Ilma elementaarse demokraatliku mandaadita president, kes alatasa sekkub parteipoliitikasse, tegutseb varjamatult opositsiooniliidrina, külvab vihkamist ja süvendab ühiskonna lõhestumist, peaks kiiremas korras tagasi astuma, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Iseseisvuse taastamise aastapäeva kõnes toonitas president Kersti Kaljulaid, et „demokraatiast ja vabadustest ei saa kunagi rääkida liiga palju, täpselt nii nagu demokraatiat ja vabadust ennast ei saa olla kunagi liiga palju.”

Objektiivi kolumnist Veiko Vihuri kirjutas selle peale sotsiaalmeedias tabavalt, et kui president usuks seda siiralt ja arvaks tõepoolest, et demokraatiat ja vabadust ei saa kunagi olla liiga palju, siis peaks ta juba ammu seisma nii riigipea otsevalimise õiguse kui ka siduvate rahvahääletuste algatamise õiguse rahvale tagasi andmise eest.

Olukorras, kus Kaljulaid vaid räägib demokraatiast ja vabadusest, ent ei tee mitte midagi päris demokraatlike õiguste taastamiseks ja tõeliste kodanikuvabaduste tagamiseks, kõlab tema jutt demokraatiast ja vabadusest talumatult imala ja silmakirjalikuna.

Riigipea otsevalimiste taastamise nimel peaks Kaljulaid pingutama seda enam, et ta ise sai presidendi ametisse ilma vähegi tõsiseltvõetava demokraatliku mandaadita – mitte rahva poolt valituna, vaid parteide tagatubade kokkuleppe tulemusel.

Presidendi rahulolematus võimukoalitsiooniga sai nähtavaks juba valitsuse ametisseastumisel. Selle asemel, et valitsuse kukutamise ambitsioonist kantuna kuulutada, nagu ei tohiks Martin Helmel olla valitsuses kohta, võiks Kaljulaid peeglisse vaadata ja tunnistada, et temal endal ei tohiks olla kohta riigipea ametis. 

See, kuidas ilma elementaarse demokraatliku mandaadita president tegutseb juba täiesti varjamatult opositsioonijuhina ja kuulutab koguni rahvusvahelises meedias talle ebameeldivate poliitikute suhtes isiklikku vihkamist, üksnes süvendab veendumust, et ta peaks riigipea ametikohalt tagasi astuma.

See tõdemus on iga päevaga üha selgem, sest Kaljulaidist – kes peaks oma ametikohast tulenevalt olema rahva ühendaja, tülide lepitaja ja sildade ehitaja – on saanud kõige enam rahvast lõhestav inimene Eesti Vabariigis.

Kui poliitikud ei ole tegelikult rahvale demokraatlike õiguste tagastamisest ja seeläbi Eestist demokraatliku riigi kujundamisest huvitatud, siis võiks ka lõputu jutuvada demokraatiast ära lõpetada.

President ütles oma roosiaia kõnes, et demokraatiast ja vabadustest ei saa kunagi rääkida liiga palju. Saab küll. Siis, kui sellest üksnes räägitakse. Viimaks ei suuda ka ilukõned varjata alasti fakti, et Eesti ei ole demokraatlik riik ja liigub sügavalt ebademokraatliku ja föderaliseeruva Euroopa Liidu kontekstis üha vähema demokraatlikkuse poole.

Päisepilt: Kersti Kaljulaid valitsuse ametissevannutamisel kandmas dressipluusi kirjaga “Sõna on vaba”. Foto: Scanpix

Vooglaid ja Vihuri: rahva reaalsete demokraatlike õiguste taastamiseta on jutud demokraatiast silmakirjalikud

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!