Ivan Makarov. Foto: Urmas Saard

Mind hämmastab, et keerulises demograafilises olukorras olevad ohustatud keelega eestlased ei säästa tihtipeale teineteist. Isegi Vladimir Putin pole öelnud eestlaste kohta „I hate them“. Aga tema Eesti kolleeg ütles, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.  

Viimastel aastatel on tasakaalukate eestlaste poliitilise kultuuriga juhtunud midagi täiesti ootamatut. Meie temperamentsemate vene naabritega on vasakideed 1917. aastal teinud sellist imet, et nad hakkasid ronima soomusautodele, karjuma sealt mõttetuid verejanulisi loosungeid ja represseerima omaenda rahvast ning leksikoni jäid pikemaks ajaks pidama sellised mõisted, nagu “kontra“ ja „rahvavaenlane“, mis läksid Teise maailmasõja ajal sujuvalt üle mõistetesse “fašist” ja “reetur”.

Ja just need viimased elavad Venemaal viimasel kahekümnel aastal üle tõelise renessansi. Kui kellegi nägu ja tegu ei meeldi, siis kohe järgneb ka otsus: fašist, russofoob, kodumaa reetur. See on võimu ja riigimeedia sõnavara, ja ega venelased pole omi kunagi hoidnud: “punase terrori” ajal aeti kaasmaalasi massiliselt seina äärde, sõja ajal tankide alla – ja igal ajal laagritesse ja vanglatesse. Venemaal öeldakse, et küll eided sünnitavad juurde. 

Inimelu on hindamatu ja vahet pole, mis rahvusest see elu on. Kuid reeglina on nii, et mida väiksearvulisem rahvas, seda sagedamini tulevad inimestele pähe mõtted kestmajäämisest ning seda paremini saavad nad aru, et omi tuleb hoida, mitte materdada.

See on nii loomulik alalhoiuinstinkt kui ka mõtestatud käitumine. Aastakümneid oma rahvusriigist unistanud eestlastel õnnestus taastada sõltumatu Eesti Vabariik ka tänu sellele, et nad toetasid teineteist. Nüüd, kui otsese sõjalise agressiooni oht on tänu NATO-le märgatavalt väiksem ja ka transiidi kinnikeeramine palju aastaid tagasi ei andnud soovitud hävitavaid tulemusi, jääb vastasel loota lahkhelidele “vaenlaste” leeris, kui Euroopa Liit vastandub USA-le, Türgi vastandub nii USA-le kui ka EL-ile, Eestis elavad venelased vastanduvad eestlastele ja, mis eriti magus, eestlased vastanduvad eestlastele. 

Isegi president Vladimir Putin pole öelnud eestlaste kohta “I hate them”. Aga tema Eesti kolleeg ütles.

Kõigest eelnevast tehakse iga päev päris palju juttu poliitilistes ringkondades ja meedias, mind aga hämmastab kõige rohkem too viimane olukord, kui niigi keerulises demograafilises olukorras olevad ohustatud keelega eestlased ei säästa tihtipeale teineteist ja pahatihti kordavad omade kohta seda, mida on nende kohta juba sada korda öelnud Kremli hääletorud. Jah, Venemaa praegused võimud ei salli meid silmaotsaski, nagu ei salli nad ka ülejäänud läänelikku maailma, kuid isegi president Vladimir Putin pole öelnud eestlaste kohta “I hate them”. Aga tema Eesti kolleeg ütles. 

Kuid see ei ole meie praeguse presidendi leiutis. Kõik algas tunduvalt varem, kui meie avalikus debatis hakati kasutama teiste kaasinimeste suhtes “moraalsete värdjate” laadseid konstruktsioone, mis nagu hilisem koroonaviirus muteerusid peatselt “paremäärmuslasteks” ja lihtsalt “vanadeks headeks” fašistideks.

