Pilt: Objektiiv

Ajalugu kas riimub või kordub farsina! Kummastav on jälgida, kuidas mõne aastaga on pikaaegne peaministripartei Reformierakond langenud kohale, kus pea kogu Edgar Savisaare perioodi oli Keskerakond.

Kaja Kallas on kõige popima partei popp parteijuht, kellest ei saa mitte kunagi peaministrit. Reformierakonna tänane juht siiski Keskerakonna endise juhtoinaga ei riimu, vaid on senist poliittehnoloogilist kartellipoliitikat kehastav farss.

Esmalt selgituseks, et käesoleva arvamusloo autor usub põhimõttesse “mitte iial ei tasu kuulutada “mitte iial””. Kui tänased valitsusparteid saavad mõne erilise rumalusega hakkama või langevad kavalalt kaevatud auku, ei ole välistatud ka Reformierakonna valitsusse jõudmine.

Kuid kui asjad lähevad enam-vähem tavapärases laadis …

Miks tänane Reformierakond riimub endise Keskerakonnaga?

Kui kunagi oli Eesti poliitika progressiivsete jõudude üheks kõige kandvamaks ideeks, et kõik on parem kui koostöö Savisaarega, siis tänaseks on poliitpendel liikunud äärde, kus kõik on puhtam ja valgem, kui võimu jagamine Reformierakonnaga. Riimub ju päris kenasti?

Nii on väga palju ühist ka Kaja Kallase Reformierakonnal ja Edgar Savisaare Keskerakonnal. Riigikogus ja “struktuurides” pole ilmselt korrumpeerunumaid ja paadunumaid poliitikuteseltskondi kui nimetatud kaks parteid. Reformierakond ajas omi “asju” tänu valitsushoobade kontrollimisele jõugukapitalismi – või jõugukraatia – vormis ja Keskerakond Tallinnas omamoodi rohmakamalt.

Mõlemad parteid olid/on viidatud juhtide ajal arvamusküsitluste eesotsas ja Keskerakond oli mitmete koosseisude ajal Riigikogu suurim fraktsioon. Nagu seda on Reformierakond täna.

“Kõik on parem kui Edgar Savisaar” tõi kaasa ühe väga paha nähtuse eesti poliitikas: kõik ülejäänud parteid “magasid” kõigiga ja selle tulemuseks oli nii “vedel” poliitika, et võta kulbiga ühed ja viska teisi. Sellise kaamose madalpunktiks oli kartellivõim, kui Riigikogus istus neli parteid. Tänu kartelli mandumisele oleme me õnneks Eesti poliitikas täna seal, kus me parasjagu oleme.

Kes siinkohal arvab, et Reformi- ja Keskerakond on tänaseni suurimad parteid ja neid ei ähvarda miski, siis neid võib lohutada: ärge muretsege, see on ainult inerts. Ehk on paremgi kui asjad muutuvad pisut rahulikumalt ja EKRE valitsuses on juba päris suur asi.

Tagala ja tagalatus

Keskerakonna üks suuri tugevusi oli ja on tugev tagala Tallinna näol. Väidetavas Reformierakonna “kantsis” Tartus ollakse sellisest Keskerakonnaga võrreldavast Tallinna–positsioonist väga kaugel. Võimatu pole ka olukord, et kui paar Jaak Valge sarnast inimest veel EKRE ridades järgmistel kohalikel valimistel kandideerivad, siis jääb Reformierakond võimust Eesti suuruselt teises linnas hoopis ilma.

Kõik mis Reformierakonnal oli, oli riik ja kui nad pole riigis pumba juures, on nende lipsuga lood halvasti. Esimesed rotid on juba laevalt jalga lasknud ja uppuva laeva loomulikku kulgu arvestades protsess ainult kiireneb.

Miks Kaja Kallas on farss-Savisaar?

Kaja Kallas on väga suure tõenäosusega kõige suurema parlamendipartei Eesti üks populaarsemaid poliitikuid, kellest mitte kunagi ei saa Eesti Vabariigi peaministrit.

Nagu Edgar Savisaarest.

Kuskil mingi pisike võimalus on, et Reformierakonna juht parandab meelt ja temast saab päris inimene, kuid vaadates Kaja Kallase tänast käitumist, kus ta oskab ainult vinguda ja hullu kooselulise moodi mööda küla oma pere (Eesti poliitika on eesti poliitikute pere) peale kaebamas käia, siis suurt lootust seal küll pole.

