Thomas Fazi ja Toby Green lahkavad portaalis UnHerd riikide poolt Covidi ajal toime pandud kuritegusid ning mõtisklevad teemal, mida selliste olukordade vältimiseks tuleks edaspidi ette võtta.
Kuna tänaseks on nii Ameerika Ühendriigid kui Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutanud Covidi tervise hädaolukorra lõppenuks, siis võib paljudel inimestel tekkida kiusatus arvata, et nimetatud õudusunenägu on lõpuks möödas. Tõesti, suurema osa inimeste jaoks on täna tähtsamad teised sündmused, nagu seda on inflatsioon ja sõda. Samas nende inimeste jaoks meie seast, kes leidsid, et kõige suurem õudus ei olnud mitte viirus, vaid kui düstoopiliselt valitsused sellele reageerisid ja kuidas seda kõike õigustati "rahvatervisega", pole põhjust eriti midagi tähistada.
Alustuseks oleme me jätkuvalt vähemus. Viimase aasta jooksul on teadusuuringud kinnitanud mitmeid meie väiteid, mis algselt lükati valetõikadena kõrvale. Nagu näiteks SARS-CoV-2 laboripäritolu, üleüldise maskikandmise kasutus (eriti laste puhul), koolide sulgemise mõttetus, ühiskonna sulgemiste negatiivne mõju, mRNA vaktsiinide võimalikud kõrvalmõjud ja suurel hulgal muid probleeme. Kuid enamus inimesi pole tänaseni neist arengutest teadlikud. Need inimesed tunnistavad jätkuvalt tõena Covidi konsensust: nagu uudse pandeemia, millest nii vähe teati, vastu kasutusele võetud meetmed olid kõik küll rasked taluda, kuid vajalikud. Väljaande UnHerd Britain poolt hiljuti läbi viidud küsitlus näitas, et suurem osa brittidest on tänaseni veendunud, et ühiskonna sulgemised olid õige valik.
"Covidi vastu peetud sõda" saatnud läbikukkumised, seda riikide kõige kõrgemal tasemel, on lihtsalt nii suured, et ükski riik ei anna ennast ise kohtu alla.
Kas midagi selles vallas kunagi muutub? See ei tundu eriti tõenäoline, eriti kui vaadata neid tohutuid ressursse, mida kulutatakse viimase kolme aasta "ametlike jutupunktide" kinnistamiseks – mida võib kutsuda Covidi järgseks üksmeeleks (post-Covid consensus). Seda võib juba näha meedia hagiograafilistest ülevaadetest, mis saadavad kahe Ameerika Ühendriikide Covidi aja meetmete arhitekti – Anthony Fauci ja CDC direktori Rochelle Walensky – hiljutist riigiametist lahkumist. Samal ajal näevad Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja riikide valitsused vaeva tervise hädaolukordade ajal tsentraliseeritud rahvatervisetööstuse võimu suurendamisega, milleks vaadatakse üle WHO rahvusvahelised terviseregulatsioonid ja kehtestatakse uus rahvusvaheline pandeemialeping. Mujal, vaatamata asjaolule, et paljudes riikides on algatatud ametlikud Covidi aja meetmete uurimised, sealhulgas Ühendkuningriigis, siis vaevalt midagi rohkem juhtub kui et üksteisele patsutatakse õlale ja kõik elavad õnnelikult edasi. "Covidi vastu peetud sõda" saatnud läbikukkumised, seda riikide kõige kõrgemal tasemel, on lihtsalt nii suured, et ükski riik ei anna ennast ise kohtu alla.
Tõesti-tõesti, kui viimased kolm aastat on meile üldse midagi õpetanud, siis on selleks arusaamine, et kõik põhiseaduslikud kaitsemeetmed, seadustega tagatud õigused ja "õigusriigi põhimõtted", mida peeti seni iseenesestmõistetavateks, võib "hädaolukorra" saabudes hoobilt ära unustada. Asjaolu, et suurem osa Covidi meetmetest enam ei kehti, ei muuda tõika, et piiritu ja kontrollimatu täitevvõimu tagasituleku võimalus jääb alatiseks alles. Tõesti, tegemist võib olla kõige vastikuma pandeemia pärandiga: suurem osa inimestest paistavad olevat nõus olukorraga, et demokraatlikke norme ja praktikaid võib "avaliku ohu" puhul suvaliselt piirata. Teiste sõnadega on hädaolukordade poliitikast saanud uus normaalsus.
Kuigi Covidi pandeemia võib-olla möödas, on Covidi paradigma ometigi väga elus. Kui vaadata, siis me juba näeme selle rakendamist teiste kriiside puhul, millest viimaste seas on Ukraina sõda ümbritseva keskselt juhitud üheülbalise narratiivi valdavus. See osutab järgmisele ebamugavale tõele: Covidi meetmed võimalikuks teinud ühiskondlikud tingimused pole mitte kuhugi kadunud. Kui üldse midagi, siis on need viiruse algusest peale muutunud hoopis jõulisemaks: riikide institutsioonid on allutatud korporatsioonide huvidele, korporatiivset meediat kontrollivad väga vähesed ja ühesuguse mõtlemisega inimesed, suurte tehnoloogiaettevõtete käes on tohutu võim, kuidas neil on sümbiootiline suhe riikide rõhumisaparaadiga ja kuidas riigid annavad ära oma riigi tasandi võimu, milles kodanikel on mingilgi määral võimalik valitsuse otsuseid suunata, rahvusvahelisele tasandile, kus mitte keegi mitte millegi eest ja mitte kellegi ees ei vastuta.
