Rooma Keisririigi aegse juristi Salvius Iulianuse kuju Rooma Palazzo di Giustizia fassaadil. Foto: Bigstockphoto

Eesmärk on saavutatud ja veel üheks Eestile tähtsaks aastapäevaks on korraldatud järjekordne suurt tähelepanu pälvinud ja riiki alavääristanud avalik nilbus, võtab Ivan Makarov viimase paari nädala sündmused kokku.

Mõned vanad roomlased tahtsid üllatada ja šokeerida teisi oma rõivastusega. Rikastest peredest noored panid selga pehmed naiselikud riided, näiteks pikkade varrukatega tuunikad, eredad pleedid ja läbipaistvast siidist toogad. Viieteistkümnest esimesest keisrist vaid Claudiusel polnud meesarmukest, aga ta oli ju esimene imperaator, kes sündis väljaspool Itaaliat. Vohasid orgiad ja seadustatud pedofiilia, eriti hinnas olid 12 kuni 20-aastased poeglapsed. Siis aga tulid iseendale piiramatud kvoodid kehtestanud barbarid ja Rooma impeerium varises kokku.

Eesti taasiseseisvumise aastapäeva tähistamine toimus naisekleidis ropu suuga mittešotlase ja tõenäoliselt ka mittenaise autasustamise tähe all presidendi ja justiitsministri poolt. Sellest johtuvalt võiks „Eesti mängus“ küsida: mille poolest erineb Kersti Kaljulaid oma kolleegist Aleaksandr Lukašenkast peale selle, et Lukašenka oli valitud presidendiks kuuel korral, aga Kaljulaidi pole keegi kunagi kuhugi õigupoolest valinudki? Kui keegi ütleb, et põhierinevus seisneb selles, et Kaljulaid on naine ja Lukašenka on vuntsidega mees, siis Eesti riigis, kus riiklikus õppekavas pole enam sees sõnu „poiss ja tüdruk“, ei saa enam mitte milleski kindel olla. Ka see, et justiitsministril on ühisel pildil kleitides Kaljulaidi ja Mikk Pärnitsaga püksid jalas, ei tõesta enam mitte kui midagi. 

Eesmärk on saavutatud ja veel üheks Eestile tähtsaks aastapäevaks on korraldatud järjekordne suurt tähelepanu pälvinud ja riiki alavääristanud avalik nilbus. „Kui üksainus roosa kleit suudab riigi eneseväärikuse jalge alla tallata, siis on sel riigil eneseväärikust küll talumatult vähe,“ – kirjutas EPL-is taasiseseisvumispäeval Vilja Kiisler. Selle mantrana korratava ajakirjandusliku vassimise eesmärk on üks: süüdistada riiki selle taassünnipäeva aastapäeval ebaväärikuses ja juhtida tähelepanu kõrvale sellest faktist, et president autasustas inimest, kes saatis avalikult p..si tuntud naiskirjaniku.

Enne seda palkas Kaljulaid EV juubelipidustusi lavastama teise mehe, kes peksis jalgadega naiskolleegi. Kui Kiislerit ennast oleks saadetud p..si või pekstud jalgadega ja seda teinud kaabakat oleks (au)tasustatud riigi poolt, kas ka siis süüdistaks ajakirjanik vastuväitjaid selles, et nad on solvunud hoopis vahva vägivallatseja sortside või kõõmase krae peale? Kiisler ja Kaljulaid, astudes naistevastase vägivalla vastu, tegelikkuses aga autasustavad, toetavad ja kaitsevad selle teostajaid.   

Hiljuti oli aga Eesti jaoks erakordselt tähtis aastapäev, mille kõrval kahvatuvad nii möödunud neljapäeval tähistatud taasiseseisvumispäev, kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev ning Apostel Bartolomeuse püha ehk pärtlipäev. Nagu kirjutab EPL, „24. augustil saab täpselt kümme aastat sellest, kui skandaal sundis tagasi astuma Harry Lahteina. Kompromiteeriva materjalina jõudis anonüümse vihjena Eesti meediaväljaannetesse terve galerii keset pidu tehtud pilte – palju naisi, alkoholi ning piltide keskmes joviaalses tujus Lahtein. Miks? Kuna käsk tuli Moskvast.“ Leht süüdistab juhtumis KGB-d, Lukašenkat ja märgib, et „Eesti endine asjur Valgevenes Harry Lahtein on rahul, et pääses eluga.“

