Veiko Vihuri: kas liberaalne demokraatia ja õigusriik on ohus?
Vaba ja demokraatlik ühiskond peab ometi saama mingil viisil oma erimeelsusi lahendada.
Vaba ja demokraatlik ühiskond peab ometi saama mingil viisil oma erimeelsusi lahendada.
Mitte EKRE väidetav illiberaalsus, vaid liberaalide eemaldumine rahvusriigi ideaalidest peab olema punaseks jooneks, mida Eesti poliitikas ületada ei tohi, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Meil tuleb tõsiselt selle üle järele mõelda, miks Jumalast lahti öelnud ja inimkonna maise õnne saavutamise sihiks seadnud revolutsioonilised režiimid suubuvad kiiresti terrorisse ja brutaalsesse vägivalda, kommenteerib Veiko Vihuri Postimehe juhtkirja, milles sündimata laste tapmist emaüsas nimetati pseudoteemaks.
Ideoloogiatöötajad, kes oma maailmavaatelistest veendumustest tulenevalt tõttavad õhinal „valetavat populisti" paljastama, ei peaks töötama ajakirjanduses ega tohiks end nimetada ajakirjanikeks.
Eesti pseudoliberaalne pseudodemokraatia on kui vähkkasvaja, mille mürgised siirded hävitavad meie riigi ja ühiskonna elujõudu.
Konservatiivide hääl on ühiskonnas üha tugevamani kõlama hakanud ja leiab ka üha suuremat vastukaja.
Eesti rahvas seisab taas küsimuse ees: kas olla moonakas või peremees?
Objektiivi raadiosaates arutlevad Varro Vooglaid ja portaali Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri selle, millistest põhimõtetest peaks kristlased eesseisvatel riigikogu valimistel lähtuma.
Kirikujuhid peaksid jõuliselt esile tõstma ilmutusele tuginevaid printsiipe ja julgustama ristirahvast kristlike väärtuste eest seisma, mitte Exceli tabeliga opereerides aitama põlistada režiimi, mis on kristlusega olemuslikus vastuolus, kirjutab Veiko Vihuri kommentaariks EELK peapiiskop Urmas Viilma "Ristiinimese valimiskompassile".
Eeldatavasti riikliku taustaga anonüümne blogi ei peaks avalikkusele pakkuma oma meediaanalüüsi enne, kui ennast lugejatele korralikult esitletakse ning oma taust ja eesmärgid lahti räägitakse.