Vahva sõduri Švejki miniskulptuur Uzhhorodis, Ukrainas. Foto: Bigstockphoto

Üldiselt iseloomustab meie võimu suhtumist eesti lastesse kõige paremini, õigemini eriti piltlikult, Mihkelsoni kandideerimine valimistel reformierakonna nimekirjas, sotsiaaldemokraatide perversne rünnak eesti perele, kirjutab Ivan Makarov.

On kuidagi nii välja kujunenud, et Eesti on topeltstandardide maa. Kui keegi ohkab jälle – kas siis sellist topeltpõhjaga Eestit me tahtsime – siis olgu ikka objektiivne: tegemist on väga pikaajalise traditsiooniga. Mis on siia tääkide abil toodud ja pool sajandit kultiveeritud.

Aastakümneid on eesti rahva silmapaistvaimad pojad ja tütred võidelnud vene okupatsiooni ja nõukogude võimuga. Nad imbusid selleks salakavalalt NLKP ridadesse, et õõnestada süsteemi seestpoolt, ja tõid punasele Moolokile ohvriks lapsi, et uinutada koletise valvsust ja võidelda Eesti vabaduse eest ajal, kui koletis põõnas, kõhus mõnus mulksumine. Nad läksid kommunistliku partei etteotsa ja nõukogude organitesse ning arendasid seal põrandaalust tegevust, sõitsid isiklikult Moskvasse, et veenda rumalaid valitsejaid selles, et Eestis korjatakse kõige rohkem maisi hektarilt, neutraliseeritakse kõige rohkem natsionaliste iga 100 000 elaniku kohta, trükitakse kõige paksemaid rahvusornamendiga Ostrovski raamatuid ja tõrjutakse moraalselt laastavaid mulgikapsaid tulemuslikult Pealinna pelmeenidega.

Ja suure kodumaa pealinnast naastes innustasid meie targad juhid salaja rõhutud eesti rahvast sööma rohkem mulgikapsaid ja kuulama Vaba Euroopat. Meie esikommunistid tegid seda targalt, range konspiratsiooni tingimustes, nii et keegi seda ei teadnudki. Kurja Kremli silmapetteks keelati vahetevahel Ruja. Nii et alles pärast Laulva revolutsiooni võitu saime me teada oma tõeliste kangelaste nimesid: selgus, et kõik kommunistid, Lauristinist Jõerüüdini, olid silmapaistvad Eesti vabadusvõitlejad. Kes täna kartmatult räägivad okupatsioonist ja oma kangest vastupanust „punasele udule" (Eesti NSV kirjanike liidu kunagise partorgi tänane tabav väljend).

Kuid nagu ei parane visalt raskes võitluses saadud keha- ja hingehaavad, nii ei kao ka see topeltelu, mis aitas meie kangelaslikel ja vaid asjaolude sunnil end ajutiselt kommunistideks maskeerinud vabastajatel tuua meie sadamasse Valget Laeva (hiljem Arctic Sea alusega enam nii libedalt ei läinud). Nad ikka vaatavad sageli valvsalt üle õla, et kas ei hiili taga Pinochet või Beria, ja pajatavad avalikult vastuolulisi asju meelega, et FSB ja GRU ei saaks mitte millestki aru ja ka Yana Toomi büroos läheksid kõik lolliks. No näiteks eesti keele teemal: „õppida, ei saa keelduda". Aga toda koma ei intoneerita, nii et kehtib ka „õppida ei saa, keelduda". Mine võta sa kinni – nii et kui homme tuleks Putin, keerutaksid ennast välja kohe kindlasti.

Otsustades taasiseseisvuse neljandal aastakümnel lõpuks eestikeelse koolihariduse kasuks (kui Arno isaga eesti kooli jõudis, oli selle venestamine juba lõppenud), mängivad meie võimud nagu alati topeltmängu: valitsus eraldab miljon miljoni järel siinsele venekeelsele meediale, kus töötab juba palju hiljuti Moskooviast siia kolinud umbkeelseid propagandiste. Toomi taskuhäälinguks muutunud ETV+ korraldab lausa keskerakonnasiseseid mälumänge, rus.postimees reklaamib Stalnuhhini kandidatuuri, rus.delfi avaldab Venemaa terroristide värbamiskuulutusi jne. Samal ajal kui kooli eesti keelele viimist kavandatakse eesti laste, eesti keele ja eesti meele arvelt, lubatakse meedial ja teenindajatel töötada umbkeelsetena.

