Friedrich August von Hayek selgitab teoses "Tee orjusesse", miks autoritaarsete režiimide tippu kipuvad jõudma kõige vastikumad inimesed. Paraku kehtivad XX sajandi ühe olulisema majandusteadlase nendingud pea üks-ühele tänase Euroopa Liidu kohta.
Hayek kirjutab 1944. aastal avaldatud raamatu "Tee orjusesse" X peatükis "Miks tippu jõuavad kõige hullemad inimesed":
"Jõulised põhjused lubavad arvata, et asjad, mis paistavad olemasolevate totalitaarsete süsteemide kõige hullemate omadustena, pole mitte juhuslikud kõrvalsaadused, vaid nähtumused, mida totalitarism varem või hiljem paratamatusena kaasa toob. Samamoodi seisab plaanimajandust kehtestav demokraatlik riigitegelane peatselt silmitsi valikuga, kas kehtestada diktatuur või unustada käsumajandus sootuks. Nii tuleb totalitaristlikul diktaatoril peatselt valida, kas ta loobub üldmoraalist või kukub läbi. Just sellisel põhjusel kipuvad totalitarismi poole tüürivas ühiskonnas osutuma edukateks valetavad ja ohjeldamatud inimesed. Inimesed, kes niisuguseid arenguid tähele ei pane, pole veel saanud aru kuristikust, mis lahutab totalitarismi liberaalsest režiimist ja kui ulatuslik on kollektivismi ning olemuselt individualistliku lääne tsivilisatsiooni moraalse õhkkonna erinevus.
"Kolektivismi moraalse vundamendi" teemal on minevikus loomulikult palju aru peetud, kuid hetkel pole tähtis, millised on kollektivismi moraalipõhjendused, vaid millised on sellise moraali tulemused. Tavaarutelud kollektivismi eetiliste külgede teemal puudutavad küsimust, kas kollektivismi tingivad olemasolevad moraalsed veendumused või milliseid moraalseid veendumusi on kollektivismile vaja, et see annaks loodetud tulemusi. Oluliseks küsimuseks jääb ometigi, milliseid moraalseid vaateid loob ühiskonna kollektivistlik korraldus või milliseid nägemused hakkavad tõenäoliselt seda suunama. Moraalsete tõekspidamiste ja institutsioonide vahekorral võib olla päris suur mõju sellele, et kollektivismi eetika on lõpuks täiesti erinev neist moraalsetest ideaalidest, mis tekitasid nõudluse kollektivismi järele.
Inimesed kipuvad mõtlema, et kollektivistlik süsteem saab alguse kõrgetest moraalsetest ajenditest, mille tõttu selline süsteem peaks olema viljakas pinnas suurimate vooruste vohamiseks. Kuid ometigi, nagu tõestab päris elu, pole ühtegi süsteemi, mis võimendaks selle loomise aluseks olevaid lähenemisi ja teeniksid eesmärke, milleks see oli loodud. Valitsevad moraalsed vaated sõltuvad osaliselt inimeste omadusest, mis tagavad neile kollektivistlikus või totalitaristlikus süsteemis edu, ja osaliselt totalitaarse masinavärgi nõudmistest."
Prantsusmaa akadeemik ja Sorbonne'i Ülikooli Euroopa ajaloo professor Laurent Warlouzet kirjutab "Cambridge'i Euroopa Liidu Ajalugu" peatükis "Konkurents vs planeerimine: lahing, mis kujundas Euroopa lõimumist (1945–2022)".
"Euroopa Liitu ja selle eellast suunas majanduslikult turule suunatud filosoofia, mis oli osa kahe vastandpoole, milleks on suunav käsumajandus (indicative planning) ja konkurents, järjepidevast arutelust. Käesolev artikkel teeb ülevaate Euroopa sisestest majanduspoliitikatest, eriti selle rahanduse-, tööstuse- ja konkurentsi valdkondades, näidates selle juures, et Euroopa institutsioonid on üldjuhul pidanud vastu tänu kompromissidele käsumajanduse ja konkurentsi vahel. Kuigi viimane saavutas peale 1990. aastaid ülekaalu, pole võitlus siiski veel läbi, seda eriti Covid-19 pandeemia tõttu."
