Eestlaste mustamine nendele nii tähtsal päeval oli teenimatu ja solvav, aga ka head venekeelsed inimesed said kannatada. Kõik need „müüjatüdrukud Lasnamäelt, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt, Valgamaalt, Narvast, Elvast, Põlvast, Võrumaalt, Otepäält – Mašad, Verad ja Svetad". Sest nii mõnelgi nendest on piinlik, kuna nende nimesid kasutati selleks, et kogu Eesti pidu ära rikkuda, kommenteerib kolumnist Ivan Makarov roosiaias üles astunud Sveta Grigorjeva esinemist.
„Järjekorda, litapojad, järjekorda!" - Mihhail Bulgakov, „Koerasüda"
Eestil ei olegi enam väärikaid riigipühi. Ja seda veel vähemalt üks aasta, kuni lõppeb Kersti Kaljulaidi esimene ja loodetavasti ka viimane ajutine Kadrioru elamisluba. Sest tema poolt sanktsioneeritud provokatsioonid eesti rahva pidulikel võtmeüritustel on saanud veel üheks „uueks normaalsuseks".
Tema tagandamise mehhanism on küll olemas, kuid selle käivitamise võimalus on pigem teoreetiline. Sest erakonnad on juba keskendumas tulevastele riigipea „valimistele" – ikka vana süsteemi järgi, sest mida lähemal on see päev, seda harvemini meenub poliitikutele, et võim riigis kuulub rahvale. Tegelikult peaks kuuluma, aga rahvale ei saa ju seda tähtsat asja usaldada. Usaldusväärsed tegelased ei pea Eesti Vabariigi vaba ja haritud rahvast sama usaldusväärseks, nagu nemad ise. Turvalisem on sõlmida partei tagatubades uus Molotovi-Nestori pakt koos nähtamatute Jedinaja Rossijaga ettesõlmitud lepingu salaprotokollidega.
Sellel, miks Kaljulaidi käitumine hakkas eriti viimasel ajal „üle võlli" lööma ja ta laseb solvata eestlasi lausa nende rahvusriigile oluliste päevade pidustustel, võib olla väga lihtne, et mitte öelda primitiivne motiiv: oma riiklikul ametipostil olles suurt välisraha kasseeriv ametnik sai teada, et see rahavoog mitte ei lakka, vaid võib hoopis veelgi suureneda – lausa 19 000 euroni kuus, kui ta järgmisel suvel edukalt kandideerib OECD juhiks ehk niinimetatud maailma rikaste klubi peasekretäri kohale, milles teda toetab ka peaminister Jüri Ratas, kes on rääkinud sel teemal mitme riigijuhiga, et saada nende toetus.
Ratas ei ole küll Kaljulaidi enda arvates üldse usaldusväärne inimene, kuna juhib valitsust, mis kujutavat ohtu Eesti julgeolekule, ja isegi ei läinud sellest solvununa eelmisele pidulikule vastuvõtule, kuid poliitilise ülemkihi elu ongi lihtsa inimese jaoks nii mõnigi kord mõistetamatu. Tõesti, kõutside ööelust ei teadnud kõike isegi raamatu „Brehms Tierleben" autor Alfred Edmund Brehm.
Roosiaias oli lugupeetud peaminister kohal ja naeratas kenasti, kiites hiljem kogunisti naisželeznjaki kõnet, endal põsed saadud kõrvakiiludest punased. Aga nüüd, kui koidab järjekordne helge tulevik 19 000 euro näol, miks peakski rahva poolt mitte valitud Kadrioru kolonist eestlasi kuidagi poputama, õnnitlema neid hea inimese kombel ilusa tähtpäeva puhul? On juba tähele pandud, et märkimisväärne osa rahvast Kaljulaidi pehmelt öeldes ei poolda, miks siis peaks nendele mõnesaja euro saajatele veel kniksu tegema?
Kersti Kaljulaid autasustas äsja isiklikult inimest, kellel on kombeks soovida kirjalikult vanemale põlvkonnale surma ja saata Eesti emasid sinnakohta, kust tulevad päevavalgele nende lapsed. Esimesele cross-dressing kleidile järgnes teine – taasiseseisvumise päeva vastuvõtule roosiaias ilmus naiseks riietatud Äripäeva peatoimetaja. Kuid kuna kolm on kohtu seadus ja vene muinasjuttudes juhtubki kõik just kolmandal katsel, esines taasiseseisvumispeol kõnega ka naise kuju võtnud madrus Železnjaki hologramm. Eestlastele ei ütle see nimi suurt midagi, aga Venemaal on see saanud üldnimeks ehk apellatiiviks.
Nii mõnigi vaatleja on pannud tähele, et taasiseseisvumispäeval kõnega esinenud Svetlana Grigorjevat kasutati suuvoodrina. Mitte et võõrustaja tunnetaks mingitki moraalset piiri oma rahvale peolaual süldi näkku viskamise asjus, kuid muigava marioneti rääkiv marionett on tõhus võte kasvõi sellepärast, et juhtniidistikud lähevad sassi ja on raskem järge otsida ning niiditõmbajat leida.
