Ajal, kui Venemaa võtab vastu aina uusi teisitimõtlejate reaalseks vangistamiseks mõeldud seadusi, töötab ka praegune Eesti valitsus uute „vihakõnesteadusega", millega kaasneb reaalne vanglakaristus. Mille poolest erineks see praegusest Venemaa repressiivpraktikast, küsib Ivan Makarov.
Venemaal on kinni pandud viimased, äärmiselt olulised sõltumatu informatsiooni ja arvamuste oaasid – raadiojaam Ehho Moskvõ ja telekanal Doždj. See on tõeline infokatastroof mitte ainult venemaalaste, vaid ka meie jaoks, sest tegemist oli allikatega, kust sai ammutada soliidset, tõepärast ja kontrollitud teavet. Pole ime, et seni ajani ei õnnestunud Venemaa võimudel neid jaamu kinni panna, kuigi katseid oli palju ja küllaltki tõsiseid.
Kuid sõjaaeg võimaldas Kremlil õiendada lõplikult arved kõigi vähegi opositsiooniliste väljaannetega ja seda probleemi Putinil enam ei ole. Enam ei saa ka ühegi tagakiusatud teisitimõtleja muret panna võrdlemisi suure kella külge. Viimased häirekellad on maha rebitud, nagu siis, kui Peeter I käskis kõik kirikukellad tornidelt maha tuua, üles sulatada ja valada neist uusi kahureid, et sõdida rootslastega. Üks valjematest „kelladest", Nobeli laureaadi Novaja Gazeta ise võttis maha kõik sõda käsitlenud lood ja käitub nüüd vaguralt. Ehho Moskvõ ja Doždj keeldusid allumast ja neid enam ei ole.
Infokilde sellest, mis toimub praegu Venemaal, võib küll leida sotsiaalmeedias, aga nendel allikatel pole sellist fundamentaalset professionaalset alust, nii et on palju emotsionaalseid tõlgendusi, kuulujutte ja lihtsalt libauudiseid. Nüüd läksid Kremli võimud edasi ja blokeerisid Siberi ja ka näiteks meie naabruses asuva Pihkva oblasti vähegi iseseisvad väljaanded.
Olukorras, kui üksnes sõna „sõda" mainimise eest võib saada kuni 20 aastat vanglat, kui on blokeeritud Twitter ja Facebook, hakkasid venemaalased suhtlema „Aisopose keeles", mis on paraku võimalik ainult haritud intelligentsete inimeste puhul, sest ülejäänud on telekanalite mõjul ammu läinud üle Solovjovi ja Skabejevi ersatskeelele ja verejanulisuse loogikale.
Just viimastel päevadel taasavastasid venelased enda jaoks sakslase Erich Maria Remarque'i romaani „Lissaboni öö" põgenike elust 1939. aastal. Tollal võis Saksamaal koonduslaagrisse sattuda või tapetud saada rahvuse või poliitilise kuuluvuse tõttu. Ja nüüd saadavad ettevaatlikud venelased teineteisele sellest raamatust võetud tsitaate.
„Ajalehtede juhtkirjad olid kohutavad – valelikud, verejanulised ja ülbed. Kogu maailm Saksamaast väljaspool oli näidatud degeneratiivse, rumala ja salakavalana. Mõlemad lehed, mida ma ostsin, olid kunagi lugupeetud hea mainega väljaanded. Nüüd muutus mitte ainult sisu, vaid ka stiil. See oli muutunud täiesti võimatuks.
Ma hakkasin jälgima minu kõrval istunud meest. Ta sõi ja jõi ja mõnuga neelas ajalehtede sisu. Paljud õllekas viibinud lugesid samuti lehti, ja mitte keegi ei ilmutanud väiksemaidki vastikuse märke. See oli nende igapäevane vaimne toit, sama harjumuspärane, nagu ka õlu…
Nad polnud üldsegi ühetaoliseks tehtud, nagu ma olen arvanud varem. Kupeesse sisenesid, sealt väljusid ja sinna uuesti astusid inimesed. Ametnikke oli vähe. Enamasti oli see lihtrahvas – tavaliste juttudega, mida ma olin kuulnud nii Prantsusmaal kui ka Šveitsis – ilmast, saagist, igapäevaasjadest, hirmust sõja ees.
