Tänaseks on saanud selgeks, kes asetsevad kummalgi pool rindejoont: konservatiivid seisavad kodanike vabaduste kaitsel ja Reformierakonna libaliberaalid koos sõnavabaduse mõistet silmakirjaks pruukiva peavoolumeediaga kodanike suukorvistamise poolt. Sellest on aeg teha vastavad järeldused nii peavoolumeedia tarbijatel kui ka südametunnistusega Reformierakonna valijatel, rõhutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Eile toimus riigikogus “vihakõne” kriminaliseerimise eelnõu esimene lugemine, mille käigus lükati see seadusandlik projekt häältega 50-39 parlamendi menetlusest välja. 

Eelkõige tuleks aga antud olukorras tähelepanu pöörata kogu Eesti avalikkuse silme all olevale seigale, millele tähelepanu juhtimas kuuleme vaid üksikuid hääli, ent mis oma vastuolulisuses peaks kõnetama iga kodanikku. Tänaseks oleme nimelt jõudnud seisu, kus Brüsseli keskvõimu ehk Euroopa Komisjoni poolt sanktsioonide ähvardusel nõutud vihakõne kriminaliseerimist ehk poliitilist ja maailmavaatelist diktatuuri edendab Eestis end üle kahekümne aasta “liberaalseks” erakonnaks nimetav Reformierakond.

Alles hiljuti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valitsusse jõudmisega sõnavabaduse üle muretsenud peavoolumeedia, mis esimesel võimalusel jooksis kevadel paljukirutud valitsuse juurde käsi õieli rahalisi toetusi küsima, on aga peale väga üksikuid erandeid vait ning leiab, et Brüsseli diktaadi järgi sepistatud suukorvistamise eelnõu kellegi sõnavabadust ohtu ei sea. 

Suurepärase artikli kirjutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu, kelle hinnangul soovivad vaenukõne kriminaliseerimise pooldajad olukorda, “et kui keegi ütleb midagi halba ja keegi tunneb ennast öeldu pärast halvasti, lendavad kumminuiad peale ja algab kriminaalasi. Just seda mõeldakse, kui öeldakse, et Eestis on vaja vihakõne kriminaliseerida või et Euroopa Komisjon nõuab Eestilt vihakõne kriminaliseerimist. Kaudsemalt tahavad vihakõne kriminaliseerijad aga seda, et riik kasutaks oma jõudu teistsuguste vaadetega inimeste vastu.”

Salu arvates on Reformierakonna seotus antud eelnõuga eriti problemaatiline. “Et Eesti tähtsaim liberaalne erakond otsustas hüljata tähtsa liberaalse väärtuse – sõnavabaduse, on päriselt traagiline,” kirjutas Salu.

Erandliku mõistuse ja kodanikevabaduste häälena esines sarnaste avaldustega ka teeneline ajakirjanik ja õppejõud Priit Pullerits, kellelt oleme kodumaise meedia suunal harjunud kuulma selgeid ja põhimõttekindlaid seisukohti juba mõnda aega. Pulleritsu hinnangul pole esiteks võimalik aru saada sellest, et end liberaalseks nimetav Reformierakond surub riigikogus läbi seaduseelnõud, mis on räigelt sõnavabadust piirav ja teatud eneseväljendusi vanglakaristuse ähvardusel maha suruv.

“Teiseks, kuidas on võimalik, et Eesti ajakirjanduse need esindajad, kes nägid metsikut sõnavabadust piiravat tonti, kui võimule tuli nüüdne valitsus (tonti, mis on jäänud nende kisatõstjate luuluks), istuvad nüüd haudvaikselt ega tee piiksugi, ei iitsatagi, kui sõnavabadust on asutud lausa must valgel, otse ja karmilt ning karistuse ähvardusel piirama,” kirjutab Pullerits sotsiaalmeedias. “Eesti ajakirjanduse vaikimine – arvestades, kui kõva häält tehti alles mõni aeg tagasi sõnavabaduse väidetava-oletatava piiramise teemal – ei ole ainult südantlõikav ja hingekriipiv, vaid lausa kõrvulukustav,” sedastab Pullerits. 

