KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: meie emade põlvkond
Ema imeline kindlameelsus ja usk sellesse, et Eesti saab ükskord jälle omariikluse taastatud, avaldas mulle, kes ma juba varajasest noorusest ja lapsesepõlvest skeptik olin, tohutut muljet.
Ema imeline kindlameelsus ja usk sellesse, et Eesti saab ükskord jälle omariikluse taastatud, avaldas mulle, kes ma juba varajasest noorusest ja lapsesepõlvest skeptik olin, tohutut muljet.
Ehk on see siiski võimalik, et poriloigus loksuv mudane paberist laevuke asendub tõelise valge vabaduse ja kestva omariikluse suure laineriga.
Laske reformaritel puhata, head valijad.
Hetkel on vastasseis võitlevate osapoolte vahel selline, et ei Ukraina ei Venemaa ei saa taganeda oma väljakuulutatud eesmärkidest.
Oleks igati tore, kui kübar saaks tagasi oma väärika koha meeste garderoobis, aga selleks peavad kübarakandjad ennast ühiskonnas tõestama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Ärganud rahvas ei tohi uuesti tukkuma jääda enne, kui on tagatud konservatiivsele maailmatunnetamisele rajatud selge ja rahvusliku ideoloogiaga poliitilise jõu saamine riigitüüri juurde.
Mida rohkem eestlasi muutub rahvuskonservatiivideks või vähemalt nende toetajateks, seda kaitstum on eestlus ja eestlaste säilimine rahvana, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Neomarksism on salakaval haigus, mis tegutseb aeglaselt, aga halastamatult, kuni on hävitanud kogu riigi ja ühiskonna organismi.
Ukraina sõda kilbina kasutades ja välismaal „suure poliitiku" loorbereid teenides unustab Kallas justkui ära, et ei ole moraalne ja eetiline teenida poliitilist profiiti teise riigi ja rahva kannatusi kilbina kasutades.
Kui riigis valitseb Reformierakond ja pealinnas muulaste esindus, ei saagi siin maal midagi paremaks muutuda ja vaene eestlane on taaskord, nagu nõukogude okupatsiooni ajal, võõras omaenda maal.