Sellises kontekstis on pisut muret tekitav vaadata, kuidas nõndanimetatud sulgemiste-skeptikud teevad viimase kolme aasta sündmuste põhjal põhjendamatuid järeldusi. Sellest on saanud midagi sulgemiste skeptikute usutunnistuse laadset, et pandeemia ajal tehtud vigade eest langeb kogu vastutus riikide valitsustele ja lahenduseks on riikide rolli märkimisväärne vähendamine.
Käesoleva arvamusavalduse autorid ei ole sellise arvamusega mitte kuidagi nõus. Loomulikult kukkusid lääneriikide institutsioonid Covidi ajal läbi ja kõigile sai selgeks, kui ebatõhusad ning rõhuvad need võivad olla. Kuid üpris selgelt on näha ka asjaolu, et nad ei kukkunud läbi sellepärast, et nad on riigiinstitutsioonid per se, vaid pigem selle tõttu, et need on allutatud erakorporatsioonidele ning nende huvidele. Kui pandeemia aja suurimaks õppetunniks jääb arusaamine, et riigi tootvat ja organisatsioonilist võimekust peaks veelgi suuremal määral vähendama, siis tulemuseks on kindlasti järjekordne katastroof. Kõige närusem tulemus oleks jätkuv avalike teenuste privatiseerimine, mis lubaks erahuvidel veelgi enam väärastada avalikke institutsioone "pöördukse" poliitikate [riigiametist minnakse tööle erafirmasse ja vastupidi] ja valitsuste ning biotehnoloogia ettevõtete lähedaste sidemete kaudu. Selline vaade eirab tõika, et erasfääri korporatiivne võim võib olla sama türanniseeriv kui riigi oma. Kui lähemalt vaadata, siis suur osa meie probleemidest tulenevad viimaste aastakümnete suurettevõtteid kammitsevate regulatsioonide lõdvendamisest, mille tulemusel saavad eraettevõtted kontrollida märkimisväärset osa meie elust.
Kui vaadata, kuidas sellised arengud reostavad avalikku sfääri, siis võiks jälgida mRNA vaktsiine ümbritsevaid vandenõuteooriaid. Paljud neist on pehmelt öeldes üpris häirivad. Siiski, nagu me kirjeldame oma raamatus "Covidi konsensus", on selliste vandenõuteooriate põhjuseks peamiselt tohutu salastatus, millega lääneriikide valitsused Covidi süstide protsessi ümbritsesid. Varjati süstide tõhususe ja ohutuse uuringuid, nende ostmiseks sõlmitud lepinguid ning eitati, et süstid võivad põhjustada raskeid tervisekahjustusi. Salajasus on sõnaseletuse järgi osa vandenõust ja kui valitsused vabatahtlikult olulist teavet ei jaga elik teevad seda ainult kohtu nõudmisel, siis pole ime, et levivad vandenõuteooriad ja suureneb üleüldine usaldamatus rahvatervise valdkonna vastu.
Eriti häiriv on ettekääne, mida lääneriikide valitsused säherduse salastatuse õigustuseks toovad: ärisaladused. Kui Vikki Spit, kelle elukaaslane suri AstraZeneca süstide tõttu ajus tekkinud veretompude põhjusel, mida tunnistavad ka Ühendkuningriigi raviasutused, nõudis valitsuselt teavet, miks ravimitootjat ei saa selle eest kohtusse kaevata, vastas valitsus: "Nõutud teave sisaldab äriliselt tundlikku teavet, mis lähtudes lepingutest … [seaks nende sisu avalikustamine] ohtu kaasatud ettevõtete ärihuvid." Selline olukord osutab tõsiasjale, et valitsuse roll on viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärselt muutunud ja selle ülesandeks on suuremas osas korporatiivsete esimuste jõustamine.
Teiseks oluliseks näiteks on tervishoiu turupõhiseks muutmine. Aastaid enne pandeemiat kasvas kogu Euroopa tervisesüsteemides haiglakohtade täituvuse määr, kuna haiglakohtade arvu vähendati kokkuhoiu ja "tõhususe" nimel. Pandeemia paljastas sellise poliitika lühinägelikkuse: selleks, et tervise hädaolukorra ajal jätkata tavalise raviga, peab süsteemi olema sisse ehitatud tühjade voodikohtade "ebatõhusus", mille mahuks on ilmselt 20 protsendi ringis. Ühendkuningriigis on selles vallas asjad eriti halvasti. Kui Prantsusmaal on tuhande elaniku kohta 5,73 ja Saksamaal 7,82 haigla voodikohta, siis Ühendkuningriigis on neid tuhande elaniku kohta vaid 2,43.
Tegemist võib olla ainult ühe mõõdikuga, kuid see osutab, et lääne tõhususe ümber keerlevaid turudogmasid ei peaks alati võtma sõna-sõnalt. Riigi rolli vähendamise asemel on viimased kolm aastat hoopis näidanud, et me vajame rohkem riiki. Kuid samuti on meil vaja suuremat demokraatlikku kontrolli ja selle institutsioonide järelvalvet ning selgeid piire, mida tohib rahvatervise nimel ette võtta. Ainult nii on võimalik taastada inimeste usaldus rahvatervise tööstuse vastu ja sedasi õnnestub loodetavasti hoida ära Covidi sarnase katastroofi kordumine.
Thomas Fazi on Itaalia päritolu majandusajakirjanik ja poliitikakommentaator.
Toby Young on tuntud Ühendkuningriigi arvamusliider, ajakirjanik ja mõttekodalane ning kliima- ja tervisearuka portaali Daily Sceptic asutaja.
Tõlkis Karol Kallas