Ivan Makarov. Foto: Urmas Saard

Eurokarjerist hakkab taguma oma endistele rahvuskaaslastele pähe eurotõdesid kogu raha eest, tümitades rumalate pärismaalaste poolt valitud pimedat võimu, aborigeenide koledat kultuuri, võikaid peretraditsioone, mõttetut sugu ja natsilikku koduarmastust, taguma ennast vastu rinda ja hüüatama, et meie peame rohkem pingutama, kirjeldab Ivan Makarov immigratsioonipropagandat Eestis.

Eesti meedias on viimasel ajal aina sagedamini kasutusel käskiv toon. Süüdistused ja paljastused pealkirjades olid nagu feuervorbereitung (vene keeli артиллерийская подготовка): selle käigus tulistatakse vastase positsioone suurtükkidest, ja kui purustused on juba piisavalt suured, siis võib alata päris pealetung: võitja siseneb vallutatavale territooriumile ja hakkab seal käskima ja pooma.

Ka sallivussalklaste karistuspataljonid on nende endi arvates jõudnud otsustava etapini ja jagavad juba otseseid käske. EPL avaldas näiteks loo, mille pealkiri kõlab nagu korraldus: „Kari Käsper ja Karolis Žibas: Eestisse tulnud pagulaste hulk väheneb. Peaksime nende vastuvõtmiseks rohkem pingutama".

Oleks loogiline, kui pagulaste vähesuse pärast muretsevate Käsperi ja Žibase väljend „peaksime" oleks mõeldud nende kahe mehe isikliku panustamise suurendamise plaanide iseloomustamiseks, seda enam et mõlemad on „ÜRO pagulasameti eksperdid". Pingutagu rihma ja panustagu terviseks, näidates eeskuju nendele, kes pagulasi tegelikult sõidutavad, majutavad, ravivad, toidavad ja teenindavad.

Mõlema mehe puhul ei ole tegemist ei siinse perearsti, sibi ega maaharijaga, vastasel juhul ei tõttaks nad ehk nõnda pingutama, kuna reaaltööd tehes võib nõndaviisi ka naba paigast ära tõmmata.

Möödunud aasta lõpus pingutaski Karolis Žibas silmnähtavalt üle, esinedes Tallinnas inimõiguste keskuse korraldatud inimõiguste konverentsil „Väärtused ja huvid paralleelmaailmades" kärkivalt lausutud loosungitega. Tema esinemine oli minu mäletamist mööda konverentsi üks tühisemaid ja sõjakamaid.

Eurokoridorid ongi teatud mõttes hääbumisele mõistetud rahvusriikide juhtivate kaadrite sepikoda ja skeem on meilegi tuttav: inimene pääseb mõnesse euroametisse ning teeb seal karjääri, mille edukuse üks põhitingimusi on oma juurte ärapõlgamine. Siis lähetatakse „spetsialist" eurokojast otse mõne väikeriigi juhtivatesse organitesse või lausa etteotsa, säilitades mitmeks aastaks keskusest laekuvat hiiglaslikku „komandeeringuraha". Eurokarjerist hakkab taguma oma endistele rahvuskaaslastele pähe eurotõdesid kogu raha eest, tümitades rumalate pärismaalaste poolt valitud pimedat võimu, aborigeenide koledat kultuuri, võikaid peretraditsioone, mõttetut sugu ja natsilikku koduarmastust, taguma ennast vastu rinda ja hüüatama: „meie peame rohkem pingutama!" Meie ei ole teie, verstehen

Žibase eurotiitel kannab nime „ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti Põhja-Euroopa piirkondliku esinduse regionaalne integratsiooniametnik" ja nii pikk ametinimi jääb meelde pigem nendele, kes oskas omal ajal peast soravalt öelda „Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Kommunistliku partei Keskkomitee peasekretär, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Nõukogude Liidu neljakordne kangelane, Sotsialistliku töö kangelane, Bulgaaria Rahvavabariigi kolmekordne kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi töökangelane, Kuuba kangelane, Laose Rahvademokraatliku Vabariigi kangelane ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kangelane, Nõukogude Liidu marssal, 114 medali ja ordeni laureaat seltsimees Leonid Iljitš Breznev."

Praeguste euroametnike tiitlid on varsti juba sama pikad ja sisutühjad, ka aluspõhi on sarnane – mahasurutud rahvaste poolt ülalpeetava kolossaalse ja mõttetu apla aparaadi (internatsionaali) püüd usurpeerida õigust käskida, jaotada ja ahistada. Ostap Bender kooris lolle ligimesi kodutute laste abistamise nimel, nimetades seda „üheks neljasajast võrdlemisi ausast raha äravõtmise mooduseks", siin on aga võetud mängu pagulased.

Mitte soovides kuidagi riivata härra Žibast, julgen siiski oletada, et tegemist on leedulasega. Kui see määratlus on millegipärast riivav, siis kohe vabandan ja võtan oma sõnad tagasi. Aga point ehk iva või siis esmę on selles, et kui Kari Käsper on aastaid tegutsenud Eestis ja tal on kahtlemata olemas reaalne ettekujutus meie maa oludest, siis Žibase „peaksime" kõlab Eesti elanikele adresseerituna lingvistiliselt täiesti mööda.

