Täna, 9. oktoobril, kinnitas riigikogu ühiskonna lõhestanud kooseluseadust vastu võttes ametlikult, et Eestis kehtib juhitud demokraatia. Teisiti pole võimalik defineerida riigikorda, kus kahe kolmandiku rahva fundamentaalset seisukohta (ja mitte hetkemeeleolu) arvesse ei võeta põhjendusel, et seadusandja ei tohi sörkida avaliku arvamuse sabas, vaid peab seda juhtima.
Kuid asja teeb hullemaks veel see, et "valgustatud juhtimine" ei lähtu võimulolijate enda paremast (ehkki ekslikust) äratundmisest, mis rahvale hea on, vaid Eesti Vabariiki juhitakse sisuliselt välissaatkondadest ning meie liidrid täidavad võõrisandate, hm, "soovitusi".
Aastal 2012 jõudis avalikkuse ette pöördumine nimega Harta 12, milles hulk ühiskonnas rohkem või vähem tuntud inimesi kritiseeris riigivõimu muutumist ebademokraatlikuks:
Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.
Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.
Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: "Meil on mandaat." "Meile pole alternatiivi." See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.
Selle pöördumise – ehkki mitmed allakirjutanutest (Ahto Lobjakas, Tarmo Jüristo, Rein Raud, David Vseviov) on täna riigivõimu kaaperdajate leeris – sõnum on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Kui riigis kehtestatakse vähem kui poolte (101-st vaid 40) rahvaesindajate häältega ühiskonna alusväärtusi puudutav seadus, mille vastu on uuringute kohaselt kaks kolmandikku elanikest, siis demokraatiast selle sõna sisulises ja tõelises mõttes ei ole enam võimalik rääkida.
Eesti riigivõim on kaotamas legitiimsust. Juhitud demokraatia ei ole kooskõlas praegu kehtiva põhiseadusega ja selle aluseks olevate ideaalidega. Kui väidetavalt demokraatlikus riigis ei võeta tervet ühiskonda puudutavas küsimuses enamuse põhjendatud seisukohta arvesse, siis mis probleem meil selle Putini Venemaaga oli?
Mis edasi? Kooseluseadus sellisel kujul tuleb igal juhul tühistada või ära muuta, kuid on selge, et lahendada tuleb ka kaaperdatud riigivõimu (Jüri Estami väljend) probleem. Siin tuleb tervel ühiskonnal sekkuda ja lahendusteid otsida. Ühinema peavad kõik, kellele selle maa saatus korda läheb.
Ja viimaks: olgu tänusõnad öeldud kõigile neile, kes jäid rahumeelselt kindlameelseks ning julgesid vale ja hirmutamise abil läbi surutud nurjatusele väärikalt ja otsustavalt vastu seista. Julgust, väärikust ja otsustavust läheb ka edaspidi vaja. Võitlus pole läbi, see alles algas.
Portaali Meie Kirik juhtkiri 09.10.2014
Allikas: meiekirik.ee