Riigivargus ei ole ainult raha isiklikku taskusse või parteikassasse kantimine. Samaväärne vargus on kodanikelt inimväärikuse ja rahu varastamine, sundimine elama pidevas hämmingus ja ärevuses tuleviku pärast, kirjutab Roland Tõnisson.

Kaasaegne rahvanali ütleb, et „varem teadsid vaid minu lähedased, et ma olen loll tolgus. Tänu sotsiaalmeediale teavad seda nüüd kümned ja sajad tuhanded." Seepärast ei ole ma ka varmas võtma sõna teemadel, millest ma midagi ei tea.

Teine kaasaegne tarkus ütleb, et „elame ajastul, mil kõik arvavad kõigest midagi. Arvatakse ilma, et teemast midagi teataks." Suutlikkus arvamust põhjendada ei ole tänapäeval eeltingimuseks, et enda arvamust häälekalt teatavaks teha. Ometigi ei sega ignorantsus mõningaid end koguni ekspertideks nimetamast.

Nii võib keegi presenteerida end linnastrateegina – vastav teoreetiline ettevalmistus ei ole oluline. Peaasi, et arvad teadvat, kuidas ühte asulat arendada. Veel parem, kui ei pea ise mõtlema, vaid täidad nende käske, kes näiteks „15-minuti linna" kontseptsiooni välja on töötanud. Head käsutäitjad on alati hinnas. Kuni neist kasu on.

Võib arvata midagi sellest, kuidas mõtleb mõni poliitik, kuidas toimib mõne naaberriigi sõjatööstus, mis saab maailmast kahe nädala pärast ja kuidas tegelikult peaksid tegutsema maailma poliitilised suurjõud. Tänu sotsiaalmeediale on nüüd võimalik oma ekspertarvamust avaldada kõigil neil, kes on varem ebaõiglaselt sellest ilma olnud. Seepärast antagu mullegi andeks kui mõtisklen veidi päevapoliitika ja suurvõimude teemal.

Päris õigesti arvavad need, kelle arvates on rahvamasse kergem juhtida, kui nad on pidevas hämmingus ja ärevuses tuleviku pärast. Elame meiegi sellises õhkkonnas. Selle varjus on poliitikutel võimalik teha mida iganes.

Kolmas kaasaegne rahvatarkus ütleb: „Kui tahad näha varast, siis vaata rikastunud poliitikut." Poliitika võimaldab liigutada miljardeid ilma, et seda oleks võimalik korralikult kontrollida. Kaasaegset riigivargust nimetatakse korruptsiooniks. Vanasti oli riigivargus karistatav.

Viljandimaal Arussaares on õigeusukirik, mille ikooniseina otsad on murtud. Põhjuseks on riigivarade vargus. Kirikuehitaja hoidis siit ja sealt kokku ning ehitas kiriku kitsama ja väiksema kui oleks pidanud. Ikoonisein telliti aga ehitusplaanil antud mõõtude järgi. Kui ikoonisein ei mahtunud kirikusse ja see tuli otsadest „ära painutada," sai asi ilmsiks. Kiriku ehitanud ettevõtte juht läks külmale maale oma ahnust jahutama.

Ukraina ministrid, Iisraeli ja Ukraina topeltkodakondsusega riigitegelased on lahkunud riigist, mille nad on aastate jooksul paljaks varastanud. Ukraina riigivargusele on pühendatud mitmed materjalid, mis jätavad riigis toimuvast äärmiselt trööstitu mulje.

Probleem ei ole postsovetlik. Korruptsioon on Ukrainas, Venemaal ja Balkanil olnud sajandeid. Selle alustaladeks on neid territooriume hallanud mongoli-tatari Kuldhordi ja Ottomanide impeerium oma idamaise arusaamaga „Juhi" rollist ja tema heatahtlikkuse väljateenimisest. Ukraina ja Venemaa ei erine selle poolest üksteisest kopika võrragi.

Mõlemas riigis ei peluta korrumpeerunud poliitikut miski, kui ta ei lähe liiga ahneks ja tantsib koos teistega ringmängus „sulle-mulle." Kui ta läheb „ülekäte," korraldatakse talle näitlik kohtuprotsess korruptsioonivastase võitluse sildi all või ta libiseb alla aknalaualt. Venemaa ja Ukraina presidentide varanduste suuruse osas on tehtud nii palju oletusi, seletusi ja arvatud nõnda rohkesti, et mina seda üle kordama ei hakka.

Mis toimub meie enda riigis? Kuidas võin mina, Eesti Vabariigi lihtkodanik, üldse sellest midagi teada? Ei võigi. Mind on vaja hoida pidevas hämmingus ja ärevuses tuleviku pärast. See on minu osa siin elus.

Võin vaid teha oletusi, miks end „Eesti Vabariigiks" nimetaval seltskonnal on tuli takus Rail Balticuga, tuulegeneraatoritega, sõjatööstusega, Kirde-Eesti maavaradega. Kõiki neid plaane ja tegevusi, kuhu kaovad meeletult suured summad, serveeritakse demokraatia etendamiseks mingis faasis ka pööblile, et ei saaks keegi öelda, et kuulnud ei ole.

Enamasti on tegemist aga juba ammu ära otsustatud ettevõtmistega ja ametkondlik „Eesti" tantsib ilusasti ringmängu „sulle-mulle," milles osalejad võivad nautida karistamatust, kuni nad ei lähe „ülekäte" ja teevad kõike üheskoos.