Nad kõik kartsid sõda, kuid kui teistes riikides teati, et sõda tahab Saksamaa, siis siin räägiti, et sõja suruvad Saksamaale peale teised. Nagu alati katastroofi eel, kõik soovisid rahu ja rääkisid ainult sellest…
Ta seisis inimmassi ees ja röökis õigusest vallutada kõik saksa maad, suurest Saksamaast, kättemaksust, sellest, et rahu kogu maa peal saab säilitada vaid juhul, kui teised riigid täidavad Saksamaa nõudmisi ja just see ongi õiglus."
Selle kohta, mis toimub praegu Ukrainas, põhimõttelisi küsimusi enam ei ole. Lääne külje alla on tekkinud üliagressiivne fašistlik riik, mis võttis ülejäänud riigid tuumasihikule. Ja seda on Euroopa Liit aastakümneid igati soodustanud nii majanduslikult kui ka poliitiliselt.
Ajal, kui rünnati Gruusiat, annekteeriti Krimmi, muudeti Donbassi sõjalis-kriminaalseks anklaaviks, tulistati alla reisilennukeid, peremehitseti Süürias, tegeles Euroopa Liit aafriklaste impordi, seksuaalvähemuste diktatuuri kehtestamise ja rahvusriikide vastu võitlemisele. Mis üldkokkuvõttes viib selleni, et inimestel pole mitte mingit stiimulit kaitsta oma territooriume, nagu ei olnud kolhooside ajal mitte ühtegi argumenti, miks mitte varastada kodukolhoosi paljaks ja mitte seda lagastada, sest see oli ju kõigi, ehk eikellegi vara.
Ukrainlased võitlevad praegu tohutu riigi armeega oma Ukraina, emakeele, perede, elulaadi ja traditsioonide eest. Kas see ajendaks sama vastupanu osutama ka näiteks Austria elanikke, kui koolides on moslemitest õppijad juba enamuses?
Sündivus Eestis on väga madal ja viimaste, 2020. aasta andmete kohaselt on Eestist lahkunud üle 6900 ja tagasi pöördunud 5900 EV kodanikku. Eestlasi sõidab minema rohkem, kui naaseb koju. Aina hoogustatakse odavama tööjõu sissetoomist, nii et eestlastel polegi materiaalset ajendit tagasipöördumiseks. Ja immigrantide juurdevool kolmandatest riikidest suurendab võõrkogukondi igal aastal kuni 5000 inimese võrra.
Siin ei räägi me enam eesti keele ja kultuuri säilimisest – jutt käib Eesti riigist, mida võõrad kaitsma vaevalt et hakkavad. Mille nimel peaksid nad seda tegema, kui nad ei hinnanud omaendagi sünnimaad?
Samas on juba aastaid eestlaste endi poolt naeruvääristatud Eesti kultuuri, demoniseeritud Eesti perekonda, ja seda teevad globalistlikud võimuerakonnad, ministeeriumide- ja ametite süvariiklased, ühiskonna kehal parasiteeruvad agressiivsete aktivistide ühendused ja peavoolumeedia. Viimased sündmused Ukrainas näitavad, et nende ühiste jõupingutuste tulemused hakkavad kõvasti lahknema taotletutest ja ühtseks inertseks massiks tallatud Lääne maailm läheb tõenäoliselt jagamisele islami, Putini ja Hiina maailmade vahel.
Venemaa võimudel õnnestus riigisiseselt demoniseerida liberaale ja kogu opositsiooni, demokraatial on nüüd lõplikult kriips peal. On võetud vastu sellised seadused, mis lubavad kuulutada inimest välismaa agendiks, ekstremistiks ja terroristiks kõigest tema arvamuse eest. Isegi lapsi on juba kinni pandud kommentaari eest sotsiaalvõrgustikus. Tänavale meelt avaldama tulnud või lihtsalt kolme sentimeetri suuruse märgi rinda pannud tuntud inimestel väänatakse käsi ja viiakse koos pisikeste lastega terveks ööks kongi.