Üldiselt iseloomustab meie võimu suhtumist eesti lastesse kõige paremini, õigemini eriti piltlikult, Mihkelsoni kandideerimine valimistel reformierakonna nimekirjas, sotsiaaldemokraatide perversne rünnak eesti perele ja isamaalise Lukase taluv suhtumine süvariiklaste poolt väljastatud laste seksuaalset puutumatust rikkuvatesse kooliprogrammidesse. Reformaritele, sotsidele ja kahesajatajatele küsimusi pole: tegemist on täiesti amoraalsete estofoobsete ühendustega ja nende ülesanne on lõhkuda ära eesti rahvusriik ning tühistada eesti kultuur ja rahvus, sealjuures põhiseadust muutmata. Aga see, mida tegi Isamaa, toetades sotside ja oravate ponnistusi eestluse likvideerimisel, on lihtlabane reetmine. Sama primitiivne, nagu puuhalg. Nagu on öeldud Ivanhoe loos „Tinast päike", kui vaenlane tungib Eestisse, „taas nime muudab Isamaa ja hakkab jälle teenima." 

Öeldu ei puutu sellisesse väärikasse inimesesse, nagu proua Lea Danilson-Järg.

Rääkides bõliinasid eesti keele kaitsest ja eestikeelsest kooliharidusest, reetsid koalitsioonierakonnad järjekordselt oma eesti kodanikest valijad: mitte soovides ärritada enne valimisi muukeelseid kodanikke, otsustati nende häälte nimel jätta keeleseaduse muutmine järgmise riigikogu koosseisu hooleks. Just enne neidsamu valimisi pikiti igasugustesse tähtsatesse ametkondadesse juhtideks omad inimesed, nagu taganevad putinistid miine või kartulimardikas mune, aga toidukullereid ja taksojuhte ei kohustatudki oskama riigikeelt kasvõi kõige algelisemal tasemel.

Sotside peakomissar Lauri Läänemets väitis ERR-i portaalile, et küsimuse kallal tuleb edasi töötada, küll aga peaks ülemineku töötajate jaoks sujuvamaks muutma. „Ja eks seal mingisuguseid muid erandeid tuleks ka teha. Aga sellise uisapäisa tormamisega me tulistame endale ühiskonnana jalga," ütles Läänemets. 

Ega neomarksistist bolševik ei valdagi muid kujundeid, kui kellegi mauserist laskmine. See tema „erandite" jutt tundus kuidagi tuttav. Ja tuligi meelde aeg, kui Eesti Raadio IV (venekeelne) programm elas veel mõlema jalaga nõukogude pärandis, aga muutuste tuuled jõudsid koos minutaoliste tüüpidega ka sinna ja toimus traditsiooniline toimetuse koosolek-letutška, kus osalesid minu peale viltu vaadanud vanad (ka sõna otseses mõttes) olijad. Ja seal teatati, et töötajatelt hakatakse nõudma eesti keele oskust. Mis hiljem osutus täielikuks blufiks, aga meie seda siis veel ei teadnud.

Üks vanem mees, keda pole praegu elavate kirjas, mille pärast ei maini ma teda nimepidi, oli seal aastaid täitnud mingi peatoimetaja sugemetega eetribrigadiri kohustusi, mis aga ei saanud tema umbkeelsuse tõttu kauem jätkuda. Ta oli täiesti meeleheitel ja muudkui kordas kaeblikult, et mida ma siis nüüd teen? Talle vastati, et õpi siis keelt, aga ta aina kurtis, et tal ei ole keele peale annet. Lõpuks tüütas see hala ära tollal juba tuntud raadiohääle Nelli Privalova (tollal veel tulevast riigikogu liiget), kes ootamatult ütles: „Mida teha, mida teha… Too arstilt tõend!"

Ruumi sigines hetkeks vaikus, aga siis hakkasid kõik laginal naerma. Kuid aastakümneid hiljem päästis just arstitõend kohtulikust vastutusest üsna reibast ja tegusat Edgar Savisaart. Ja nüüd, kui Lauri Läänemets räägib keelenõudmiste „eranditest", tasuks pöörata oma pilk lõunasse, nimelt Läti poole, kus ollakse oma rahvusidentiteedi ja rahvusriigi kaitsel palju järjepidavamad ja edukamad.

