Reedel kaitsepolitseiameti (KAPO) ja riigiprokuratuuri juures toimuva piketi keskseks sõnumiks on tõdemus, et paljud inimesed on minetanud usalduse jõuorganite vastu, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Reedel, 12. veebruaril kell 13.00 toimub KAPO ja riigiprokuratuuri juures Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) korraldatud pikett, mis lähtub eesmärgist väljendada protesti nimetatud organite poliitikasse sekkumise ja seeläbi abielureferendumi nurjamise vastu. Pikett on märgilise tähtsusega, kuna meile teadaolevalt ei ole KAPO vastu seni toimunud ühtegi meeleavaldust.
Muidugi ei ole selle piketiga võimalik sundida jõuorganeid andma avalikkusele selgitusi, miks oli möödapääsmatult tarvilik korruptsioonikahtlustustega välja tulla just päev enne seda, kui riigikogus toimus abielureferendumi lõpphääletus ja miks ei oleks saanud seda teha kasvõi mõned päevad hiljem, mil abielureferendumi toimumine olnuks juba otsustatud.
Küll aga saab piketiga saata selge sõnumi, et paljud Eesti inimesed on kaotanud usalduse jõuorganite vastu. Fakt on see, et hiljutise arvamusküsitluse tulemuste kohaselt usub koguni 35 protsenti Eesti Vabariigi kodanikest, et prokuratuur ja KAPO ajastasid Porto Franco skandaali avalikustamise päevale enne abielureferendumit selleks, et referendum nurjata. Nagu oleme varemgi toonitanud, ei ole prokuratuuril ja KAPOl seaduslikku kohustust avalikkusele oma samme selgitada, aga just samuti ei ole avalikkusel seaduslikku kohustust neid organeid usaldada.
Olukorras, kus kõik märgid viitavad jõuorganite jultunud sekkumisele poliitikasse, on ajakirjanduse vaikimine häbiväärne ja näitab, et meediaringkondades valitseb mentaliteet, mille võib kokku võtta sõnadega „eesmärk pühitseb abinõu". Jõuorganite poliitikasse sekkumist võidakse küll pidada põhimõtteliselt vääraks, aga kui see aitab nende hinnangul tagada Eesti püsimist nn euroopalike väärtuste kursil, siis kiidetakse see vaikides heaks.
Objektiiv ei ole nõus sellist valemängu kaasa mängima. Meie seisukoht on lihtne ja selge, taandudes veendumusele, et formaalsete ja reaalsete võimustruktuuride üha ulatuslikum lahknemine ei ole õigusriigis vastuvõetav. Just nagu ei ole vastuvõetav olukord, kus hiiglaslikku võimu omavate jõustruktuuride üle puudub praktiliselt igasugune tsiviilkontroll. Probleemiks ei ole see, kelle või mille vastu võimu kuritarvitatakse – probleemiks on võimu kuritarvitamine kui selline.
Muidugi ei ole Eesti Vabariigi kodanikena hea tunne elada oma riigis ilma, et saaks jõuorganeid usaldada. See ei ole loomulik ega ka paratamatu asjade seis. Vastupidi, kodanikuna tahaks õiguskaitseorganites näha partnereid, mitte vaenlasi. Ometi ei ole see täna nii. Mida enam see reaalsus süveneb, seda enam hääbub riiki tervikuks siduv ühtekuuluvustunne. See omakorda söövitab omariikluse aluseid.
Usaldust jõustruktuuride vastu ei ole aga kahjustanud keegi teine – seda on nad teinud ise. Just samuti saavad vaid nemad ise taastada usalduse endi vastu. Antud juhul ei ole selleks tarvis teha muud, kui esitada avalikkusele veenvad selgitused selle kohta, miks tuldi valitsuse kukutamisele ja seeläbi ka abielureferendumi nurjamisele teed sillutanud korruptsioonikahtlustustega välja vaid päev enne seda, kui toimus abielureferendumi toimumise lõpphääletus.
See ongi reedese piketi konkreetne sõnum. Kõik, kes nõustuvad selle sõnumiga ja peavad sirgeselgsete kodanike kohuseks see sõnum avalikult kõlama panna, on oodatud piketist rahumeelselt osa võtma. Siiski tasub ära mainida kurb reaalsus, mis piketti korraldades silma torkab – see, et paljud inimesed küll toetavad piketi korraldamist, aga samas kardavad ise jõustruktuuride vastu meelt avaldada. Ju on seegi märk, et klantsitud pealispinna all on meie riigis midagi tõsist väga valesti.