Karol Kallas: jõugukraatia ja heaoluriigi paaritamisest sünnib Venezuela

Karol Kallas. Foto: Daniel Rinaldo.

Riigi, raha ja kontrollitud demokraatia sümbioos muudab järjest kergemaks võimu poliittehnoloogilise manipuleerimise. Kui siia lisada “tagatoa” mõju võimendavad kinnised riigikogu valimisnimekirjad ja olukord, kus saadikud ei vastuta otsuseid tehes oma nahaga praktiliselt mitte millegi eest, siis on meie kallis demokraatia muutunud päris kenasti juhitavaks, kirjutab Karol Kallas. 

Inimloomus on ehitatud viisil “kes maksab, tellib ka muusika.” Kui poliitikas kehtib arvutuskäik “rohkem raha võrdub rohkem kohti parlamendis”, siis pole enam tegemist demokraatia, vaid plutokraatiaga. Suure raha toel võimule pääsenud inimesed on enamasti huvitatud pigem veelgi suuremast rahast kui üldisest hüvest. Probleemi võimendavad kõik inimliku minetanud karjääripoliitikud.

Valimistulemuste sõltuvus suurest rahast viib plutokraatiani

Tahame või ei taha, hegemoon on meile eeskuju. Ameerika Ühendriikide presidendivalimistele on kolmel viimasel korral kulunud tublisti üle kahe miljardi dollari. 2008. aastal 2,8 miljardit, 2012. aastal 2,6 ja 2016. aastal kokku 2,4 miljardit dollarit. 2016. aasta valimiste USA senaatori koht maksis nelikümmend miljonit dollarit ja Kongressi oma keskmiselt poolteist miljonit dollarit. 

2015. aasta Eesti parlamendivalimistel maksis koht parlamendis keskmiselt viiskümmend kaks tuhat eurot.

Kõige odavamalt sai toona koha kätte Vabaerakond – üheteist tuhande euroga. Kõige kõrgemat hinda maksis Reformierakond – ligikaudu kuuskümmend tuhat eurot.

Kui asetada ühe saadiku keskmine valimiskulu inimlikumasse perspektiivi, siis 2015. aastal tuli keskmise Eesti parlamendi saadikukoha eest välja käia nelja aasta keskmine brutopalk (mis oli 1065€ kuus).

Need on ametlikud numbrid, kuid suhteliselt avalik saladus on seegi, et vahemikus kolmandik kuni pool lisandub valimiskampaaniate patta “pimedaid” kulusid. “Heategijad” maksavad parteide/kandidaatide reklaamiarveid otse kinni, tarnitakse “tasuta” teenuseid ja nii edasi. Elik võetakse Keskerakonna kombel raha otse kohaliku omavalitsuse eelarvest.

2003. aasta lõpus seadustati Res Publica eestvõttel ja Kesk- ning Reformierakonna toetusel erakondade riigipoolne rahastamine. Kui viie protsendine valimiskünnis soosib karjamentaliteeti, siis riigi raha tegi parteid rahva tahtest veelgi sõltumatumaks. Viidatud parteide rahastamisseadus pidi erakonnad tegema otsustes vabamaks, kuid praktika on osutunud vastupidiseks. 

Parteide riigipoolne rahastamine on mõttena iseenesest asjalik. Teisalt, kui riigi rahale lisada “tagatoa” mõju võimendavad kinnised riigikogu valimisnimekirjad ja olukord, kus saadikud ei vastuta otsuseid tehes oma nahaga praktiliselt mitte millegi eest, siis meie kallis demokraatia on muutunud päris kenasti juhitavaks. Nomenklatuuri ülemise ešeloni sõnal on demokraatliku mängu reegleid halvavalt suur kaal.