Ja mida lihtsakoelisemaks muutus leksikon ja riiakamateks hääled, seda kergemalt tulid need sõnad huultele. Eestlased kuidagi liiga kiiresti leppisid sellega, et nende laulupidusid hakati võrdlema natside kokkutulekutega, et Tallinna Ülikooli internatsionaalse pere poolt hakkas kostuma meedias manitsusi ja noomitusi põlisrahvale selle kohta, kuidas nad tohiksid oma kodus toimetada ja et nad peaksid oma emakeelega tagasi tõmbuma. Ja kui ei tõmbunud, siis tuldi mütsi ja käruga lööma…

Sajatusi “sallimatute” eestlaste aadressil hakkas tulema paljude väljaannete vahendusel, kui sõna anti standardse loogikaga olmeskandalistidele ja juurteta inimestele: mind ja mu partnerit vaadati trammis paha pilguga – seepärast eestlased on ksenofoobid, Eestis on võimatu elada, sõidan siit minema Austraaliasse… Lohistati kasinast alateadvusest välja verejanulise “tädi Maali” koondkuju ja hakati sellega hirmutama lapsi ja vähemusi. 

Sajatusi “sallimatute” eestlaste aadressil hakkas tulema paljude väljaannete vahendusel, kui sõna anti standardse loogikaga olmeskandalistidele ja juurteta inimestele.

Tõtt öeldes ei läinud mulle ülemäära hinge see, kui muidu tark inimene Ahto Lobjakas väitis äkki, et “iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a. mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis”. Sellega sisuliselt väideti, et mõrvu sooritanud inimesed on rohkem eurooplased, kui need, kes pole kedagi tapnud ja ei kavatsegi seda teha. Ehk soorita mõrvu ja ole rohkem eurooplane! Nii mõneski teises riigis oleksid sellisel avaldusel tõsised tagajärjed mitte ainult autori, vaid ka seda inimvihkajalikku jama oma särgiga „Sõna on vaba“ toetanud tipp-poliitiku jaoks. Võib öelda, et 2015. aasta 15. novembril oli Eestis tehtud esimene positiivne vaimse koroonaviiruse test. 

Mulle teeb siiski rohkem tuska see, kui taolise “rahvusliku enesepiitsutamise moega” läheb kogemata kaasa mõni hea ja andekas inimene. Mõni päev tagasi kurtis laulja Siiri Sisask Õhtulehele, et maskita noor naine ei soovinud pidada poes kinni distantsi hoidmise reeglist ja ei olnud aupaklik Siiri vastu. “Sellisedki me, eestlased, oleme, pole parata” – ütles endine riigikogu liige. See on üsnagi süütu fraas, aga suhtumine ise levib läbi õhu piisknakkusena. See oleks nagu uus tingrefleks: kui midagi valesti, siis kohe – teadagi need eestlased.

Vaadake, isegi mina saan aru, et Arvo Pärt on kah eestlane, aga mitte “selline”. Ka Karmen Joller on „mitte selline eestlane”. Ka Siiri ise on ju eestlane, tore ja heatahtlik inimene, kes ütles kaks aastat tagasi kogunisti: “mulle meeldib olla eelkõige eestlane-soomeugrilane, mitte eurooplane.” Äkki ei tahtnud ta jõuda “k.a. mõrvarite” kõrgemale euroopluse astmele Lobjaka skaala järgi. Ja “mitte selliste eestlaste” nimekiri oleks ülipikk, sest sinna tuleks sisse kanda ka kõigi laiemale üldsusele tundmatute heade inimeste nimed, keda meil pole mitte mingit alust ega õigust liigitada “sellisteks”.

Aga eks on meil ikka vaeva nähtud, et inimesed tunneksid end kõikjal, ka poes, selliste Andreste ja Pearudena, nagu tõlgendas oma kõnes nende olemust uue filmi ära vaadanud president Kersti Kaljulaid, kes helistas riigikogu liikme ja õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaidi väitel hiljuti rahvasaadikutele, et mõjutada hääletamist riigikogus endale meelepärases suunas. Kui see on nii, siis kellele ta võis küll helistada? Aga ikka nendele, keda ta ise peab Andresteks, et keelitada neid astuma vastu nendele, keda ta peab Pearudeks. Täpselt nii kaugele ongi rahvaühendaja nüüd jõudnud.