Sellest loost oli täpselt kümme aastat tagasi kirjutatud palju ja üksikasjalikult, Õhtuleht avaldas 26. augustil 2010 kogunisti juhtkirja „Peoloom Lahtein puges urgu“ ja skandaali sattunud diplomaati kritiseeris tollal teravalt praegune siseminister Mart Helme, kuid sündmuse ümmarguseks aastapäevaks on koorunud hämmastav tõde: Eesti esindaja toredas elustiilis oli süüdi Kreml, KGB ja isiklikult verine türann Lukašenka. Nii et kui keegi meist armastab vägijooke ja lõbusaid naisi, siis teadke, et kõik see toimub Moskva käsul ja „Euroopa viimase diktaatori“ pealekäimisel. Ja kui Andrus Kivirähk sooviks praegu sel teemal naljatleda, mida ta ei ole enam suuteline tegema Lutsu abita, siis võiks ta panna Lible suhu sõnad: „kui teaks, et Kreml seda ei sooviks, siis küll tilkagi vist alla ei saaks.“ 

Kuid kirjanik huvitub hoopis vanematest, ühele teisele endisele diplomaadile omistatavatest lausa veerand sajandi tagustest tegudest (EPL 14. august 2020), sest asjad meie riigis ongi praegu nii, et kui kellegi pahategu on tõestatud, siis teda võib palgata president või väidetakse, et süüdi on Kreml ja Lukašenka.

Kui süü on tõestamata (olemata), siis algab ajujaht ja sunnitakse minema erru, siin on enamjaolt väga üksluine muster. Nii et asi pole konkreetsetes kunstiinimestes, diplomaatides, poliitikutes, nende väidetavates või reaalsetes eksimustes, siin ei lähe korda nende tunded, süütuse presumptsioon ega eneseväärikus. Nad kõik on etturid ja neid tarvitatakse vastavalt nende poliitilisele (maailmavaatelisele) kuuluvusele: just sellest sõltub, kas nad söödetakse huntidele või aetakse nendelt lehvikuga kärbsed eemale. Erinevalt „tavainimestest“ ehk „tädi Maalidest“ ja „onu Heinodest“, keda võib laimata ja solvata piiramatult, on kõigil nendel siiski olemas teatud ressursid – tutvused, sidemed, raha, ja nad saavad enda eest seista.

Aga kes seisab meie populaarse kirjaniku Andrus Kivirähu eest, kes oli ju kunagi olnud särava sulejooksuga? Kas tema poolt talle vastumeelsete avalike tegelaste alandamiseks kasutatud hügieenikaupade reklaamist laenatud väljend „puhtam ja kuivem tunne“ on siis vaimukas? Jah, kirjanik ei ole kohustatud austama talle vastumeelseid inimesi, aga lugejatest võiks ju lugu pidada, nii banaalne kui see ka ei kõla.

Kultuuriinimeste osalemine kurjades poliitilistes debattides peaks aitama hoida nende latti teatud tasemel, mitte langedes kaasinimeste nimetamiseni „moraalseteks värdjateks“ või siis kasutatud mähkmete sisuks. Et kehtiks mingi „sanitaarne miinimum“.

Ja kui juba siirdutakse poliitilistesse kemplustesse, sallivuse ja võrdsuse tääk käes, siis ei tohiks seejuures mõnitada vähemusi, kelle nimel seda lahingut ju formaalselt peetaksegi. Esiteks ei ole vanasõna „lase sant sauna, ronib lavale ka“ sobilik rahva enda poolt nii „sauna“ kui ka „lavale“ kutsutud ehk demokraatlikult valitud poliitiku olukorra kirjeldamiseks, kuigi ehk isegi kõlbaks kitsas ringis määratud riigipea käitumise iseloomustamiseks, kui ta hakkab korraldama „saunas“ meeleavaldusi ja ületama temale antud volitusi ehk „lakka ronima“, nüüd veel koos mingi kleidis mehepojaga.

Kuid ikkagi ei sobi poliitkorrektsel vasakliberaalil kasutada sellises kontekstis sõna „sant“, kuna selle taga on ju ühiskonnas vohava ebavõrdsuse tõttu vaesunud inimene, kellele tema kulul 6900 eurost palka kasseerivad ametnikud vahel armuliselt lubavad korraks järjekordse ameti esikusse. Kuid „sant“ tähendab veel ka invaliidi. Mis sallivuslane see selline on, kes kasutab antud mõistet mittesandi halvustamiseks? Äkki pole ta sallivuslane, vaid hoopis habilist? Habilism on nimelt „puudega inimese diskrimineerimine või ebainimlikustamine, sealhulgas ka meedias.“ Unustage lõpuks ära sõnad „nee..r“, „Es..mo jäätis“, „sant“, „Santa Klaus“ ja kõik säärased rassistlikud väljendid.