Säherdune ebapüha sümbioos – riigi raha ja kontrollitud demokraatia – muudab järjest kergemaks võimu poliittehnoloogilise manipuleerimise. Üheks selliseks raskekujulisemaks näiteks on Res Publica poistebande gerrymanderdamise (valimisringkondade piiride poliitilistes huvides muutmine) maaletoomine. Kas nüüd just kergemad, aga lihtsakoelisemad näited sellisest manipuleerimisest on üha populistlikumaks muutuvad valimislubadused. Kõnekamate näidetena võib välja tuua Reformierakonna “viie aastaga viie rikkama riigi sekka”, sotsiaaldemokraatide “tervisliku” viinasõja ja Keskerakonna tasuta ühistranspordi.

Säherdune populism, koos üha jõhkramaks muutuva “peenhäälestatud” bürokraatiaikkega, on meie riigist teinud järjest suurema ja hüsteerilisemaks muutuva kanaema. Kanaema- elik “suure” riigi tänast olukorda on suurepäraselt kirjeldanud Nassim Nicholas Taleb raamatu “Nahaturg” (Skin in the Game) peatüki “Intellektuaal kuid idioot” alguses:

Alates Indiast kuni Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikideni me näeme, kuidas inimesed mässavad siseringi ametnike ja (nomenklatuuri poolt) kodustatud ajakirjanike vastu, kes ei vastuta mitte kuidagi mitte millegi eest. Kes ei osale “nahaturul.” Mässatakse poolintellektuaalidest Ivy-liiga (USA tippülikoolide võrgustik), Oxford-Cambridge’i või sarnast silti kandva haridusega ekspertide vastu, kes ütlevad meile 1) mida teha, 2) mida süüa, 3) kuidas rääkida, 4) mida mõtelda… ja 5) mismoodi valimistel hääletada.

Probleem on selles, et ühesilmalised järgivad pimedaid. Need ennast “intelligentsiks/eliidiks” pidavad inimesed ei suuda leida üles kookospähklit kookospalmide saarelt, mis näitab, et nad ei ole piisavalt intelligentsed mõistmaks, mis on intelligents ja nii langevad tsirkulaarsetesse mõttekäikudesse.

Selliste inimeste peamiseks oskuseks on võime sooritada endasuguste inimeste poolt koostatud eksameid. Psühholoogiavaldkonna teadusuuringud on kopeeritavad vähem kui 40% juhtudest. Tänane toitumisnõu on põrmustanud kolmkümmend aastat rasvafoobiat. Makromajandusliku analüüsi tulemused jäävad alla astroloogiale. Föderaaalreservi juhiks pandi ilma igasuguse riskitajuta Bernanke. Ravimite katsetused annavad korrates sarnaseid tulemusi parimal juhul ühel kolmandikul katsetest. 

Kõige nimetatu juures on inimestel suurepärane õigustus toetuda oma pärilikele instinktidele ja kuulata oma vanaemasid (või lugeda Montaigne’i ja sarnast filtreeritud klassikalist teadmisvaru). Mõlemad suudavad maailma paremini kirjeldada kui varem mainitud poliitikakujundajatest tõprad. (Sulgudes tõlkija märkused)

Robustsemalt Talebi öeldut lahti seletades: ülikooliharidus ei tee nõdrameelsest inimest elik head poliitikut/eksperti/arvamusliidrit ja elu on suurem kui “teaduslik” tabelitega põhjendatud maailmanägemus.

Eesti kanaemariigi “saavutusi” tunnustab ka Institute of Economic Affairs ühe juhi koostatud Nanny State Index (ek Lapsehoidjariigi indeks), milles Eesti on “tublil” kolmandal kohal. 

Riikliku “õige” käitumise pealesurumine ei ole kunagi hästi lõppenud. USA “kuiv seadus” suurendas joomist ja võimendas maffiat. Eesti põhjarannikul tekkis tänu Soome kuivale seadusele hulk “viinakuningaid.” Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide “rahvatervise” huvides hüppeliselt suurendatud pahede maksustamise tulemused on vastupidised ja läinud riigi majandusele maksma sadu miljoneid eurosid.