Kas ei tule tuttav ette? Eestis on aastaid demoniseeritud võimu ja propagandameedia poolt rahvuslasi ja konservatiive, kes on sisuliselt meie ainus praegune opositsioon. Meil lohistatakse jõuga minema Eesti hümni meeleavaldusel mängiv naistšellist. Meil kuulutati Venemaa eeskujul sisuliselt välismaa agendiks Eesti patrioot Varro Vooglaid, valitsuse infotunnis riigikogus esines reformierakondlane Margit Sutrop tema kohta sellise avaldusega, millesarnasele järgnes Stalini ajal kohapeal mahalaskmine. Midagi nii madalat pole Toompea lossi seinte vahel kõlanud juba aastakümneid.
Meil on jõutud juba Kremli propagandasaadete tasemele, ja seda eriti kolletunud ja kallutatud riigimeedias. Varro Vooglaid ei anna ikka rahu ETV-le ja iseäranis saatele Pealtnägija, kus kolmapäeval väideti, et Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhid Varro Vooglaid ja Markus Järvi edastavad Kremli narratiivi sellest, kuidas Venemaa on sattunud NATO piiramisrõngasse. Mis absoluutselt ei vasta tõele. Jäägu see Mihkel Kärmase südametunnistusele, nagu ka Mati Vetevoolu enneaegne lahkumine.
Eile aga nimetas Juku-Kalle Raid ETV seltskonnasaates „Hommik Anuga" Varro Vooglaidi „poolearuliseks, kes kiidab Putinit." Raid jääb Raidiks, tema enda näoilmega poolearulistest rääkida küll ei tasuks, aga saatel on ju olemas nii toimetaja kui ka vägagi kogenud sümpaatne saatejuht, kes ei peaks sellist asja sallima, eriti aga pühapäevahommikuses saates, mis ei ole ju mingi otse-eetri poliitiline debatt, kus linti ei anna enam tagasi kerida. Kuid pärast neid Raidi sõnu mõjus Anu Välba armas naeratus juba hoopis teisiti.
Üks asi on muidugi konkreetsete opositsionääride laimamine ja ründamine peavoolumeedias – selline teguviis eelnes Venemaal näiteks Boriss Nemtsovi mõrvale. Kuid ajal, kui Venemaa võtab vastu aina uusi teisitimõtlejate reaalseks vangistamiseks mõeldud seadusi, töötab ka praegune Eesti valitsus uute karistusseaduste kallal. Nagu kinnitas justiitsminister Maris Lauri, kaasneb „vihakõneseadusega" just reaalne vanglakaristus. Mille poolest erineks see praegusest Venemaa repressiivpraktikast?
Esiteks sellepoolest, et meil oleks inimeste vangi(laagritesse) saatmine nõudnud rohkem protseduure ja aega, see ei oleks silmapilkne. Teiseks ei käi loodetavasti jutt 15-20 aastasest vanglaelust, sest kes oleks siis justiitsministeeriumi surnuid hingi toitnud, kui pool elanikkonnast kinni istuks. Tunnistan üles, et iga kord, kui ma näen mõningaid praegusi ministreid, tahaks vaenumõtelda ja vihakõneleda, nagu igal suvel koloraadomardikaid nähes kartulipõllul. Te tulite võimule vassimise tulemusena, ebaausalt ja ebaväärikalt, mis tunded võivadki teie suhtes tekkida ausal inimesel, kes pole valetaja ega varas?
