Inimesed, kes oma sõnade ja tegude eest riskisid teinekord eluga, ei loopinud neid mõtlematult siia ja sinna. Nad oskasid hinnata elu ja mõistsid lugu pidada heast muusikast ning poeesiast ning balletist, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Nii nagu on võimatu maha juua meisterlikkust, tõelist annet ja meisterlikkust, mis on saavutatud raske töö ja vaevaga selle ande arendamisel meisterlikkuse tasemeni, ei ole võimalik varjata tõelist tõugu. Tõugu, mis baseerub geenidel ja mille väljakujunemiseks kulub sajandeid.
Jaa, see on mõistagi pikk aeg inimese elu pikkuse vaatevinklist vaadatuna, aga kui see kord juba nelja või viie põlvkonna jooksul välja on kujunenud, ei kao see tõujoonte ja päritolu pitsat tema kandjate näojoontes ning kehahoiakus mitte kunagi. Ta lööb läbi taas ja taas igas detailis ja oma esivanematelt päritud geenides ning annab tunnistust nende geenide kandja päritolust.
Olen vestelnud viimasel ajal ühe Poola aadelkonnast pärineva, minust pisut noorema mehega ja ühe minuvanuse vene aadlikogu järglaste eestseisjaga. Mõlemal juhul on esimene asi, mis kohe nende ja nendetaoliste inimeste puhul silma torkab on nende loomupärane elegantne viisakus, vaba ja sundimatu hoiak ning ülim lugupidamine kõige neid ümbritseva vastu.
Eelmise sajandi jooksul, kui lagunenud impeeriumis said võimule talurahva ning tööliste ning soldatite esindajad, hävitati vana head eliiti nii palju kui suudeti. Need, kes vahetasid kodumaa elu vastu, pagesid eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel läände või veel kaugemale – Ameerikasse ja isegi Aafrikasse (sinna jõudsid koguni osa kasakatest). Jutt käib siin Vene impeeriumi hävingule järgnenud ajast.
Ma olen alati toonitanud vastava teema üleskerkimisel, et parim, mida on inimühiskond oma ajaloolise arengu vältel välja suutnud kujundada on aristokraatia väljakujundamine. Olen samas väitnud ja üle kinnitanud ka seda, et mulle ei meeldi proletariaat. Seda olen ma teinud sõltumata sellest, kellega ma parasjagu vestelnud olen. Lihtsas keskkonnas ja ühiskonnas muutub inimene lihtsamaks. Minagi olen võimatuseni lihtsaks muutunud. Nüüd olen ma elavast suhtlemisest kaaskodanikega loobunud ja valmistudes igavikuga kohtuma kirjutan ainult seda, mida tegelikult mõtlen ja tähtsaks pean.
Miks on see teema tähtis minu jaoks praegu – seepärast, et liiga palju tõu ja iseloomuta ning ülimalt segase päritoluga tegelasi on haaranud võimu Euroopa Liidu juhtide hulgas ja selle liidu liikmesmaade valitsustes.
Omal ajal lahendati au ja väärikuse küsimusi vaidluste tekkides duellidega. Seda tingimusel, kui muud meetmed ei aidanud. Inimesed pidid arvestama sellega, et oma sõnade eest tuleb vastutada ja mõnikord ka oma eluga maksta.
Duelle pidasid Eestimaal nii kuulsa von Salsa kui veel kuulsama Ungern-Sternbergi suguvõsade esindajad ja mitte ainult. Seda tehti baltisaksa aadlike hulgas mitte ainult keskajal, vaid kuni 19. sajandini välja. Näiteks saab tuua Adam Theodor Andreas von Ungern-Sternbergi. Ta langes duellil 1847. aasta 8. septembril. Väidetavalt kavatsesid duelli rapiiridel pidada Tallinnas Schnelli tiigi juures kaks Toomkooli õpilast. Nende vaidlus läks lahti sellest, et Aleksander III ajal taheti muuta kohustuslikuks Revali Toomkoolis vene keele õpetamine. Üks õpilane oli selle vastu ja teine poolt, kuid duell jäi ära, kuna koolidirektor sellest teada saades kohale jõudis ja duelli enne selle algamist lõpetas.
Kui keegi lugejatest on kasvõi korra elus näinud ja käes hoidnud prantslase Jean Lepage'i valmistatud duellipüstoleid või Dresdeni meistri Karl Ulrichi duellirelvi, saab ta aru, et oma sõnade eest vastutamine sellise relva toru ees ei olegi nii kerge. Ma ei räägi siin juba külmrelvadest – duelli florettidest. Nimetatud relvad on veel elegantsed. Keskajal peeti duelle väga jõhkralt ja veriselt.
Kõik kirjeldatu paneb mõtlema selle üle, et aeg, kus inimesed kaalusid, mida teistel öelda ja kuidas käituda, et mitte sattuda Jean Lepage'i püstoli ette oli tänapäevast kuidagi ausam aeg. Selle suure kaliibriga püstolitorule otsa vaatamine ei ole nõrganärvilistele.
Inimesed, kes oma sõnade ja tegude eest riskisid teinekord eluga ei loopinud sõnu mõtlematult siia ja sinna. Nad oskasid hinnata elu ja mõistsid lugu pidada heast muusikast ning poeesiast ning balletist. Tänapäeval peetakse seda kõike atavismiks ja kasutuks ajaloo prügikasti kuuluvaks veidruseks. Mulle tundub aga, et just need „veidrused" teevadki inimesest inimese ja panevad sõna „inimene" uhkelt kõlama.