Suled puhevile ajanud kanaema on omakorda keeranud ohtralt vinte peale tänase lääne demokraatia ja majanduse ühele tõsisemale needusele – jõugukapitalismile (ing.k crony capitalism).

Jõugukapitalism on (riigi) bürokraatia toel õilmitsev suuri ettevõtteid/ettevõtjaid soosiv korrumpeerunud majandusmudel. Raha ei teenita “oma naha turule viimisega” riskides, vaid tänu poliitikute ja (suur)ärimeeste liidu omavahelistele headele suhetele. Jõugukapitalismi näideteks on olukord, kus suurtel infrastruktuuri ehitushangetel saavad osaleda ainult üksikud ettevõtted. Situatsioon, kuidas Eesti ravimiturg on ära jagatud kahe suure importija vahel. Eriti küüniline on meie “roheline” energia, kus ebaküpse tehnoloogiaga (tuul ja päike) elektri pakkujatele tagati kaheteistkümneks aastaks mitmekümne protsendine tulusus. Mis on teinud elektri tarbijaile märkimisväärselt kallimaks ja kergitanud praktiliselt kõige tootmiskulusid/hindu.

Jõugukapitalism õilmitseb suure bürokraatia võrgus. Üha nürimeelsemaks ja painavamaks muutuv kirjatähe orjus teeb väiksemate pakkujate turule sisenemise järjest keerulisemaks. Mis omakorda kaitseb suurte ja bürokraatiavõimekamate ettevõtete ärihuve ning vähendab majandusvabadust. Selle tulemusena jäävad inimesed järjest vaesemaks ja üha vähemate ning kallimate teenuste ja kaupade tarnijate küüsi.

2018. aasta neljandas kvartalis oli Eesti mediaanpalk 1058 eurot (miinus maksud). Mediaanpalk näitab palganumbrit, millest pooled töötajad teenivad rohkem ja pooled kas sama palju või vähem. Palka said samal ajal 574 675 inimest ehk mediaanpalka või vähem teenisid 287 337 inimest. 

Statistikaameti 2017. aasta andmed näitavad, et Eestis elas toona suhtelises vaesuses 295 000 inimest. “Ajas vaesusesse ankurdatud inimesi” – kelle sissetulekud pole viimase kolme aasta jooksul tõusnud või on kasvanud vähem kui inflatsioon – oli tol hetkel Eestis üle kaheteistkümne protsendi. “Riigipoolsete siireteta” (riiklikud toetused ja pensionid) elaks suhtelises vaesuses 38,5% elanikkonnast. Nomenklatuur võib kuvada Eestist klanitud pilti, kuid kolmandik elanikkonnast vaevleb vaesuse küüsis.

Kanaema uputab riigi Venezuela mülkasse

Viimati näidatud mediaanpalga ja “vaesusesse ankurdatud inimeste” faktide kõrval on “tore” teada, et 2017. aastal töötas valitsussektoris 117 044 inimest. Mis on kõigist töötajatest viiendik. Kui lisada siia veel viidatud ümber 26% (38,5% toetuste najal hakkamasaavad inimesed miinus 12% vaesusesse ankurdatud inimesi) ainult riigi toel nina vee peal hoidvad inimesed, siis on riigi koorem masendavalt talumatu. 

Kellel oleks midagi vaevata saadud raha ja hüvede vastu? Paraku demokraatia tingimustes juhib selline kanaema nuumamine riigi nõndanimetatud Venezuela lõksu. Esiteks jagab riik laiali suures osas inimestelt vägivalla ähvardusel ära võetud raha. Teiseks, kui suurest kanaemast sõltub üha rohkem inimesi, siis kõikidel järgnevatel valimistel peab abisaajatele üha rohkem lubama. 

