Eesti vajab hädasti oma rahvuseliiti. Eesti peab suutma üles kasvatada uue vaimuaristokraatia. See ülesanne pole sugugi mitte võimatu, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Aeg-ajalt vaatab inimene üle oma ellusuhtumise, mis on mõnikord katsumus. Olles just läbinud sellise katsumuse mõistsin nüüd, pisut toibununa, mis on elus tähtis ja mis mitte. Tähtis on elus olla ja kasutada elu millekski õpetlikuks, mida saab teiste kaaskodanikega jagada. Jagada, kasutades oma kaaskodaniku õigust.
Ma sain aru, et homne päev ei ole varnast võtta, seda uut päeva tuleb hommikust saati üles ehitada. Veel sain ma aru, et tervis minu vanuses ei ole varnast võtta, seda tuleb hoida ja elada arukalt ja tervislikult. Mõistsin, et kui näiteks inimese tervis on kokku varisenud, ei ole terveks saamine varnast võtta, vaid selle taastamiseks vajab inimene professionaalset abi arstidelt.
Lisaks sellele sain ma aru, et elu kodanikuna oma riigis ei ole varnast võtta. See riik peab olema eestlastest hooliva erakonna poliitikute käes, kes kaitseksid meie iseolemist ja kõike eestilikku ja kodust. Sellised poliitikud pole samuti varnast võtta.
Eestis on ainult üks erakond, kes on seadnud oma sihiks eestlaste tuleviku nende ajaloolisel kodumaal, Eesti riigis. See erakond on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Nendele ei ole alternatiivi, nad on ainsad eestluse ja eestlaste eest seisjad.
Kõik teised Eesti erakonnad on ammu suuremal või vähemalt määral reetnud oma rahva ja oma maa. Nad on püüdnud sogases vees kala ja üritanud võimul olla populistlike ja teostumatute poliitiliste loosungitega vehkides.
Viie rikkama Euroopa riigi hulka ei saa ühtegi riiki viia deklaratiivselt. Keskerakondlaste moodi kõike kõigile jagades ei saa anda tegelikult kellelegi mitte midagi. Sotside kombel kõigilt kõike võtta ja teistele jagada pole samuti võimalik. Isamaaliit on ammu teisenenud poliitilise köieltantsu klubiks. Rumessenid, Pestid, Udamid ja Mätikud on kadunud selle erakonna ridadest väga ammu. Kalkuleerijad ja „reaalpoliitikud" on surunud selle partei poliitilise mudamaadluse ja konjunktuuri mülkasse.
Uue ajastu patrioodid ja tõelised rahvusaate hoidjad on koondunud EKRE-sse ja ei kuhugi mujale. Just selle erakonna ülesandeks on luua tingimused kohaliku keskklassi kui ühiskonna vundamendi tekkimiseks ja arenemiseks.
Eesti vajab hädasti oma rahvuseliiti. Eesti peab suutma üles kasvatada uut vaimuaristokraatiat. See ülesanne ei ole, samuti nagu ka tugeva kesklassi tekitamine, mitte võimatu.
Üks mu vähestest liitlastest andis selle ülesande täitmiseks suurepärase retsepti – kinnise ordukooli sarnane militaarse hoiakuga õppeasutus, mille lõpetajad saavad uueks eliidiks ning hakkavad kultiveerima Eesti uut vaimuaristokraatiat nii poliitikas, majanduses kui kultuuri- ja teaduselus. Kõik on võimalik hea tahte ja vankumatu usu korral.
See on uue riigi ja rahva elukorralduse koidiku aeg. Andke rahvuskonservatiividele võimalus teenida oma rahvast ja te näete, et väikesest Eesti riigist võib areneda vaimult ja sisemiselt riiklikult elukorralduselt maa, kus pärusrahvus on vaba ja õnnelik. Alles siis saab mõelda külaliste heaolule siin riigis, kui omadel on kõik korras. Aidake rahvuskonservatiividel viia oma rahvas homsesse päeva.
Võõraste globaalsete ideede harrastajatele võin soovitada harrastada neid ideesid seal, kust nad siia toodud on. Seal on neil ruumi avardada piire ja teha igasuguseid inimkatseid. Eesti jätke rahule! Eesti ei ole sotsiaallabor ega katselava inimkatseteks.
Vana mees näeb teinekord noorest ja jõulisest vägilasest teravamalt. Minu pilku teravdavad aastatepikkused elukogemused. Konservatiivsuseni jõudsin ma pika elu üle järele mõeldes ja oma tähelepanekuid analüüsides. Konservatiivne maailmatunnetus on Eestile parim ja kindlam viis edasi liikuda kaasaegses heitlikus maailmas.
Valige rahvuslasi, austatud kaasmaalased. Valige aasta pärast riigikogu valimistel rahvuskonservatiive ja te ei kahetse.