Kaja Kallase kõige suurem probleem on ilmselt selles, et ta põeb progressiivide seas üpris üldlevinud rasket ajuhaigust – rahvuslusemarutõbe. Teispool Lompi, meie Hegemooni man, on selle konkreetsemaks väljenduseks trumpimaru (Trump Derangement Syndrome) ja siinses maailma nurgas ekremarutõbi.

Olgu kellegi vaated nii konservatiivsed või libertaarsed kui tahes, tasub tähele panna ka vastaspoolelisi. Karl Marxi tähelepanek Prantsusmaa ajaloo kohta, et “ajalugu kordub esmalt tragöödia ja hiljem farsina”, on päris geniaalne. Kui Reformierakonnaga toimuvat võib kirjeldada tragöödiana, siis Kaja Kallas on puhas farss.

Alustada võib sellest, et Edgar Savisaar on “ise tehtud” poliitik. Kaja Kallas on oma isa toel purjetanud “suurde” poliitikasse pärituules. Kui Edgar Savisaar jõudis sinna, kuhu ta jõudis, suuresti tänu iseenda võimetele, siis Kaja Kallas on seal, kus ta on, ainult tänu perele ja poliittehnoloogiale.

Mille üle võib ainult rõõmustada, sest ühtlasi on Kaja Kallas ka näide, et poliitiline ajuväänamine enam, vähemalt endisel kujul, ei tööta. Pandagu mõne partei etteotsa kui virge (woke) Brüsseli pseudo-printsess tahes, pole sellest tolku. Mis ilmselgelt tekitab üha suuremas hulgas inimestes üha suuremat tülgastust. Täna töötavad kõige paremini “päris” inimesed, mitte poliittehnoloogilised konstruktsioonid. Eriti veel sellised, mis pole võimelised konstruktsiooni kandma.

Järgmine fakt on see, et Keskerakond on sekt ja Edgar oli sektijuhile omaselt karismaatiline masside liigutaja. Reformierakond on võimu- ja kasuahnusele ning poliittehnoloogiatele rajatud jõuk. Kaja Kallasel on karismat sama palju kui keskmisel Läänemere kalal sulgi. Nii Kesk- kui Reformierakond on poliittehnoloogia parteid, aga tehnoloogia töötab “õige materjaliga”. Ajudeväänajad võivad mõelda välja mis kampaania tahes ja partei kulutada miljoneid eurosid ning isegi valimised võita, kuid Kaja Kallas suutis oma rumaluses kõik saavutatu hetkega põhja lasta.

Edgar Savisaare selja taga on suhteliselt hiilgav ja tähelepanuväärne minevik. Omal ajal oli ta taibu, kes pritsis puusalt värskeid ideid ja tema väljaütlemised suunasid kogu Eesti ühiskonda. Edgar Savisaar on kirjutanud omas ajas mõned päris tähelepanuväärsed raamatud: “Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis” (Eesti Raamat, 1986); “Revolutsioon jätkub” (Eesti Raamat, 1988) ja koos Lembit Valtiga “Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid” (Eesti Raamat, 1983). Kui nimetada ainult mõned. “Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele” on – oli IME nii problemaatiline lahendus kui tahes – tänase Eesti üks alusdokumente.

Kaja Kallas on töötanud advokaadina ja tänu isa poliitilisele kapitalile saanud poliitikuks … Mille pärast ta advokaadibüroossegi tööle võeti, teavad ainult advokaadid. Elik kui kindel saab olla, et ta on mõne tema nime all ilmutatud arvamuse päriselt ise kirjutanud või “Mepi” (Kava, 2018)? Viidatud ainsa raamatu üllitas ta vastu valimisi, kus tutvustatakse teda Hillary Clintoni viisil “tulevase Eesti peaministrina”. Edgar Savisaar oli neljakümne ühe aastasena kirjutanud vähemalt kuus tõsiselt võetavat raamatut, mille autorsuses pole põhjust kahelda.

Kas Kaja Kallas on kunagi välja käinud mõne Edgar Savisaare moodi radikaalse ja riigi arengu seisukohalt kaalumist vääriva idee? Kõige radikaalsem idee on nooremal Kallasel olnud vast põlevkivienergeetikast kiirkorras loobumine, aga … Seegi oli mingi Urr teab kelle poolt ette söödetud Pariisi kliimaleppe pahas vaimus progressiivne HUI (Hea Uue Ilma) agenda. Tänase tehnoloogilise taseme juures pole fossiilkütuste elektrist arukas loobuda.