Suuremad lubadused tähendavad suuremat riigiaparaati ja suuremat maksukoormust, mis omakorda pitsitab järjest hullemini hinge kinni “pahmast tallavatel härgadel”* – eraettevõtlusel. Selline riigisüsteem muutub üha sotsialistlikumaks elik sotsiaaldemokraatlikumaks ja vähendab soovi üldse midagi toota või mingeid teenuseid pakkuda. Nii tekib maailma suurimate naftavarudega riigis kütusepuudus. Või aastasadade pikkuse llanerode (Venezuela ja Columbia kauboid) kultuuriga veiseliha suurest eksportijast saab näljast hullunud rahvaga kaoses riik. Suurde sotsiaalriiki on Venezuela sarnane lõpp sisse kirjutatud.

Üha hullumeelsemaks muutuva bürokraatia tõttu pisi- ja keskmise ettevõtluse kadumine tekitab olukorra, kus turule jäävad ainult suured ja väga suured ettevõtted. Suured ettevõtted on esimeses järjekorras huvitatud enese alalhoidmisest ja kõige tõhusamalt aitab sellele kaasa poliitikutesse investeerimine. 

Sellised investeeringud ei pea tähendama isegi otsest korruptsiooni. Kui suurettevõtjad annetavad kõigile parteidele igati ülla eesmärgi – näiteks kolmanda lapse toetuse tõstmise nimel – muljetavaldava summa raha, siis on poliitikutel märksa keerulisem hakata selliste heategijate ärihuvisid torkima. 

Või kui tipppoliitikud on pankadele võlgu sadu tuhandeid eurosid, siis milline on parteide huvi pankade inimlikumaks muutmise või rahapesu tõkestamise vastu? Sellest ei räägi pea keegi, et suurettevõtjad maksid kinni “rahva raha” kindlal eesmärgil laialijagamise, mis piirab edasisi valikuvõimalusi ja lastetoetuste kõrval võib iibe ergutamiseks olla hulk muid võimalusi. Näiteks, et igal lapsel oleks kodu lähedal lasteaia- ja koolikoht.

Vajame (pisut) rohkem epistokraatiat!

Parteide rahalooma ära tappa ei tohiks ja poliitikutel on alati võimalus raha ka üllaste eesmärkide nimel kulutada. Kõlagu selline mõte tänase jõugupoliitika kõrval kui võõristavalt iganes. Küll aga võiks põhjaliku lobotoomia ja luuüdi siirdamise korraldada jõugukraatiat (jõugukapitalism + juhitud demokraatia) legitimiseeriva valimiste eluka kallal. Lahinguid tuleb valida ja kui poliitikute pärispatuse loomusega sõdimine on lootusetu ettevõtmine, siis valimiste mehhaanika võiks olla jõukohaselt reguleeritav.

Poliitikaga tegeledes ei saa mööda vaadata majandusest. Kapitalismil pole iseenesest häda midagi. Vaatamata nimetatud majandussüsteemi puudustele on kõik ülejäänud majanduse korraldamise viisid tänases maailmas kas ebatõhusamad või osaliste suhtes julmemad. Kapitalism on ilmselt ainuke majandussüsteem, mille muresid ravib rohkem (päris) demokraatiat ja majandusvabadust. Tänase kapitalismi probleemid ei tulene kapitalismist, vaid kapitalismi pilastamisest. Kapitalismi narrivad suur riik, selle bürokraatia, jõugukapitalism ja kas siis eelpoolnimetatu tulemusena või varjus vohav korruptsioon.

Poliitikas lööks esimese hooga õhu puhtamaks “nahaturu” kehtestamine. Et poliitik vastutaks nagu normaalne inimene oma tegude eest iseenda nahaga. Katastroofi teadlikult korraldanud või oma rumalusest allasutuste korruptsiooni eirava ministri riigikokku tagasiminek ei ole vastutus. Nii peaks olema mingi seos ka riigikogus nupule vajutamise ja rumalate seaduste vahel. Kuidagi peaks iga saadiku nahk turgu tunda saama. Mis võiks toimida ka positiivselt – saadikuid võiks eriti õnnestunud seaduste vastuvõtmise eest kuidagi premeerida. Normaalsete seaduste vastuvõtmine on töölesaamise eelduseks ja halbade/rumalate seaduste vastuvõtmine peaks olema karistatav.