Ometigi jätab selline tegevus rahvaste hinge sügavad haavad. Näib, et venelastel on võrreldes ukrainlastega ja eestlastega kõige kergem taluda riigiaparaadi ülekohut, sest neil on keelatud olla rahulolematud. „Me teame, kuidas teha rahvas õnnelikuks. Õnnetud inimesed me laseme maha," teeb ühes anekdoodis ettepaneku „isake Stalin".

Kui „sõjalises erioperatsioonis" hukkunute lesed ei ilmuta kannustavalt patriootlikku üritust, siis jäetakse nad kõrvale. Kui hukkunud sõduri omaksed ei rõõmusta piisavalt linnajuhtide toodud tervelt viiekilose pelmeenikoti eest, võib neid süüdistada kaotusmeeleolude levitamises.

Kui sõlmitakse rahu Ukraina ja Venemaa vahel ning demobiliseeritakse sajad tuhanded Ukraina sõdurid, siis kuidas nad elavad edasi? Nad riskisid eludega või invaliidistusid sõjatandril sel ajal kui sajad tuhanded mehed peitsid end „sõbralike riikide" abiga mobilisatsiooni eest. Sel ajal kui „rahvaesindajad" varastasid ja rikastusid tuhandete inimeste elu hinnaga. Mitte üksi mobiliseeritud ja vabatahtlikud sõjamehed ei ole sügavalt pettunud oma riigis, vaid ka nn „tavakodanikud". Ja seda valu ei ole olnud kerge näha.

Kas on Ukrainas tulemas taas olukord nagu Saksamaal pärast Esimest Maailmasõda, mil petetud ja pettunud sõjaveteranid hakkavad toetama kätt, mis puhastaks maa korruptsioonist? Benito Mussolini likvideeris Itaalias organiseeritud kuritegevuse. Valgevenes olevat sellega hakkama saanud „batjka" Lukašenka.

Miks ei peaks kaasaegsed inimesed üldse, nii Eestis, Venemaal kui Ukrainas, eelistama Vlad Tepeši ehk „Teivastaja" sarnase poliitiku valitsust? Vladi ajal ei tõstetud maast üles isegi sinna pudenenud münti, kuna nii võis saada endale varga kuulsuse. Krahv Tepeš, tuntud kui Dracula prototüüp, lõi oma pisikeses vürstiriigis sellise ühiskonna, mis tänu korruptsiooni puudumisele ja ülikutele esitatud nõudmistele suutis väga edukalt võidelda määratult suurema Türgi vastu.

Ei Mussolini ega Lenin oleks võimule tulnud, kui riik oleks ohjanud riigivargaid vajalikul moel.

Kui Ukrainas ja Venemaal ei varastataks sellises ulatuses, oleks Ukraina võinud palju-palju edukamalt võidelda agressoriga. Venemaal ei peaks nii meeletult suur protsent kodanikke virelema vaesuses. Kuidas oleksid lood Eestiga, kui meil oleks legitiimselt valitud poliitikud, kes hoolitseksid Põhiseaduses ette antud eesmärkide eest … võib vaid meie fantaasias ette kujutada.

Riigivargus ei ole ainult raha isiklikku taskusse või parteikassasse kantimine. Samaväärne vargus on kodanikelt inimväärikuse varastamine, sundimine elama pidevas hämmingus ja ärevuses tuleviku pärast. Küsimus ei ole ainult agressiivses naabris. Küsimus on selles, mida välise ohu sildi all riigis toimetatakse. Sellise loosungi varjus ei ole Eesti, Venemaa ja Ukraina rahvad saanud juba aastaid midagi ise otsustada.

Küsitagu kas või riigikogu liikmetelt, kui palju maksab see asutus tänases "vabas riigis." Koalitsioonierakondade poliitikud ehk "poliiteliit," keda toetab vähem kui kaheksandik elanikkonnast, on üsna ilmselgelt rahul. Aga „pööbel"?

Vargus on kodanikelt kodanikevabaduste ja õiguste varastamine – näiteks mitte võimaldades referendume.

Vargus on olla võimul olukorras, mil koalitsioonierakondi toetab vähem kui 1/8 elanikkonnast.

Vargus on arvata, et oskad olla minister, poliitik, rahvaesindaja, ning vale on toetuda neljandale rahvatarkusele: "Annab Jumal ameti, annab ka mõistuse." Küll Jumal ka mõistust annab kui vaja, aga kui amet on saadud vargalt, mis peaks heal Jumalal sellega midagi pistmist olema?

Niisiis on vargus ja kuritegu oma ignorantsusega tõugata riik ja rahvas majanduslikku ning vaimsesse kaosesse.

Nii näibki, et tegemist on isehakanud „linnastrateegidega," kelle kaudu viiakse läbi eksperimenti „Kui kaua võib käskida-keelata lolle tolguseid." Igatahes on eesti rahva vaimu ja hinge murtud nagu Arussaare kiriku ikooniseina.

Varas on riigist teinud väiksema kui see tellijal ja annetajal plaanis oli. Rahva tahet murtakse sellele vastavaks ja parajaks.

Isehakanud „ehitaja" ei jahtu meil mitte külmas kambris, vaid peab kõrvale pandud rahaga uhket maskiballi ja ringmängu „sulle-mulle."