Jüri Kotšinev: ooper käib ka puhvetis
Kole ei ole niivõrd Kallase-Ratase ja Kadrioru-jõustruktuuride liit ajakirjandusega, kole on see, mis on sellise liidu tekitanud.
Kole ei ole niivõrd Kallase-Ratase ja Kadrioru-jõustruktuuride liit ajakirjandusega, kole on see, mis on sellise liidu tekitanud.
Jälgides viimasel ajal uue loodava koalitsiooni võtmetegelase näoilmet ja kehakeelt tema avalike esinemiste ajal tekib üks küsimus.
Mida aasta edasi seda rohkem saan ma sõimata, vahel ka kiita nende asjade eest, millega ma kuidagimoodi seotud ei ole.
Pikk Hermann on ilmselgelt meesalge sümbol. Kas poleks aeg Pikale Hermannile ümber ehitada kivist seelik ja torn ümber nimetada Pikaks Torniks, lipp aga järgnevaks pooleks sajandiks tõmmata üles Paksu Margareeta katusele, et heastada ajalooline diskrimineerimine, küsib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Oleks väga meeleolukas kuulata, kuidas enne istungit riigikogu saalist kostaks opositsiooni faalanksite ühine sõjalaul. Samuti võiks opositsioon oma võitlustahte tõstmiseks esitada enda seisukohad nii, et puldist laulab eeslaulja ja teda toetab refrääni ajal ühendkoor. See teeks asja palju teatraalsemaks – ja mine tea, äkki pole katarsiski mägede taga, kommenteerib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev opositsiooni etteastet hiljutise abielureferendumi eelnõu esimese lugemise ajal.
Kuhu jääb see kiidetud euroopalik tolerants ja sallivus siis, kui kogu ühiskond läbi oma ruuporite massimeedias asub sõjakäigule loomuliku perekonna kaitsjate vastu? Siis poleks nagu seda tolerantsi kunagi olnudki. Ei teata isegi sellist sõna. Sõna pidi siin aga vaba olema – nii näitas riigikogu saalis üks aktivist oma pluusi peale trükitud sõnumis, kirjutab ajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev.
On oht, et ees võib oodata valitsuserakondade populaarsuse langus ja hetkel suurest poliitikast eemalolevate poliitiliste jõudude äkiline tõus.
Muna ei õpeta kana ja Karlsson ei saa lõpmatult kaua rikkuda liikluseeskirju ning gravitatsioonireegleid.
Praegu kehtib lihtne reegel – parim kättemaks on edu ja hea elu.