Nomenklatuuri huvides välja väänatud demokraatia ravimiseks on kindlasti mitmeid lahendusi ja eel- ning allpool on välja pakutud ainult mõni võimalus. Kindlasti ei taheta siinkohal kuidagi väita, et ainult nii on võimalik. 

Üheks asjalikumaks lahenduseks paistab olevat valimiste lahtihaakimine suurest rahast. Valimiste mänguvälja tegemine võimalikult ühesuguseks kõigi osaliste jaoks. 

Suured välireklaamid võiks ära keelata. Kuidagi keskselt võiks suurema osa valimisreklaamist toime panna kirjasõnas otsepostitustega. Tuhandete ruutmeetrite kaupa inimesi hirmutavate näopiltidega linnaruumi risustamise asemel võiks valimisperioodil jõuda inimeste postkasti üks kõigi valimistel osalejate ühine valimisajakiri, milles pilte on minimaalselt, rõhk on tekstidel ja kandideerijatele niivõrd-kuivõrd võrdselt ruumi. (Ilmselt on õigustatud kui Reformierakond ja Keskerakond saavad sellises ajakirjas rohkem sõna kui Eesti Vasakpartei. Või mõni üksikkandidaat.) Nüristavad massilised tele ja raadioreklaamid võiks Saksamaa eeskujul asendada ühe kolmekümne sekundilise parteipoliitikat tutvustava tele- ja ühe sama pika raadioreklaamiga partei/üksikkandidaadi kohta, mida esitatakse valimisperioodil päevas mõned korrad kindlatel kellaaegadel. 

Interneti, ajakirjanduse reklaamid ja kõnekoosolekute ning tõrvikurongkäikude pidamise võiks jätta vabaks. Kahe esimese suhtes on inimestel arenenud välja suurepärane reklaamipimedus ja nõmedad mõtteinimesi kokku ei too ning mittetoredaid inimesi ei minda lihtsalt kuulama. Valimisajakirjal on lisaks epistokraatlik efekt: inimesed peavad oskama lugeda ja sealjuures loetust aru saama. Kui oma sõnumi peab andma edasi mõtestatud tekstiga, seab see kõrgemad nõudmised ka poliitikutele. Mida arukamad inimesed osalevad demokraatlikus protsessis, seda kvaliteetsem on võim. Mis on arukas, näitab rohkem eelpool toodud Talebi tsitaat kui urr teab mida tähendav “headus” ja kõigi inimeste ühesuguseks pidamine.

Siinkohal võiks pikalt jätkata, kuid nagu sai mainitud, väljapakutu on ainult üks võimalus paljudest. Midagi on meie demokraatias katki ja vajab parandamist. See ei ole kuidagi normaalne, et mõni suurima häältesaagi korjanud partei on samal ajal üdini ja avalikult korruptsioonist läbi imbunud. Kui süsteem ei suuda ennast puhastada, tähendab see häda ja viletsust ning korrumpeerunud jõugukraatlik poliitika on võrreldav (riikliku) ajuvähiga.

*”Ära seo suud kinni pahmast tallavatel härgadel”(1. Mo 25:4) on iidne Lähis-Ida päritolu vanasõna. Enne parema tehnoloogia arengut peksti vilja viisil, et vili laotati maha ja lasti härjad peale trampima. Loomalikult need ahmasid aeg-ajalt viljapahmast suutäie. Kinniseotud suuga härjad võisid käituda soovitule vastupidiselt ja vanasõna moraal on selles, et vaeva nägija peab saama maitsta oma töö vilju.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!