Jutt ei pruugi kõlvata kuulata, aga Savisaar on suuremas osas rääkinud “teistmoodi” juttu, ilmselt ka Venemaa oma, aga tema kõne on tema oma. Kallas seevastu on rääkinud kogu aeg “õiget” ja progressiivset juttu. Tänaste progressiivide – ja Brüsseli printsessi – häda ning viletsus on selles, et unistatakse meie hegemoonia Ameerika Ühendriikide endise ninamehe Tema Virgunu Obama (aegade) tagasitulemisest. Usuhullude pimedusele kohaselt – või ekremaru vahus – ei saada aru, et selline aeg ei tule enam kunagi tagasi ja ideoloogiline pendel liigub oma ajaloolises paratamatuses üha kiirenevas kaares vastassuunas.

Seetõttu saab üpris lihtsalt teha järelduse, et Kaja Kallase Reformierakonna näol on “kõik juba olnud” ja see on esimese puhul farss ning teise juures tragöödia.

Lõpetuseks üks jube unenägu

Allakirjutanu laps tuli ühel hommikul isa juurde ja küsis: Kes on George Soros?

Isa vastas: George Soros on ühekorraga HUI ülemuste pressiesindaja ja üks tähtsamaid satraape.

Siis tütar rääkis isale, mida ta oli unes näinud: George Soros oli USA hegemoonia, täpsemalt selle progressiivsema ja “sügavama” – nagu Cthulhu R’Lyeh sügava – poole üks “nägusid”. Sorose Avatud Ühiskonna Sihtasutused said viia läbi operatsioone, mida USA kui riik omale otse lubada ei saanud.

Laps nägi unes, kuidas Avatud Ühiskonna Sihtasutused (Open Society Foundation; OSF) ajasid Cthulhu kasvavas varjus oma haarmed Arwassa kombel üle maailma. Selle juures ta mõistis, kuidas OSF-i masin töötab: Ameerika Ühendriikide kas siis rohkem või vähem sügavama riigi toel korraldatakse info- või kurjemat laadi operatsioon, mis viib riigis režiimi muutuseni. Nõukogude Liidu lagunemise aeg oli OSF-ide, mille üks Arwassa-haare sai Eestis nimeks Avatud Eesti Fond (AEF), jaoks kuldne võimalus progressiivse HUI areaali hüppeliseks suurendamiseks.

Laps hakkas nutma, kui ta jätkas: Kui režiimivahetus on toimunud, siis järgmine AEF-i samm on demokraatlike protsesside manipuleerimise abil kuuleka “oma poisi” pukki ajamine. Eestis sai selleks “poisiks” mingil põhjusel – ilmselt oli selleks suurem “paindlikkus” – Mart Laar.

Nuuksudes väike inimeseloom jutustas oma unenägu edasi: isepäine Edgar Savisaar jäeti suurest mängust kõrvale. Millest sai alguse muidu andeka poliitiku edaspidine vimm Eesti toonase valitsuse ja paraku ka riigi vastu. Edgar Savisaares oli 1990. alguses küllalt head tahet Eesti riik uuesti üles ehitada. Kummalisi ideid oli toona kõigil ja ülearugi.

Kui Savisaar nägi, kui küüniliselt Eesti riigile erinevate jõudude poolt küüned, jätked ja haarmed taha aeti, muutus ta koos sellega ka ise järjest küünilisemaks, mis viis lõpuks “pooleni sulas”, rääkis laps pisarsilmil.

Pisaraid kuivatades seletas laps, et unenägu lõppes siiski positiivsemas toonis: Tema Virgunu Obama ajal läks HUI ehitajatel midagi väga nihu ja senised demokraatia manipuleerimise vahendid enam ei toiminud. USA presidendiks sai Trump, hääletati Brexiti poolt ja seni heal juhul mõne toetusprotsendini küündinud EKRE sai Eesti parlamenti.

Tänaseks on üha suurem osa inimesi saanud “nägijaiks”. Trump, Brexit ja EKRE on punased tabletid. Kaja Kallas ja Jüri Ratas on siniste tablettide hunnikud. Jüri Ratas sellest veel ise ehk aru ei saa ja võib-olla tõesti on tegu imeinimesega, kes suudab erakonna elus hoida, kuid Keskerakond on Edgar Savisaare sekt ja sektiliku olemuse tõttu määratud kadumisele koos oma juhiga. Ida-Virumaa langemine on alles algus.

Kuna Reformierakonna üheks kandvamaks ideeks on vastandumine Keskerakonnaga ja sellel pole käes ka riigimasinat, siis on määratud kaduma seegi erakond, lõpetas mu tütar juba päris rõõmsas toonis. “Cthulhu magab edasi!” kilkas ta.

Selgitus: Vaatamata ühisele perenimele, pole allakirjutanul käesolevas arvamusloos käsitletud Kallase-nimelise vabamüürlaste poliitpere vereliiniga midagi tegemist.