Praegu on seal tekkinud uus olukord, kui Venemaa ja Valgevene kodanikud peavad elamisloa pikendamiseks tõestama oma läti keele oskust. Seoses sellega pöörduvad umbkeelsed Vene kodanikud massiliselt psühhiaatrite poole, et neid vabastataks keeleeksamist meditsiinilistel põhjustel.

„Ma annaksin kõigile idiootidele tõendi selle kohta, et nad on idioodid, kõigi sellest johtuvate tagajärgedega," ütles TV24 saates „Preses klubs" tuntud ajakirjanik ja PR-spetsialist Arnis Blodons.

"Latvijas avīze" tsiteerib neid sõnu ja täpsustab, et rääkides Venemaa kodanike suurest huvitatusest läti keele eksami kohustusest vabastamise vastu psühhiaatrilt saadud tõendi alusel, osutas ajakirjanik, et sellise dokumendi omanikelt tuleks loogika järgi võtta ka juhiload ja õigus töötada riigivõimu organites. „Sulle antakse „valge pilet" – ja kogu lugu, sa oled ametlik idioot," ütles ajakirjanik.

„Ametlik idioot" Šveik näitab keelt. Josef Lada illustratsioon  

Meil Eestis aga leitakse igasuguseid ettekäändeid selleks, et mitte õppida eesti keelt: tasuta keelekursuseid olevat vähe, keelekeskkonda ei ole, stiimulit pole, Yana Toom kogu aeg vingub ja krimpsutab nina, et surgu see keel juba välja. Ei ole õpetajaid, ei ole õpikuid, ei ole prille, et lugeda, ega kõrvu, et kuulata. Mõni ukrainlane, jaapanlane või itaallane tuleb Eestisse ja juba paari-kolme kuu pärast annab eesti telemeestele intervjuud arusaadavas eesti keeles, aga siin püsivalt elavad venelased ei oska teregi öelda. Ja ei tahagi osata.

Ühelt poolt on see paljudele venelastele omane süvašovinism: ukrainlased polevat rahvas ja nende keel polevat keel, Läti polevat välismaa, Eesti pole ka mitte riik, vaid põline vene ala, vallutatud ja ostetud venelaste poolt jne. Ka põhjust ei ole – venekeelne meedia areneb riigieelarve kulul, venelastele on erinevalt eestlastest samad artiklid tasuta, kõikjal teeninduses on kakskeelsus. Ja kõik otsivad „erandeid" – sotsid, reformierakondlased, keskerakonnast rääkimata. Aastakümneid juhatas üht kooli umbkeelne Nõukogude Liidu ja Putini Venemaa direktorist fänn, kes põhimõtteliselt ei rääkinud eesti keelt. No kui eestlastel oma põhimõtteid ei ole, mis viga siis oma tõekspidamistega vehkida, isegi kui need on idioodi põhimõtted. Linnavalitsus premeerib niikuinii.

Kas keegi on kokku arvutanud, palju läheb maksma terve Eestimaa tõlkide armee usin töö, kes tõlgivad vene keelest eesti keelde ja siis tagasi? Väljaannetes, ametites, ministeeriumides, meditsiinis, teeninduses, konverentsidel jne? Tuntud estofoob Sergei Seredenko, kes istub vanglas, hoopleb sellega, kuidas talle kõik tõlgitakse vene keelde. Ta ise oskab eesti keelt, aga põhimõtteliselt ei räägi.

„Peamine uudis – mulle toodi kohtuotsuse tõlge. Vene tekst – kogunisti 181 lehekülge… Prokuröri sellel protsessil ajas marru, et ma räägin vene keeles ja sealjuures kogu aeg parandan tõlki. Või pean advokaadiga nõu, kuidas tõlkida see või teine väljend," kirjutab Seredenko ja möönab, et prokurör tuletas kogu aeg meelde, et kohtualune oskab ju eesti keelt suurepäraselt. 

Nii lahutavad eestlaste kulul (ka rahaliselt) meelt igasugused eestlaste vaenajad. Kindlasti jääks läti ajakirjanik Arnis Blodons antud juhul mõttesse. 

Tõesti, kes siis väärib Eestis rohkem idioodi tunnistust?