Tähelepanuväärne kokkusattumus: “heade” ja “halbade” eestlaste vastandamine toimus Eesti sünnipäeval sünkroonselt nii Viljandis kui ka Moskvas.

Neid vilju sain tunda minagi. Suurkuju ja hea kolleeg Vahur Kersna, keda olen mõne sõnaga ajakirjanduses toetanud ja kelle poolt ise privaatselt toetussõnu saanud, valis lõplikult poole ja pillub “siilist” võrsunud “vanema õe” kaevikust granaate vaenlaste suunas: “presidendivastuvõtul näeme, raisk!”. Halloo, armas Vahur, viimased vennad Voitkad väljusid metsast täpselt 20 aastat tagasi! Meie rahvast lõhestavat ja suuri eesti mehi Maria Zahharova moodi rääkima panevat “Kadrioru rindejoont” ei tunnista, kuid olen kahtlemata sihtmärkide hulgas. Aga kui teil on tõsi taga, siis kutsuge suurte kogemustega marssal Konev kampa, ta sai just Prahas vabaks. Aga ära siiski kranaati heida, ma pole Pearu, ma olen Ivan! Aga tegelikult ei, las ma siiski olen Andrese veli Pearu. Je suis Charlie! 

Tähelepanuväärne kokkusattumus: “heade” ja “halbade” eestlaste vastandamine toimus Eesti sünnipäeval sünkroonselt nii Viljandis kui ka Moskvas. “Tõde Teise maailmasõja aegsest Euroopast seisneb selles, et kogu Euroopa võitles juutide ja kommunistidega, mitte aga natsismi vastu”, – ütles Iisraeli eriteenistuse “Nativ” endine juht Jakov Kedmi telekanali Rossija 1 saates “Õhtu Vladimir Solovjoviga”.

“Missuguses Ida-Euroopa riigis ei kiusatud taga kommuniste? Poolas, Lätis, Eestis, Rumeenias, Ungaris, kõigis riikides olid nad ühtäkki kadunud… Nad olid hävitatud. Kommuniste ja juute hävitati,” pajatas Kedmi.

Eesti rahva Pearudeks ja Andresteks jagamine nõrga presidendimandaadiga valitsemise hõlbustamiseks tuleb peatada. Selleks peavad nad mõlemad kõigepealt saama õiguse ise ja koos valida endale riigipead.

“Nativ” on Iisraeli riiklik asutus, mis loodi 1951. aastal selleks, et kontakteeruda N.Liidu ja Ida-Euroopa juutidega ning aidata neil kolida Iisraeli. Praegusel ajal tegeleb “Nativ” põhiliselt Baltimaade ja SRÜ riikide juutidega. Kedmi juttu kuulsid kümned tuhanded eesti televaatajad, sest agressiivse putinistliku propagandisti Solovjovi saadet vaadatakse Eestis kaabellevi firmade vahendusel.

Jakov Kedmi märkis ka, et maailmas räägitakse ainult sellest, kui palju eestlasi võitles natside poolel, kuid Venemaa isegi ei ürita rääkida sellest, et palju rohkem eestlasi võitles natside vastu, punaarmee poolt. “Kui palju eestlastest Nõukogude Liidu kangelasi langes sõjas, kui palju jäi ellu? Miks ei saa üht Eestit vastandada teisele? Aga nii ajaloos oligi! Miks kõigil maailmas ja ka Venemaal on üks mulje – eestlased ja need eesti natsistide paraadid” – kurtis Kedmi.

Päris hea rõhuasetus, kas pole – et kas ei saaks jälle vastandada eestlasi eestlastele ja Eestit Eestile, nagu repressioonide ja sõja ajal? Ja nüüd küsimus: kumma kõne lõhestas eestlasi rohkem? Õnneks mitte kõik eestlased ei vaata Kremli kanalite saateid, kuid praktiliselt kõik nad on kursis EV presidendi öelduga. Integreeritute osaks jääb aga Kedmilaid.  

Eesti rahva Pearudeks ja Andresteks jagamine nõrga presidendimandaadiga valitsemise hõlbustamiseks tuleb peatada. Selleks peavad nad mõlemad kõigepealt saama õiguse ise ja koos valida endale riigipead.