See aktsioon oli ideaalselt ajastatud: kohe järgnenud keskööl ehk ajal, kui keskerakonna tuntud poliitikud, SDE esimees jpt alles vorpisid oma Grigorjeva takkakiitmisi, avaldas ajaleht Trud Venemaa välisministri Sergei Lavrovi suure intervjuu, kus ta pikalt ja rängalt kritiseeris Eestit venekeelse elanikkonna „häbiväärse" diskrimineerimise eest, inimõiguste rikkumise eest jms, mis kõik oli kohe avaldatud ka Eesti venekeelse meedia poolt. Võimas ja tüüpiline: sedapuhku verbaalset rohelist mehikest roosiaias toetas momentaanselt Kremli raske kahurvägi. Tore kokkusattumine, kas pole?
Kui rääkida Svetlana Grigorjeva esinemisest, siis see oli tüüpiline „vene maailma" standard, sedapuhku Eesti Vabariigi tähtsaimas aias. See, et valitsusjuht hakkas kohe alandlikult oma „alibit" tõestama, väites õigustuseks, et Eestis võib autopesijast peaminister saada, on peaaegu sama rumal, nagu väide, et igast lapsepõlves nina nokkinud lapsest võib Eestis saada elevant. Sest ei mahu Eesti kitsukesele pinnale nii palju elevante ega valitsusjuhte, nagu oleks nendeks saada tahtjaid.
Miks peab meie suurima erakonna ladvik vastama nagu Pjatnitski nimeline koor või ajateenijad vene kroonus staršinaa käratusele? Kui Tanel Kiik hüüatab „Käed eemale Sveta Grigorjevast!", siis kordab ta „Ärapanijas" tihtipeale kõlanud Peeter Oja kirglikku standardüleskutset „Käed eemale Evelyn Sepast!".
Härra Kiik, tegemist oli naljasaatega! Sotsiaalminister, toetades täielikult Grigorjeva väiteid venekeelsete raske olukorra kohta, võiks ju siis loobuda kohe oma portfellist venekeelse Maxima müüja Tonja kasuks ja asuda ise tema tööd tegema. Ülejäänud sotsiaalministeeriumi jäik struktuur jätkaks oma tööd häirimatult, välja arvatud see, et venelasest juht seksuaalvähemustele raha küll ei annaks.
Minister vaadaku paari meie eesti telekanali poolt regulaarselt näidatava ülipopulaarse sarja „Naša Rossija" episoode „maailma esimese ebatraditsioonilise orientatsiooniga freesija" Ivan Dulini osavõtul, kus ta vägistab oma vuntsilist ülemust nii roosaks võõbatud tööpingil, kabineti laual kui ka heinakuhjas, lugegu eesti autasustatud „roosa kleidi" teemal postitatud siinsete venelaste kommentaare, mis on 100% „ühte väravasse", ja hoidku nuuskpiiritusega vatitomp ninale võimalikult lähemale. See Grigorjeva jutt võimalikust kättemaksust temale on nagu üks vana anekdoot sellest, kuidas üks vana naine karjub võsas: „vägistatakse, vägistatakse!" Appi tõtanud kodanikele, kes näevad, et ta on seal ihuüksi, nähvab ta: „Unistada ka ei lasta!"
Grigorjevale ei meeldi „vanemad majanduslikult kindlustatud eestlastest mehed", aga see on ju nii klassiviha kui estofoobia koos ühes pakendis. Kui suurem osa taasiseseisvumise feministlikust peokõnest on pühendatud EKRE mahategemisele, koos konkreetsete nimede mainimisega, siis tegemist on ju konkreetse poliitilise leeri propagandaga, mis on kohane näiteks mingil opositsiooni miitingul, mitte aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ümmarguse aastapäeva peol.
