Kui avaliku teenistuse seaduses selgelt sätestatud ametnike varalise vastutuse põhimõtet ei rakendata olukorras, kus sotsiaalministeeriumi kaudu on seadusevastaselt eraldatud Eesti LGBT Ühingule, Feministeeriumile ja Eesti Inimõiguste Keskusele sadu tuhandeid eurosid, siis tuleb järeldada, et vastav printsiip on lihtsalt tühi sõnakõlks, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Ilmselt ei ole paljud inimesed teadlikud, et avaliku teenistuse seaduse paragrahvi 80 esimeses lõikes on selgesõnaliselt sätestatud ametnike varalise vastutuse printsiip: „Kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses."

Sama paragrahvi teine lõige lisab, et kui kahju on tekitanud mitu ametnikku ühiselt, vastutab iga ametnik oma süüle vastavas ulatuses. Lõiked 3 kuni 5 täpsustavad, et kui ametnik on teenistuskohustust rikkunud tahtlikult, vastutab ta tekkinud kahju eest täies ulatuses, hooletuse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju eest vastutab ametnik aga ulatuses, mille määramisel arvestatakse erinevaid asjaolusid, kuid mitte suuremas mahus kui ametniku kuuekordne põhipalk.

Kahju hüvitamise kord on seejuures sätestatud paragrahvis 81, mille kohaselt peab ametnikelt kahju hüvitamist nõudma nende ametisse nimetamise õigust omav isik, tehes seda kirjalikult ja märkides ära kahju hüvitamise ulatuse, korra ja tähtaja ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud.

Kahju hüvitamise ettepanekuga ei tohi seejuures venitada, sest vastavalt kõnealuse paragrahvi teisele lõikele võib seda teha kuni kolme kuu jooksul arvates päevast, millal ametisse nimetamise õigust omav isik sai või pidi teada saama kahju tekkimisest ja kahju tekitanud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.

Kui ametnik või ametnikud, kellelt kahju hüvitamist nõutakse, ei ole vastavale ettepanekule 14 päeva jooksul positiivselt vastanud või on kahju hüvitamisega nõustunud, kuid ei ole kahju hüvitamise ettepanekus esitatud tähtaja jooksul kahju hüvitanud, võib ametiasutus pöörduda kaebusega halduskohtusse.

Selline on ametnike varalise vastutuse seaduses sätestatud lihtne ja selge kord. Ometi ei ole kuulda olnud peaaegu ühestki suuremat avalikku kajastust saanud juhtumist, kus ametnikelt oleks reaalselt seda korda kehtestades nõutud, et nad ka reaalselt hüvitaksid riigile või kohalikule omavalitsusele tekitatud varalise kahju.

See sama probleem ilmneb praeguses olukorras, kus Riigikontroll tuvastas, et hasartmängumaksust laekunud raha on sotsiaalministeeriumi kaudu jagatud aastaid otseselt seadusevastaselt, andes sadu tuhandeid eurosid nn võrdsete võimaluste edendamisele suunatud ning reaalselt peaasjalikult ideoloogilise propaganda- ja lobitöö tegemiseks mõeldud projektidele.

Seejuures ei ole mõeldav, et hasartmängumaksu seaduse alusel raha jagavad ametnikud pole olnud teadlikud, milleks see seadus lubab raha jagada.

Sätestab ju hasartmängumaksu seadus väga selgelt, et hasartmängumaksust laekunud rahast võib sotsiaalministeeriumi kaudu rahastada vaid niisuguseid projekte, mis on mõeldud meditsiini, hoolekande, perede, vanurite, puuetega inimeste või hasartmängusõltuvusega inimestega seotud tegevuste toetamiseks. Ehk teisisõnu on ülimalt tõenäoline, et seaduserikkumisega riigile varalise kahju tekitamine on olnud teadlik ja tahtlik.

Üksnes siis, kui ametnikelt reaalselt nõutakse nende teenistuskohustuste süülise rikkumisega riigile tekitatud kahju hüvitamist, saame rääkida sellest, et Eestis kehtib päriselt ametnike varalise vastutuse printsiip ja ka õigusriigi printsiip.

Seetõttu tuleb tõstatada väga teravalt küsimus, kes need ametnikud nimeliselt on, kelle teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise tõttu sai riigile niisuguse varalise kahju tekitamine võimalikuks ehk kelle töökohustuste täitmata jätmise tõttu eraldati ainuüksi 2019. aastaks Eesti LGBT Ühingule, MTÜ-le Oma Tuba (portaal Feministeerium) ja Eesti Inimõiguste Keskusele aastatoetused kokku ligi veerandi miljoni euro ulatuses.

Kas vastutajaks peaks olema sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter? Või ministeeriumi sotsiaalvaldkonna asekantsler Rait Kuuse? Või keegi kolmas? Sellele küsimusele vastuse leidmiseks tuleks käivitada distsiplinaarmenetlus. Ja kui ministeerium ei ole suuteline tuvastama konkreetseid ametnikke, kes peaks seaduserikkumisega tekitatud kahju hüvitama, siis peab vastutuse võtma alates 2014. aasta suvest ministeeriumi kantsleri ehk ministeeriumi kõrgeima ametnikuna töötanud Marika Priske.

Üksnes siis, kui ametnikelt reaalselt nõutakse nende teenistuskohustuste süülise rikkumisega riigile tekitatud kahju hüvitamist, saame rääkida sellest, et Eestis kehtib päriselt ametnike varalise vastutuse printsiip ja ka õigusriigi printsiip, mille kohaselt tuleb riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Igal juhul tuleks konservatiividel selles olukorras näidata üles täielikku leppimatust seaduserikkumisega riigile tekitatud kahju suhtes ja nõuda vankumatult, et selle eest võetaks vastutus, nii poliitilisel, bürokraatlikul kui ka rahalisel tasandil.

Päisefoto: Sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske 11. veebruaril 2020 sotsiaalministeeriumis kohtumisel SAPTK esindajatega. Foto: Objektiiv

Kes vastutab Eesti LGBT Ühingu ja Feministeeriumi ebaseadusliku rahastamise eest?

Riigikontroll: Eesti LGBT Ühingu ja „Feministeeriumi" riiklik rahastamine on seadusevastane