Äsja kahe Kanada teadlase poolt avaldatud artikkel kutsub avalikkust üles toetama vaeste ja sotsiaalmajanduslikult kesises olukorras viibivate inimeste riikliku eutanaasia programmi.
Ühendkuningriigi ajakiri "The Spectator" avaldas möödunud aastal artikli, milles esitati küsimus "Mis tõukab Kanadat vaeste eutanaasia suunas"? Artiklis esitatud küsimuse püstitusele näib tänaseks vastus olemas olevat ning selleks on pelgalt "miks mitte"?
Toronto Ülikooli kahe teaduri poolt poolt publitseeritud artikkel argumenteerib vaeste inimeste riikliku eutanaasiaprogrammi poolt, üritades sedasi tõsta varemalt tabuteemaks olnud küsimuse ühiskondliku aktsepteeritavust.
Filosoofiadoktori Kayla Wiebe ja "bioeetiku" Amy Mullini poolt üllitatud artikkel ilmus Kanada mainekas meditsiinieetika ajakirja Journal of Medical Ethics. Autorid väidavad selles järgmist: "On vastuvõetamatu, et inimesed, kes elavad juba täna ebaõiglastes sotsiaalmajanduslikes oludes, peavad oma olukorra paranemiseks ootama nende olude paranemist või lootma avalikkuse abile, mis võib või võib mitte juhtuda. Kahjude minimeerimise lähenemisviis leiab, et parim lahendus olukorrale on kõige vähem ebatäiuslik valik ebatäiuslike valikute seas".
Teadurite silmis on ebatäiuslikest lahendustest kõige vähem ebatäiuslik ilmselgelt riiklik eutanaasiaprogramm, mis lubab riigil vaeste palvel nende eluküünla kustutada.
"Inimesed peavad omama õigust otsustada ise, kas nende elu on elamisväärt või mitte," lausus Mullin hiljuti antud intervjuus.
Kanadas aset leidev eutanaasia revolutsioon kujutab endast õpikunäidet "overtoni akna" nihkest, kus sotsiaalse aktsepteeritavuse piirid nihkuvad vaevu märgatavalt suunas, mis alles hiljuti oleks tundunud skandaalne. Ühtlasi näitab see, kui oluline on revolutsioon keeles, mis määratleb moraalselt vastuvõetamatud nähtused uudsete nimedega, maskeerides sedasi nende tegelikku olemust.
Kuigi kahe akadeemiku avaldatud artiklit on lihtne ignoreerida kui äärealadel paiknevat teksti, tasub meeles pidada, et alles hiljuti väitsid eutanaasia pooldajad, et assisteeritud enesetappu soovitakse üksnes meditsiinilistel põhjustel ning mitte mingil juhul sotsiaalmajanduslike probleemide lahendusena.
Toimetas Adrian Bachmann