Jah, kui sa eesti keelt ei oska ja ei püüagi seda osata, sul on tõesti raske teha samasugust karjääri, nagu Jevgeni Ossinovski, Yana Toom, Mihhail Korb, Mihhail Kõlvart ja paljud teised „vene taustaga" ministrid, riigikogu liikmed, kultuuriinimesed. Mihhail Lotman, Aleksei Turovski, Tanja Mihhailova, Galina Grigorjeva (igaks juhuks täpsustan, et tegemist on meie tunnustatud heliloojaga, kes on muuhulgas saanud Eesti Kultuurikapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi), see nimekiri on üsnagi pikk. Miks peaksime me tahtma, et riigipeaks saaks mõni tore venekeelne müüja, aga mitte mõni nendest inimestest? Mul on nende ees praegu piinlik, sest olen sunnitud neid väärikaid inimesi siin teatud tunnuse järgi välja tooma: näiteks David Vseviov väitis president Toomas-Hendrik Ilvesele vastu, kui too Davidi päritolu isegi tunnustamise eesmärgil avalikult rõhutas. Ja mis viga on näiteks heal nimel Marina? Kas Svetlana Grigorjeva ka teab, et Marina Kaljurand, kes oli seisnud Eesti eest pronksiöö paiku Moskvas našistide poolt rünnatud EV saatkonnas, olekski meie presidendiks saanud, kui reformierakonna vasakliberaalid poleks talle nuga selga löönud? Kui, nagu on värvikalt kirjeldanud Vahur Kersna, metsas toimunud valimismaratonil, kus kõik kandidaatloomad ausalt jooksid pika distantsi maha, keeled koonudest väljas, poleks enne finišit hüpanud võsast välja siil, kes hakkas võidurõõmsalt karjuma: „Mina! Mina olen president! Mina!".
Loomulikult on eestlaste ja mustamine nendele nii tähtsal päeval teenimatu ja solvav, aga ka head venekeelsed inimesed said kannatada. Kõik need „müüjatüdrukud Lasnamäelt, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt, Valgamaalt, Narvast, Elvast, Põlvast, Võrumaalt, Otepäält – Mašad, Verad ja Svetad". Sest nii mõnelgi nendest on piinlik, kuna nende nimesid kasutati selleks, et kogu Eesti pidu ära rikkuda.
Rikkuda see ära heale eestlasest naabrile, töökaaslasele, perearstile, tõenäoliselt ka Anne Veskile. Kindlasti oleks paljudel nendest piinlik ka lugedes neid S. Grigorjeva asju, mida ta nimetab luuletusteks – mina ei hakkaks seda loomingut siin tiražeerima oma seisukoha toestamiseks, sest ükski vähegi kasvatatud inimene seda omaenda kätega ei trükiks. Pööran tähelepanu pigem sellele, mida ütles eurosaadik Yana Toom, toetades Grigorjevat igati intervjuus rus.postimehele: „Roosiaias jälle kõlas ja taas teenis aplodismente eesti keele ja kultuuri säilimise mantra… kohalikud venelased jäävadki kriitilise massi silmades sellisteks lusitaania nälkjateks, invasiivseks liigiks, ilma kelleta oleks kõigil parem, ja kelle esindajatel pole kohe mitte mingit lootust saada riigipea postile."
See ongi ehk Kadrioru esinemise kvintessents ja sõnum: venekeelsete inimeste õnne Eestis segavad eesti keel ja kultuur. Aga seda lausa vaimustusest kiljudes toetanud juhtivate keskerakondlaste seas leidus ka „üks, kes ei tulistanud" (Vladimir Võssotski laul mahalastavast inimesest, kes teab, et teda tapnud sõdurite seas oli üks, kes jättis tulistamata). Mehe eest oli väljas Maria Juffereva-Skuratovski, kes pealkirjastas oma rus.postimehes avaldatud vastukaja nii: „Tere, ma olen Maša, Riigikogu saadik".
Maria tõdeb, et Grigorjeva kõne oli „liiga politiseeritud". „President ei salli EKRE-t, ei salli praegust koalitsiooni, seepärast olen kindel, et Svetlana kõne oli talle meeltmööda. Kui oleksin küüniline, siis oletaksin, et presidendi nõunikud võisid olla abiks kõne koostamisel. Mis siis ikka, väga tugev poliittehnoloogiline käik. Vastuvõtule tuleb armas tütarlaps eesti-vene segaperest ja räägib kõike seda, mida me oleme juba korduvalt kuulnud presidendi enda suust. Ma võin küll eksida, kuid mulle lihtsalt näis, et ma kuulen Kersti Kaljulaidi sõnu, kuid lihtsalt teise inimese esituses… Svetlana Grigorjeva väidab, et meie ühiskonnas puudub lihtsast perekonnast slaavi nimedega tütarlastel võimalus realiseerida oma suuri poliitilisi unelmaid sel põhjusel, et võimul on teatud koalitsioon. Kallis Sveta, see ei ole tõde («это неправда»). Meie ühiskonnas saab iga inimene oma unistused täide viia."
Venemaal öeldakse Tšetšeenia sõdade ajast, et „peaterrorist istub Kremlis". Ka meie võime nüüd tõdeda, et vihakõnede peaallikas asub Kadriorus. Kui ühiskonda lõhestatakse poliitiku poolt, kes on volitatud rahvast hoopis liitma, siis see võrdub olukorraga, kui arst annab tema kätte usaldatud hüpertoonikule vererõhku tõstvaid tablette, tehes seda sihilikult.
Mida rutem lõppeb see ebanormaalne olukord, seda parem kõigi eestimaalaste tulevikule. Esimese Eesti naispresidendi kogemus on paraku kurvastav. Ja tema nimi ei ole Ljuda.