Lohutuseks ajakirjandusõppejõule võime täheldada, et kuigi ideoloogilise diktatuuri kehtestamise üritus ja otsene rünnak kodanikuvabaduste vastu meedia teravdatud tähelepanu ei pälvinud, on täna esimeseks Eesti Vabariigi seadusandliku koja tegemisi puudutavaks uudiseks jõuluvana saabumine riigikogusse. Uudistest saime teada palju huvitavat ja kasulikku: näiteks seda, et Isamaa fraktsioon olevat jõulutaadilt saanud kingiks madratsi, mille vahele annab pista pensionireformi käigus vabanenud raha. Keskerakonna kingikoti olevat aga välja lunastanud doktor Viktor Vassiljev koroonaviirust ja päevapoliitikat meisterlikult kokku põimiva luuletusega. Kokkuvõtlikult võime tõdeda, et olulise riigielu küsimuse kajastus toimis tõhusalt ja leidis eest tänuliku publiku.

Nali naljaks. “Vihakõne” eelnõu menetlusele andis vürtsi juurde hääletustulemus ise, millest selgus, et ka mõned opositsiooni saadikud jätsid Reformierakonna poolt plaanitava “vihakõneeelnõu” poolt hääletamata, nende hulgas sotside fraktsioonist Jaak Juske, Lauri Läänemets, Jevgeni Ossinovski ja Katri Raik. Miks selline valik nende saadikute poolt ning miks jällegi koalitsiooni poolelt toimisid samamoodi keskerakonna saadikud Enn Eesmaa, Martin Repinski, Imre Sooäär?

Me ei tea. Me teame seda, et jõulutaat kinkis EKRE fraktsioonile hallid villased sokid, mis jõulumehe enda sõnul peaksid sümboliseerima “rahu ja veidi päikest”. Siia oleks paslik tsiteerida ajaloolast Lauri Vahtret, kes eile väljendas Facebookis meedia vaikimise teemal oma hämmeldust: “Mida teeb Eesti ajakirjandus? Koob pühadeks sokke? Kolme tunni eest toimus ülimalt oluline hääletus, aga uudisteportaalid sellest ei kõssagi.” 

Õnneks lükkas riigikogu “vihakõne” kriminaliseerimise seaduse eelnõu tagasi, ent selge on see, et surve Euroopa Komisjoni poolt jätkub ning rahatrahvide ähvardusel peab Eesti võtma selge seisukoha, kas alluda Brüsseli diktaadile ja üleliidulistele eeskirjadele ning asuda “vihakõne” ulatuslikuma kriminaliseerimise kaudu omaenda kodanike sõna- ja südametunnistuse vabadust maha suruma või lüüa kordki selg sirgu ning öelda, et Eesti Vabariigi kodanike õigusi ja vabadusi ei hakata Nõukogude Liidu vaimus koomale tõmbama ega jalge alla trampima. 

Tänaseks on aga saanud selgeks, kes asetsevad kummalgi pool rindejoont: konservatiivid seisavad kodanike vabaduste kaitsel ja Reformierakonna libaliberaalid koos sõnavabaduse mõistet silmakirjaks pruukiva peavoolumeediaga kodanike suukorvistamise poolt. Sellest on aeg teha järeldused nii peavoolumeedia tarbijatel kui ka südametunnistusega Reformierakonna valijatel.

Päisepilt: Euroopa liberaalsete erakondade ühenduse ALDE aseesimees Annelou van Egmond ja Kaja Kallas 2019. aasta septembri alguses arutlemas liberaalsete väärtuste kaitsmise üle Eestis. “On terve rida liberaalseid väärtusi, mida peame Eestis oluliseks ja tahame kaitsta,“ tõdes van Egmond toona Delfile. Foto: Twitter