Asi on nimelt selles, et Eesti Vabariigis elab statistikaameti viimaste andmete kohaselt 327 802 venelast, kes moodustavad umbes 25 % kogu elanikkonnast, samas kui Leedus elab vaid veidi üle 6 % venelasi. Seega võimalus olla saadetud selliste sõnade eest teatud kohta on Eestis vähemalt 4 korda suurem. Asi nimelt selles, et eesti sõna „peate", kui tõlkida see vene keelde, kõlab nagu „должны", mis tähendab veel ka „olete võlgu". Kui ma töötasin Õhtulehes, siis ükskord jagas minuga oma muret hea kolleeg, nüüd juba aastaid koos oma perega USA-s elav Vetšerni Tallinna poole peal töötanud venekeelne juuditar G.O. Ta rääkis, et tema kabinetti sisenes teine hea kolleeg, kena ja juhtide poolt armastatud eestlanna I.G., ning nõudis vene keeles mingi tööalase asja tegemist, öeldes: „sa pead seda tegema" (ты должна). G.O. ärritus ja vastas: „я тебе ничего не должна!" (ma pole sulle midagi võlgu). 

Jah, tegemist on muidugi tõlkimisel tekkinud sõnademänguga, aga nagu eestlased ei pea mingi leedu sugemetega euroametniku sõrmenipsu peale rohkem pingutama üheski asjas, nii ka venelased ei ole talle ega kogu tema üüratule ametkonnale midagi võlgu. Nii mõnedki siinsed venelased tunnevad Kremli propagandale vaatamata, et nad peaksid oskama eesti keelt, et okupatsioon ei peaks korduma, aga nad pole midagi võlgu ei euroametnikele, pagulastele ega leedulasele. Iga neljas Eestis elav maksumaksja on venelane ja nad on eestlastest veel skeptilisemad immigrantide suhtes. Aga kas ÜRO pagulasameti ekspertidele läheb siinsete venelaste arvamus korda? Kas venelased lähevad nendele üldse korda? Hea küsimus. Sest pagulased saabuvad Euroopasse ju mitte ainult Lähis-Idast ja Aafrikast, vaid ka näiteks Venemaalt.

Vene meediakanal 7×7-journal.ru avaldas 04. detsembril 2019 artikli pealkirjaga „Tuntud Venemaa vegan ja LGBT naisaktivist oli Berliinis vägistatud põgenike poolt". Tuntud eurobürokraatide jaoks on pagulased ja on pagulased. Selle autor kirjutab: „Tuntud loomakaitsja Jelena Nadežkina sai homofoobide eest põgenemise ettekäändel poliitilise varjupaiga Saksamaal. Ta majutati geipõgenikele mõeldud ühiselamusse moodsas Treptower Parkis ja otsustati maksta elamiskuludeks ja söögi ostmiseks ligi 1500 eurot kuus. Kuid sellega saigi vedamine otsa. Venemaa homoseksuaalide arvates oli selles süüdi asjaolu, et sellel tolerantsuse saarel elavad mitte ainult vene homoseksuaalid (neid on seal Deutsche Welle väitel vaid 30%). Jelena ja tema saatusekaaslased rääkisid telekanalile OstWest, et nad lootsid leida saksa paradiisi, aga leidsid araabia põrgu. Veri, tuli, prussakad, ahistamine, löömingud, diskod, keelepeks, kiljumine – need on vaid mõned mugavused sealses „verise režiimi ohvritele" mõeldud ühiselamus. Kohalik saksa juhtkond, nagu ütlevad geipõgenikud, 100% juhtumites asub araablastest põgenike poolele ja heidab venekeelsed euroväärtuste otsijad mõnuga tänavale… Ühiselamu direktor Antje Sanogo, vastates DW korrespondendi otsesele küsimusele – kas siin toimub vägivald – vastas: „Jah, otse loomulikult. Ja lähtudes olemasolevatest tingimustest on vägivald vältimatu." Nagu ka kogu poolokupeeritud Euroopas, kus, kasutades jällegi iroonilist vene ütlust, tuleb lähtuda põhimõttest: kui vägivald on vältimatu, tuleb end lõdvaks lasta ja üritada naudingut saada." Nii et kõrgepalgalistest eurovõõrustajatest ekspertide jaoks pagulaste alal on olemas põgenikud ja on olemas põgenikud. Kõige võrdsemad võrdsete seas. 

Aga kui härra Žibas tahab „teha Merkelit", siis saagu enne sama suureks või siis nõudku kõigepealt „rohkem pingutusi" oma kaasmaalastelt Leedus. Loodetavasti on ta siiski kursis sealsete oludega, aga Eesti kohta peaks see euroametnik küll teada saama, et sõltumatus Eesti Vabariigis, mis ei ole ei ühiselamu ega hooldekodu, ei pea keegi kuidagi eriti pingutama selleks, et kutsuda endale häda kaela.

Euroopasse saabuvate põgenike hulgas on enamuses noored mehed, mõni neist tuleb, nagu me just nägime, Rolex käel või kogunisti elusa puudliga, ja mitte keegi meist siin ei ole nendele mitte midagi võlgu ja loodetavasti ei pingutagi selleks, et võlgu jääda. Me püüame teha nii, et noored eestlased ei lahkuks Eestist – miks peaksime siis tahtma idast pärit meeste kodumaa parimatest poegadest veretuks lasta? Kes kaitseb sinna maha jäetud naisi, lapsi ja vanureid? Kes tegeleb ülesehitustööga? Puškin?         

Seda, mida meie peame tegema, määrab meie enda tarkus, südametunnistus, soov ja kehtiv EV seadusandlus, aga mitte mõni globalistist juurteta euroametnik, „olgu ta pesueht frits või eesti ersats". Kas härra Žibas teab, kes, kus ja millal nii ütles?

Selles asi ongi, et tal pole halli aimugi. Loodetavasti ei ole sõna „hall" veel solvavate nimekirjas.