku pole suurt muud võimalust olukorra lahendamiseks näha kui massiline kodanikuallumatus rumalate reeglite suhtes.
Lisaks koputab ehk midagi paika ka tulevastel kohalike omavalitsuste valimistel arvestamine, et iga Kesk- ja Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja sorbiinhappe poolt antud hääl, on hääl laste sundvaktsineerimise, rahvatervisetööstuse ja nomenklatuuri sünnitatud soerdi türannia, vaktsiinisegregatsiooni ja muu sarnase totalitaarse hulluse poolt. Kohalikud omavalitsused on "suure poliitika" tagala ja mida tugevam on partei kohalikes omavalitsustes, seda jõulisem on see riigis. Kohalike omavalitsuste valimistel on sisuliselt kaks valikut: kas vabadus ja inimlikkus või "1984"-laadne düstoopia.