Avalikult deklareeritud vihkamisele pole võimalik konstruktiivseid suhteid rajada – eriti veel, kui vihkamise objektiks on mitte teod või ideed, vaid inimesed, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas kommentaariks president Kersti Kaljulaiu hiljutistele väljaütlemistele.

President Kersti Kaljulaid deklareeris tuntud ajakirjale Foreign Policy antud intervjuus, et vihkab EKRE poliitikuid nende käitumise pärast. Eriliselt väärib tähelepanu, et Kaljulaiu poolt rahvusvahelises meedias väljendatud vihkamise objektiks pole lihtsalt EKRE poliitikute käitumine, vaid inimesed ise.

Et president ega tema kantselei pole püüdnud Foreign Policy poolt sügavalt tendentslikku pealkirja "Eesti võitleb oma valitud rassistidega" kandvas artiklis vahendatud sõnu korrigeerida, siis on selge, et just niisugust mõtet Kalulaid ongi soovinud väljendada, kuulutades avalikult, et ta vihkab ühe parlamendi- ja valitsuserakonna poliitikuid ja luues Eestist muljet kui rassistlikust, misogüünsest ja "homofoobsest" riigist.

Sellest avaldusest saab tuletada nii mõnegi järelduse, aga ehk kõige olulisem neist seisneb tõdemuses, et avalikult oma vihkamise kuulutamisega on president kehtestanud poliitilisel maastikul uue paradigma – paradigma, mis normaliseerib inimeste vihkamist. Loomulikult annab see rohelise tule ka mitmesuguseks muuks vihkamiseks, kiites heaks isiklikku vihkamist poliitiliste suhete taustsüsteemina.

Kersti Kaljulaiul oleks tagumine aeg tunnistada, et presidendi roll käib talle üle jõu.

Paraku pole avalikult deklareeritud vihkamisele võimalik konstruktiivseid suhteid rajada – eriti veel, kui vihkamise objektiks on mitte teod või ideed, vaid inimesed. Samuti on selge, et presidendile, kelle ülesandeks on olla rahva ühendaja, parteide vaheliste vastuolude ületaja ja sildade ehitaja, on niisugune avalik vihkamine absoluutselt kohatu. Mitte ainult ebausutav, vaid lausa naeruväärne on kuulata presidendi üleskutseid suuremale sallivusele, kui ta ise kuulutab, et vihkab talle ebameeldivaid inimesi.

Kersti Kaljulaiul oleks tagumine aeg tunnistada, et presidendi roll käib talle üle jõu. Kindlasti ei ole sellise avaliku ülestunnistusega esinemine isiklikult kerge, aga ometi oleks see Kaljulaiu senise karjääri kõige austust väärivam samm. Kui parteide tagatubade kokkuleppel ametisse määratud eurobürokraadist president soovib aga osaleda parteipoliitilises võitluses, siis tuleks tal valimistel osaledes hankida selleks demokraatlik mandaat, selle asemel, et liberaalse välismeedia abil kaudselt sellesse võitlusse sekkuda.

Kõige muu hulgas on kõnealune juhtum taas kord kinnitanud Objektiivi toimetuse poolt korduvalt väljendatud veendumust, et presidendi institutsioon tuleb muuta kas rahva poolt otsevalitavaks või likvideerida. Juba ammu on selge, et sarnaselt Toomas Hendrik Ilvesega ei kanna Kaljulaid seda rolli välja ja üksnes naeruvääristab nii riigipea institutsiooni kui ka Eesti Vabariiki. Tõelise piinlikkuse allikaks on ikka ja jälle osutunud mitte EKRE poliitikud, vaid Kersti Kalulaid riigipea aseainena.

Juhtkiri: kes usub veel jutte sellest, nagu oleks Kersti Kaljulaid kogu rahva president?