KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: ümarpead ja kavalerid
Oleks igati tore, kui kübar saaks tagasi oma väärika koha meeste garderoobis, aga selleks peavad kübarakandjad ennast ühiskonnas tõestama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Oleks igati tore, kui kübar saaks tagasi oma väärika koha meeste garderoobis, aga selleks peavad kübarakandjad ennast ühiskonnas tõestama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Ärganud rahvas ei tohi uuesti tukkuma jääda enne, kui on tagatud konservatiivsele maailmatunnetamisele rajatud selge ja rahvusliku ideoloogiaga poliitilise jõu saamine riigitüüri juurde.
Mida rohkem eestlasi muutub rahvuskonservatiivideks või vähemalt nende toetajateks, seda kaitstum on eestlus ja eestlaste säilimine rahvana, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Neomarksism on salakaval haigus, mis tegutseb aeglaselt, aga halastamatult, kuni on hävitanud kogu riigi ja ühiskonna organismi.
Ukraina sõda kilbina kasutades ja välismaal „suure poliitiku" loorbereid teenides unustab Kallas justkui ära, et ei ole moraalne ja eetiline teenida poliitilist profiiti teise riigi ja rahva kannatusi kilbina kasutades.
Kui riigis valitseb Reformierakond ja pealinnas muulaste esindus, ei saagi siin maal midagi paremaks muutuda ja vaene eestlane on taaskord, nagu nõukogude okupatsiooni ajal, võõras omaenda maal.
Kui on tunne, et kõik ümberringi variseb kokku ja ei ole pääsu pealetuleva kaose ja hävingu eest oma loomulikule olekule, oma tõekspidamistele ja oma harjumispärasele maailmale, siis aitab selle üle elada teadmine, et mul on aatekaaslased, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui inimene saaks ainut seda, mida ta väärt on ja mida on välja teeninud, oleks elu maailmas üsna kohutav, palju kohutavam kui me seda ette kujutada suudame.
Eesti elab üle ka selle aktiivilaagri koalitsiooni.
Avastasin ükskord – tuuleveskitega on võimalik võidelda ja see on teinekord isegi ainuvõimalik viis enda eest seista.