Inimestevahelisi suhteid valitsevad kirjutatud seadused, ent vahest isegi suuremat kaalu omavad meie igapäevases elus niinimetatud kirjutamata seadused, mida võib teisiti nimetada inimlikuks eetikaks, kirjutab Malle Pärn.
Eesti oleks nagu Rootsile prügikastiks, alandlik provintsikene, kuhu ära paigutada Rootsile ebamugavad ja ebameeldivad nähtused, kirjutab Malle Pärn.
Kui haridus ja kultuur ei tunnista inimese enese- ja üksteisehävitamist meeletuseks, siis on ta ohtlikul eksiteel ja tema tarkus on narrus, kirjutab Malle Pärn.
Ärgake, kallid kaasmaalased, ärge laske ennast lõpmatuseni alandada, tehke silmad lahti ja tõuske üles oma diivanitelt, kirjutab Malle Pärn.
Eesti on risti ja põiki lõhki käristatud, ja mitte ainult majanduslikul, sotsiaalsel või poliitilisel pinnal. Ka kultuurilisel, vaimsel, moraalsel, eetilisel. Isegi tunnete pinnal. Isegi rahvuslikul pinnal, kirjutab Malle Pärn.
Eesti elab juba mitu aastat mingis hüsteerilises antagonismis või omamoodi kodusõjas: peaaegu kõiges on meil kaks teineteisele tugevalt vastanduvat gruppi, kirjutab Malle Pärn.
Kõige halvem on see, et meie riigis pole enam ühtki institutsiooni, mis vääriks rahva usaldust ja respekti ning mida kogu rahvas kuulaks ja arvestaks, kirjutab Malle Pärn.
Rahvas vajab tarku juhte, kes mõistavad, kuulevad ja näevad asju nii, nagu neid on vaja mõista, kuulda ja näha selleks, et vähemteadjatki rahvast juhtida mõistlikku elu elama.
Arukad eesti inimesed peaksid lõpetama teleriekraanide ja nutitelefonide ebajumaldamise ja tulema kodudest välja, et meie elu ise üheskoos uuesti üles ehitama hakata, kirjutab Malle Pärn.
Poliitika ei tohiks olla võimuvõitlus, et oma tahtmist teostada, endale ja oma semudele hea elu korraldada. Poliitika peaks olema riigi, rahva elu korraldamine, korrastamine, ühiselu ehitamine võimalikult normaalseks ja meeldivaks kõikidele kodanikele, mitte ainult endale ja oma valijatele, kirjutab Malle Pärn.
