Õigust ja tõdegi jääb tal üle. Mõistagi see on tema tõde, aga sellest piisab, et jätkata valitsemist ja olla isegi solvunud halbade alamate peale. Seda osa ühiskonnast, kes ei ole tema valitsemise stiilist vaimustatud ja tema aetava poliitikaga nõus, nimetas Kallas šaakaliteks, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Jalgpallis tähendab kollase kaardi näitamine mängijale hoiatust mängureeglite vastu eksimise puhul. Teise eksimuse korral näidatakse mängijale juba punast kaarti ja eemaldatakse ta mänguväljakult.
Kollase värvi oma erakonna tunnusvärviks valinud reformarite erakonna esimängur, peaminister Kaja Kallas, kes on poliitilisel mänguväljakul ära teeninud kollase kaardi. Tegelikult on ta ära teeninud mängureeglite vastu eksimise eest punase kaardi, aga olukord meie parlamentaarses esindusdemokraatias ei luba talle punast kaarti näidata ja kõrvaldada teda mänguväljakult.
Koalitsioonil on riigikogus selline kohtade tagavara, et parlament ei hääleta oma liikmeskonna enamusega koalitsioonivalitsuse juhi kohalt mahavõtmise poolt. Kollane kaart on maksimum, mida võib teha riigikogu opositsioon ja Vabariigi president.
Selle kaardi näitamine Kallasele on vaid nõuandva hääle õigusega ja moraalses plaanis korrale kutsuva toimega. Kui Kaja Kallas ei võta seda korralekutsumist kuulda, ei saa sinna keegi midagi parata. Kaja jätkab ja õigust selleks jätkamiseks peaministrina jääb ülegi.
Õigust ja tõdegi jääb tal üle. Mõistagi see on tema tõde, aga sellest piisab, et jätkata valitsemist ja olla mitte ainult jultunult vankumatu oma teerullitaktikas, vaid isegi solvunud halbade alamate ja tema arvates alatu opositsiooni peale. Seda osa ühiskonnast, kes ei ole tema valitsemise stiilist vaimustatud ja tema aetava poliitikaga nõus, nimetas Kaja Kallas šaakaliteks. Mõistagi on esimesed šaakalid tema arvates opositsioonierakonnad ja ajakirjandus.
Asja teeb eriti haledaks ja magedaks asjaolu, et Venemaaga äri ajamise skandaali sattus koos oma perekonnaga tegelane, kes peaministrina mängis kogu Euroopa ees esivõitleja rolli Venemaaga igasuguste suhete, eriti äriliste suhete lõpetamise võitluses.
Sellesama rolli kandjana sattus ta oma abikaasa ärisuhete tõttu rolli, mis meenutab mulle olukorda, kus järsku upub ära kellegi ujumistreener. Upub mitte avamerel ega järves ujudes, vaid basseinis treeningu käigus. Ujumistreener sukeldub korraks basseinivette, et oma hoolealusele midagi ette näidata ja upub järsku ära. See on ootamatu ja jabur olukord, kuid ometi on just sellisesse olukorda sattunud praegune peaminister.
Kuhu kadus Kallase leppimatus ja kategoorilisus nüüd, kus teda ennast on tabanud vahelejäämine asjas, mida ta Ukraina sõja algusest on häbiposti naelutanud ja kõiki maid ja rahvaid üles kutsunud Venemaaga äri mitte tegema. See on kadunud solvumise ja eneseõigustuste laviini taha.
Huvitav on see, et ajakirjanikke, kes asjakohaseid küsimusi talle esitavad, on ta nimetanud vihase sisinaga hääles alatuteks inimesteks. See, et ta ei tea, millega tema mees tegeles ja tegeleb ning tegelema alles kavatseb hakata on jutt, mida ta võib rääkida kellegi vanaema kassile. Keegi ei suuda uskuda seda väljamängitud naiivsust, millega Kallas üritab kinni mätsida ilmset vahelejäämist Venemaaga äri ajamisega rikastumise nimel.
Kaja Kallase viha on suunatud kõikide vastu, kes julgevad kahelda tema ilmeksimatuses ja soovis valitseda lõpmatult kaua, samas kasutades seda valitsemist isikliku rikastumise eesmärgil. Ammu väljakujunenud reformarite korrumpeerunud võimueliit on tsementeerinud oma koha Eesti võimupüramiidi tipus juba väga pikka aega.
Poliittehnoloogia võtted on reffidel ammu selged ja hääletamise teerullid nii õlitatud, et miski ei saa väärata nende teerullide veeremist üle rahva ja opositsiooni. Aeg-ajalt juhtub aga ka reformierakondlastel tööõnnetusi ja siis peab magusa võimu säilitamise nimel kuulama kibedat tõtt ajakirjanduselt ja opositsioonilt. Sellega ei ole midagi teha, aga Kaja Kallasele ei meeldi, oi kuidas ei meeldi olla sellises rollis, kus jalgade trampimise ja kärkimise asemel oma alamate peale tuleb anda vastuseid, mida tegelikult anda ei saa.
Siis tuleb kogu raev vahelejäämise eest välja valada nende samade küsimuste esitajate peale ja hakata hauduma kättemaksuplaane küsijate suhtes. Enam ei aita silmade pööritamine ja klähvimine küsijate peale. Tuleb oodata ära, kuni see „raske aeg" mööda läheb ning alles siis kättemaksu teostama hakata.
Kättemaks tabab seekord kogu rahvast, kes ei taha aru saada, kui „suurepärane" peaminister Kallas tegelikult on. Eestit ootavad ees väga rasked ajad, sest kättemaks praegu kogetud alanduse eest ei jää tulemata ja Kaja Kallas näitab ise kogu rahvale punast kaarti, eemaldades kogu rahva mänguväljakult. Selline kurb perspektiiv ootab rahvast Kaja Kallase valitsemise all.