Te juurutate vabas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis Venemaal võimu samuti usurpeerinud KGB poliittehnoloogiaid, luues inimeste vaba sõna kriminaliseerivaid seadusi. Sest ega Venemaal ei saadeta ju inimesi vanglasse ametlikult selle eest, et nad ütlesid midagi võimude tegutsemise vastu, et nad väljendasid keelatud maailmavaadet. Ei, neid pannakse kinni väidetava ekstremismi, terrorismi ja vihakõnelemise ettekäändel. Lihtsalt igasugune mittenõustumine Kremli poliitikaga kvalifitseeritakse vaenukõneks ja õõnestustegevuseks.
Ka Eestis on paragrahv samamoodi hõlpsasti väänatav ja igasuguses valitsuse poliitika kriitikas võib tahtmise juures „tuvastada" vihakõnet: kritiseerid immigratsioonipoliitikat – oled rassist, sulle ei meeldi perepoliitika pedereerimine – oled homofoob, arvustad välispoliitikat – oled Putini käsilane. Varsti mõistetakse meie üle kohut ka suurkirjanike ja pühakirja tsiteerimise eest, nagu juba tehakse Soomes.
Kõik on hämmastavalt sarnane: Venemaal korraldatakse ajujaht Šenderovitšile – meil Vooglaidile; seal rünnatakse raadiojaama Ehho Moskvõ – meil Objektiivi. Venemaal blokeeritakse Facebooki ja Twitterit – aga palju meil on kohalike peavoolikute poolt modereeritavast Facebookist elimineeritud kontosid? Aga paras Twitterile: nüüd saite te teada, mida tundis Donald Trump, kui te ta ära keelasite.
Meil käib praegu veel ka sissisõda opositsiooniliste väljaannete ja arvamusliidrite vastu. Takistatakse youtube'is, piiratakse Facebookis, kusjuures seda ei tee mitte ameeriklased, kes ei mõista eesti keelt ja kelle jaoks polegi meie turg eriti atraktiivne, nagu mõõkvaal ei ole ülemäära huvitatud meie tiigis püherdamises koos kohaliku meedia mudakonnadega. Meie sotsiaalmeedias on neid isiku- ja väljaannete vastaseid filtreid juba nagu miinilõkse Putini kõrilõikajate poolt okupeeritud Ukraina alal. Ja sellised vilepuhujatest kõnelejad nagu Margit Sutrop meenutavad prokurörideks ja riiklikeks süüdistajateks muutunud Venemaa riigiametnike ja telesaatejuhtide pisikesi kahvatuid kloone.
Meie peavolumeedia, millel peaaegu ei olegi enam alternatiivi, nagu N.Liidus ei olnud alternatiivi Pravdale ja Izvestijale, on koht, kus suure kella külge pannakse Eestit ja eestlasi alandavaid ja allasuruvaid avaldusi ja initsiatiive. Kuid kui pole enam rahvusriiki ja eesti keel surutakse tagaplaanile, siis kes teie toodangut üldse tarbima hakkab? Teie „suured kellad" võetakse teilt ära ja sulatatakse üles. Ja kui pöördute palvega tagastada need teile, siis vastatakse teile, nagu tolles vanas anekdoodis:
Kord tuli Venemaa keisrinna Katariina silme ette vaimulike delegatsioon, kes pöördusid tema poole palvega:
„Isake-tsaar Peeter Suur suvatses sulatada kirikute kellad kahuriteks. Võttes kellad maha, lubas ta need peatselt tagastada. Kuid ei tagastanud. Kas Teie, emake, ei aitaks meid meie hädas?!"
Mille peale tundis keisrinna Katariina huvi, et kas papid on selle palvega pöördunud ka Peeter I enda poole?
„Jah, isegi tolleaegne petitsioon on meil ka alles," vastasid pühad isad.
Keisrinna soovis tutvuda petitsiooniga, ja kui talle see anti, nägi ta seal muuseas ka tsaari resolutsiooni: „Aga minu m..ni te ei tahaks?" Ja allkirja: Peeter I.
Seejärel palus keisrinna anda talle sulg ja tindipott ning oma keiserliku käega kirjutas:
„Aga mina kui naine ei saa teile isegi seda pakkuda…"
Öeldu kehtib ka meie praeguse feminiseerutud võimu kohta Eestis.