Catholic University of America inimökoloogia teadlane Carrie Gress selgitab Federalistis, kuidas viimased pool sajandit on ehitatud rikaste valgete naiste muinasjutumaailma ja mida peaks tegema sellest vabanemiseks.

Veebruari alguses levis ühismeedias kulutulena video kuidas peamiselt valgetest naistest koosnev jõuk karjus Ameerika Ühendriikide Minnesota osariigi Minneapolise linnas asuva CorePower Yoga Studio töötajate peale, kuna nood eemaldasid oma töökohast immigratsiooni- ja tolliameti (ICE) tegevust vastustavad sildid. Kuigi antud juhul sõim toimis, näitasid need naisterahvad ometi, kui palju naisi elab tegelikult väljamõeldud maailmas (Land of Make Believe), kus kõik inimesed joonduvad võluväel nende tahte järele. [Taust: toona toimus Minneapolises ICE ebaseaduslike sisserändajate tuvastamise operatsioon.]  

Tegemist on pisikese sissevaatega väljamõeldud maailma, mida põlistavad rikastest valgetest naistest liberaalid (Affluent, White, Female, Liberals; AWFL). AWFL maailm ootas pikalt oma aega ja nüüd on see käes: täna näevad paljud inimesed, kuidas AWFL-id on võtnud pähe, et nemad võivad teha, mis pähe tuleb, ilma mingisuguste tagajärgedeta ja ülejäänud inimesed peavad kõik välja kannatama ning segaduse nende järelt ära koristama. Lääs on aastakümneid kujundanud ennast selliste naiste ideaalse elunägemuse järele, mis nõuab väga vähe midagi millegi ohverdamise laadset, ebamugavust, ausat pingutust või päris teemasse süvenemist. Tänases maailmas on tore olla ohver. Selline on väljamõeldud maailm, mille kohta paljud läänemaailmas üles kasvanud inimesed arvavad, et see ongi päris.

[Kuna pea alati on tegemist linnaelanikega, lisatakse tihti progressiusulisi naisi iseloomustavate sõnade ritta "urban" ehk kokku tuleb akronüüm "AWFUL", mis tähendab eesti keeles "kohutav", "hirmus", "kole".]  

Suuremast osast inimkonna ajaloost ei leia aega, kus terved põlvkonnad tulevad ja lähevad ilma kogemata päris sõda, vägivaldset võimu kukutamist, nälga, tõsist majanduslangust või mõnda muud tähelepanuväärset elu ohustavat sündmust.

Mõistmaks kõnealuse Muinasjutumaailma algeid, tuleb vaadata aega enne "Mr. Rogers' neighbourhood" (1968.–2001. aastani jooksnud populaarne laste telesari). Suuremast osast inimkonna ajaloost ei leia aega, kus terved põlvkonnad tulevad ja lähevad ilma kogemata päris sõda, vägivaldset võimu kukutamist, nälga, tõsist majanduslangust või mõnda muud tähelepanuväärset elu ohustavat sündmust. Inimestele räägitakse, et sellised reaalsused pärsivad kultuuri, mitte ei ehita seda üles. Mis on siiski huvitav väide, sest vaatamata kõigile kaasaja mugavustele ja küllusele, pole kultuuri areng olnud siiski päris see, mida võiks oodata.

Kui ma elasin kaks aastat Itaalias, tiksus alati, kui ma jalutasin igal hommikul läbi Rooma linnasüdame missale ja pärast jõin tassi cappucinot, mu peas mõte: miks see kõik siin on nii ilus, samas kui pea kõigis Ühendriikide linnades jätaks samasugune käik külma ning ükskõikse tunde? Ma imetlesin kõike Rooma küllust, mis oli üheaegselt nii silmapaistev kui väga erinev – auk Panteoni katuses, Piazza Navona avarus ja purskkaevud, Santa Maria in Trastevere kuninglik romaanipärasus ja Apollo ning Daphne marmori elavus Borgia Galeriis. Mitte midagi nimetatust pole loodud inimeste poolt, kellel oleks olnud piisavalt mugavusi ja jõudeaega, kes istusid loorberitel ning lihtsalt tekitasid rikkust ja luksust.

Tõik on siiski selline, et kohtades, nagu Firenze, paistab tõsi olevat vastupidine, kus kohalike vastasseisude aegadel loodi parimat kunsti, arhitektuuri, kirjandust ja arenesid pühakud, mida ning keda maailm on eales näinud. G.K. Chesterton selgitab Püha Franciscuse eluloos:  

"Kui me endi kogemusest järeldame, et sõda halvab tsivilisatsiooni, siis võiks vähemalt tunnistada, et osutatud sõdivad linnad suutsid tekitada päris palju halvatuid, kelle nimed olid Dante ja Michelangelo, Aristo ja Titian, Leonardo ja Columbus, rääkimata Siena Katariinast ja käesoleva raamatu peategelasest [Püha Franciscus]. Kui tänapäeval peetakse toonast patriotismi pimedate aegade kisaks-käraks, siis üpris huvitavana paistab tõik, et kuskil kolm neljandikku suurimatest inimestest, kes eales on elanud, pärinevad neist pisikestest linnadest ja võtsid sageli osa viidatud pisikestest sõdadest. Seda peab veel ootama, milliseid inimesi lõpuks sünnitavad tänapäeva suured linnad, kuid siiani, alates ajast kui need linnad suureks said, pole märgata midagi võrreldavalt. …" 