Kui jutt läks poliitilistele, sealhulgas lausa valimiseelsetele debattidele, mis said alguse äsjasel arvamusfestivalil, siis valimised – isegi need, kus parteide tagatubades lepitakse kokku selles, kes järgmisena läheb Kadriorgu mesilasi pidama – on meie teletegijate poolt alaarenenuks süldifaagideks peetavatele vaatajatele alati maiuspala, sest seal näeb Eesti poliitikute ainulaadset külma põhjamaist kirge: siis, kui hinges lõõmab tuhandekraadine viha ja pöörane võõrastus, suust tuleb sajatusi, aga pilk on põhjamaiselt külm, nii et reptiili silm saate ajal kordagi ei pilgu, kui just mõni hullunud linnakärbes stuudiosse ei tungi ja silmaauku ei sihi. Meie „presidendivalimised“ on nagu soft pornokanal – vaadata võib, aga osaleda ei saa ja tohib vaid soovi korral ekraani ees poliitiliselt käsikiimelda, seda enam et isegi lasteaiaõpetajatelt nõutakse juba 4-aastastele lastele eneserahuldamise õpetamist.   

Kuid hea propagandahuumor, mida saab teha ainult püüdes olla äärmiselt tõsine, tekitab rahvas päästva immuunsuse: miljonid haritud nõukogude inimesed mitte ainult ei rääkinud anekdoote Tšapajevist ja Brežnevist, vaid ka muigasid südamest iga jumala kord, kui diktor vaatas pärast paatoslikke jutte sõjakoledustest, N. Liidu poolt päästetud maailmast, USA roiskuvast imperialismist, Iisraeli verejanulistest sõjarditest ja viisaastaku ennetähtaegsest täitmisest inimestele sügavalt silma ja lausus: „Ja nüüd siis ilmast“.

Taasavastasin viimastel päevadel enda jaoks AK-d, kus on päris lõbus jälgida reportaažide tsüklit Ameerika presidendi lähenevatest valimistest: näidatakse pikalt demokraatide väärikaid esinemisi, Joe Bideni naeratavat nägu, tarku sõnu ja nooruspilte, mõlema Obama toetavaid sõnu ja mälestusi, Monika Lewinsky endise ülemuse ehk lõtvunud saksofoniga Bill Clintoni serenaadi Bidenile, sellesama Bideni igat karva toetajate ja lellepoegade ülistusi, isegi sellel eesmärgil telereanimeeritud senaatori John McCaini väidetavat bidenifiiliat – ja kogu selle lõputuna näiva elujäätava ülemlaulu lõpus efektne mõnesekundiline punkt: brutaalne ja rumal Donald Trump röögatab midagi mikrofoni. Bideni ülekaal on nendes uudistesaadetes sama suur, nagu Putinil Kremli kanalites. Loodetavasti ei esita USA saatkond protesti Eesti riigitelevisiooni USA presidendivalimistesse sekkumise vastu, sest pärast Kreisiraadio lõppu pole veel midagi nii vaimukat nähtud. 

Eestis puudub igasugune kriitika telesaadete kohta (kui mõni poliitik osutabki kõigile niigi nähtavale poliitilisele tasakaalustamatusele, ilmub riigipea koheselt parlamenti särgi väel). Aga näiteks ajakirjandusvabadust tõeliselt piiraval Venemaal, kus ajakirjanikke ka ähvardatakse, pekstakse, sandistatakse, tapetakse, mõistetakse vangi ja sunnitakse kodumaalt lahkuma, on telesaadete arvustamine sellegipoolest väga kõrgel tasemel: näiteks avaldab raadio- ja teleajakirjaniku taustaga telekriitik, Venemaa teleakadeemia liige, Venemaa presidendi massiteabevahendite alase preemia (1999) ja Venemaa valitsuse analoogse autasu (2011) laureaat Irina Petrovskaja iganädalaseid suuri ülevaateid Kremli poliitika- ja vestlussaadetest, analüüsides nende sisu ja tonaalsust, pöörates tähelepanu otsestele valedele, ebaeetilisusele, naabrite vastu vaenu õhutamisele, teravalt kritiseerides Solovjovi, Kiseljovi, Skabejevat ja teisi agressiivseid putinistidest telepropagandiste, toetudes sealjuures faktidele, ajaloole, kehtivatele seadustele, Venemaa ja ülejäänud maailma kultuuripärandile. Petrovskaja naerab välja propagandatelevisiooni rumalusi ja inimvaenulikkust, tehes seda teravalt ja samas intelligentselt nii Novaja Gazeta veergudel kui ka Ehho Moskvõ eetris. Ei taha mõeldagi, mida oleks temaga tehtud, kui ta hakkaks „nõnda laamendama“ meie Eesti teletiigis. 

Meie kohalikud eesti „teleeksperdid“ oskasid aga ainult tühistada Eesti filmi- ja teleauhindade traditsioonilised kategooriad „parim naisnäitleja TV-s“, „parim meesnäitleja TV-s“, „parim naissaatejuht“ ja „parim meessaatejuht“. Aga äkki nad teavadki midagi sellist, mida rahvale sõna otseses mõttes paljastatakse vaid mõnel autasustamistseremoonial riigijuhtide osavõtul?