Tänase päeva elu keeb ümber massiürituste, mille korraldajad meenutavad rohkem karjakrantse kui looduse krooni inimest. Ka üritused ise oma lõputu ühtlase tampimisega ja kisaga on rohkem koerapulma kui millegi muu moodi. „Oh aegu, oh kombeid."
Kõik möödub ja mööduvad needki ajad, et asemele saaks tulla veel halvemad. Seda arvestades tuleb nautida päeva ja homsetki päeva ning mitte nukrutseda liialt möödunud aegade pärast. Siis olid inimestel omad hädad ja praegu on omad. „Karavan liigub, koerad hauguvad." Vahet ei ole, on need krantsid või tõukoerad, nad hauguvad oma haukumisi ja karavan liigub ikka edasi oma sihi poole ega kuula haukumist, vaid liigub vääramatul sammul.
Kohalikud kultuurijuhid ei saa erineda kohalikust kultuurist, nagu ei saa praegused elu edendajad erineda praegusest elust. Kõik on siin ühiskonnas seotud ja keegi ei saa muuta ühendatud anumate printsiipi. Füüsikaseadusi ei ole võimalik ignoreerida, nagu ka inimese füsioloogilisi vajadusi. Katsuge näiteks ära juua kuus õlut ja siis kolm tundi mitte WC-d külastada. Teie püksid saavad WC-d ignoreerides peagi väga märjaks.
Samuti ei ole võimalik ronida kuusepuu otsa, et kinnitada kuuse tippu kuuseehe ja kukkuda ülespoole ehk lakke, mitte aga pontsatada all põrandale. Hea veel, kui kuusk ei ole eriti kõrge. Hambapastat ei ole võimalik suruda tagasi tuubi sisse, olles selle sealt välja pigistanud. Füüsilist jõudu ja vastupidavust ei ole võimalik saavutada diivanil lesides ja Põhjasõja toimumise aega ei ole võimalik loomingulise lähenemisega välja tuletada, juhul kui te seda pähe ei ole õppinud.
Need on lihtsad tõed, aga praegu valitseb siin riigis olukord, kus kõige kõrgem riigiametnik peale presidendi – peaminister – teatab süüdistaval toonil ja samas süüdimatu näoga, et opositsioon peab aru saama – rahvas tegi oma valiku ja meeldib see või ei meeldi, peab selle valikuga arvestama.
Probleem on selles, et rahvas tegi teistsuguse valiku ja e-hääletusel antud häältega manipuleeriti. Need rahvale pakutud valimistulemused on vassitud. Need vassitud tulemused on toonud reformaritele õnneliku valimistulemuse, mis meenutab muinasjutu „Kolm põrsakest" õnnelikku lõppu põrsakestele, keda kolmas vend oma majja lasi ja hundi eest päästis.
Kaja Kallas ei mõista, et reaalne elu ei ole muinasjutt mudilastele ja et reaalses elus ei ole võimalik jääda puhkama varastatud loorberitele. Rahvale ja opositsioonile parlamendis lihtsalt ei meeldi see vastupandamatu soov valitseda ja kõikidest üle astuda, et seda võimu hoida. Hoida muide lõpmatult kaua.
Need, kellele selline asjade seis ei meeldi, võivad Kallase ja tema lähikonna arvates siit maalt kõige otsesemal kombel ära kaduda või siis vähemalt vait olla. Vot selline demokraatia siis praeguses Eestis. Kallas ja tema satelliidid on korduvalt hirmutanud kodanikke, et need, kes ei ole tema valitsuse usinad pooldajad ja toetajad, toovad siia maale venelastest okupantide hordid.
Nad on Kaja arvates okupantide käsilased ja mida kõike veel. Selle asemel, et rahvale raskel majanduslikul ajal pisut leevendust tuua, ähvardavad reformistid rahva korrale kutsumiseks sellesama rahva kustutada.
Sellisele peaministrile tuleks ehitada kohaliku kogukonna poolt üks liivakast ja panna sinna kühvlid ning ämbrid ja muud mänguasjad. Tema ministritele oleks selles liivakastis ka ruumi küllalt ja siis las mängivad seal oma suuri ja väikesi mänge.
Üks liivakast ei saa maksta palju raha. Liivakastist saaks käia vahepeal kodus söömas ja siis öösiti magamas, aga tööpäev mööduks alati liivakastis „riiki üles ehitades". Ehitada liivast torne ja muid objekte ja kasutada selleks kühvleid ning ämbreid on märksa ohutum kaaskodanikele kui need ämbrid, mida reffide valitsus praegu Stenbocki majas teeb.
Sellest on vähe, kui põõsas sittuva hundi kombel silmi pööritades solvunud nägu teha ajakirjanikelt tulevate ebamugavate küsimuste puhul. Vastuseid ootavad ajakirjanikud ja rahvas ootab ka.
Selline „aguli vägeva" tõugu tegelane valitseb meid koos oma tõukaaslastega juba liiga kaua.
Igaühelt küsitakse kord vastavalt tema tegudele. Mõelge sellele ja teadke, et ükskord lõpeb igaühe jaoks eneseülistamise ja ülbuse aeg.