Kuna pole vaja karta nälga, sõda või loodusõnnetusi, on tänapäeva inimestel olnud luksus järgida poliitikuid mööda jäneseurgu Muinasjutumaale. Sealsel maal on ohtralt ruumi muutuda lõdvaks ja laisaks, korrapäratuks ning ebameeldivaks. Seal on ruumi halvustada võimu, rikkuda reegleid ja eirata loomuõigust. Seda eriti puhul, kui kõige niisugusega ei kaasne mingisuguseid isiklikke ohvreid. Jätkuvalt saab süüa, makstakse palka ja kodud on soojad. Elu läheb edasi ja samal ajal võtab Muinasjutumaa üle üha rohkem inimeste teadvuse kinnisvarast.

Kedagi ei huvita kui vihased ja kibestunud naised lakkamatult võitlevad iseenda viljakuse (ning oma laste) vastu. Keda huvitab kui kurjategijaid esitletakse ohvritena, kellel on olemas igasugused õigused, sealhulgas meeskurjategijatel kanda karistust naiste vanglates? Keda huvitab kui mehi, ainult põhjusel, et nad käituvad meestena, kujutatakse kurjamite ja mürgise mehelikkuse nakkuse kandjatena? Keda huvitab kui inimeste turvalisuse ihast on saanud niisugune mädapaise, et "turvalisuse" pärast piiratakse sõnavabadust? Keda huvitab kui mugavusest ja meelelahutusest on saanud nii ühtne klomp, et osutused ohverdusele, ebamugavusele või igavusele paistavad haihtuvat nelja tuule poole? Restoranid on avatud, lennukid jätkuvalt lendavad, mood ikka müüb, tehakse uusi filme ja toimuvad spordivõistlused. Igapäevaelu ei sega midagi. 

Viis aastakümmet on kantud pilpa peal kontrollimaniakkidest võimuahneid naisi ja nende ärklevat maailmavaadet – millele aitasid kaasa tohutu liikumise jagu äärmusliku ideoloogilise maailmavaatega mehi.

Samaaegselt kehastub inimeste kaasaja hirmualge ja hirmutipp Protestis. Muinasjutumaalt leiab harva asju, mis oleksid hullemad. Vihased inimrühmad, karjumine, kirkad loosungid ja märgid, liikluse peatamine – kõik on suunatud nende inimeste avalikuks alandamiseks, kelle AWFL-id on isekeskis hukka mõistnud. Protest ja meeleavaldajad on nii tõhusad, et enam pole tegemist 1960-ndate higi järele lõhnava loomuliku rohujuuretasandi liikumisega, vaid Protestist on saanud suur äri, mis suudab kiiresti koonduda ja mille osalised on iseenda õiguses ülimalt veendunud. 

Manipulatsioonide teel loomulikuna esitatuna (astroturfitud) ja puhastatuna kujutab Protest kohaliku vägivalla viisi, mille lõpppunktiks on sügavalt tehislikus ühismeedia-, ekraanipiltide-, kõnekatkete- ja valikuliselt toimetatud sisu maailmas leviv hukkamõist. 

Aga mis juhtub siis kui Muinasjutumaa kulub lõpuks liiga õhukeseks? Liiga naeruväärseks, et keegi seda enam tõsiselt võtaks? Kui selle kiunu toon muutub nii kõrgeks, et kujuteldavatest kuulidest saab päris laskemoon ja retoorika kohtub reaalsusega? Kui sotsiaalne hind muutub liiga suureks? Kui aastakümned emotsionaalset manipulatsiooni ja konstrueeritud vimma jõuab murdepunktini ning Muinasjutumaa muutub üdini ebaustutavaks? 

Tänaseks ongi lääne ühiskond jõudnud niisuguse punktini. Viis aastakümmet on kantud pilpa peal kontrollimaniakkidest võimuahneid naisi ja nende ärklevat maailmavaadet – millele aitasid kaasa tohutu liikumise jagu äärmusliku ideoloogilise maailmavaatega mehi. Marksist–kellest sai feminist–kellest sai ärkleja–projekti aur paistab lõpuks maha käivat. Valitseva klassi liikmed võtavad veel teemal sõna, samas kui enamus inimesi võtab niisugust maailmanägemust, nagu Sydney Sweeney intervjuus, ükskõikselt ja on valmis edasi liikuma millegi tervendava, taastava ning tervisliku juurde. 

Muinasjutumaa saab ühel hetkel lõpu ja taastatakse kainus ning mõistuspärasus. Palvetada võiks selle eest, et korrektsioon ei saabuks suure paugutamise, surmava näljahäda või järjestikuste loodusõnnetuste moel. Lahenduseks peaks olema tarkus, mis näeb, et tõeliseks inimeste õitsenguks on vaja mõista inimese loomust. See nõuab ennast ohverdavat armastust, leppimist ebamugavusega, iseenda ohverdamist ja tegelemist raskete asjadega.  

Seniks kuni seda ei mõisteta ja ei taastata päriselt mees ja naine olemise ilu ning rikkust, AWFL-ide ja Muinasjutumaailma nuhtlusest ei vabaneta.

Tõlkis Karol Kallas