Uuringus toob ajaloolane plaanimajanduse tingijate- ja näidetena lisaks välja 2008. aasta rahanduskriisi ning energiakaose.
Kõige jubedamaks Liidu käsumajanduse näiteks on ühine põllumajanduspooliitika.
2016. aastal avaldatud teadustöös tuvastasid Tšehhi Vabariigi Masaryki Ülikooli ruumigeograafid märkimisväärse sarnasuse "raudse eesriide" taguse sotsialimileeri ja Euroopa Liidu reginaalpoliitika vahel.
Mõttekoda Institute of Economic Affairs lajatab tänavu septembris avaldatud uuringus Briti majandusele, mis vastab omadustelt üks-ühele Liidu sotsiaalökonoomilisele vereringele, külge "kapitalistliku käsumajanduse" sildi.
Sarnaseid uuringuid ja teadustöid, mis tõestavad, et Liidu majanduspoliitika kujutab plaanimajandust, võib välja tuua vähemalt sadu.
Mille järel võib tagasi pöörduda Hayeki jaoks olulise küsimuse juurde: "Milliseid moraalseid vaateid loob ühiskonna kollektivistlik korraldus või millised nägemused hakkavad tõenäoliselt seda suunama."
Liidu kõige silmapaistvamad juhid on käesoleval hetkel kaks "asjalikku naist" Ursula von der Leyen ja Kaja Kallas.
Mõlemad on jõulised Covidi türannia kehtestajad, millega eirati kõiki inimõiguste, meditsiinieetika ja teadusliku meetodi aluspõhimõtteid.
Leyeni pea kohal ripub lisaks tõsine kahtlus, et tänu temale suunati modRNA geeniteraapia 35 miljardi eurone hange tema mehega seotud ettevõtetele.
Euroopa Liidu ülemnõukogu presiidiumi eesistuja tegevuskavas on kesksel kohal energiapööre. Aastaid on üheselt selge, et Maa kliima käest ära päästmise poliitikate taga on lääne tsivilisatsiooni hävitamise kava, millel puudub igasugune majandusliku ühise hüve õigustus.
Leyen on Euroopa Liidu Komisjoni juht, kelle ajal muudeti suur asendamine liiduvabariikidele kohustuslikuks.
Leyeni kõnede läbivateks jutupunktideks on "demokraatia" ja "õigusriigi põhimõtted". Tänu Liidule kõrvaldati Rumeenia viimastelt presidenidvalimistelt kõige populaarsem kandidaat ja upitati Ungaris võimule Tisza nukuvalitsus. Viimane kõrvaldas sisuliselt päevapealt riigi presidendi, neli ülemkohtunikku, vallandas riigile kuuluvate meediakanalite juhid, riigistas ebasõbralikud meediaväljaanded, lõpetas konservatiivsete riigi mõttekodade ja muuseumite toetamise ning taastas koolides sooideoloogia ajupesu.
Eriti ilmekas on Leyeni viimane aastakõne "olukorrast Euroopa Liidus", milles ta kuulutas, et "Liit pole olnud kunagi nii tugev kui täna", mille kõrval lubas jätkata sõda Venemaaga ja panna rõhku energiaüleminekule.
Kallas on Eesti taasiseseisvumisaja vaieldamatult kõige autoritaarsem peaminister, kes "ootas kriiside möödumist, et saaks valitsema hakata". Kallase valitsus asutas Eesti viimasiedki konkurentsivõime jäänuseid tühistava kliimaministeeriumi. Kuna 2022. aastal algas Ukraina sõda, siis tehti temast üleöö üks Euroopa jõulisemaid Venemaa raisakulle, kes selle tükkideks jagamise kõrval lubab õiendada arved Hiina Rahvavabariigiga.
"Samamoodi tuleb totalitaristlikul diktaatoril peatselt valida, kas ta loobub üldmoraalist või kukub läbi. Just sellisel põhjusel kipuvad totalitarismi poole tüürivas ühiskonnas osutuma edukateks valetavad ja pöörased inimesed," kirjutab Hayek.
Kallas paistab oma karjääri jooksul silma märkimisväärsete välispoliitiliste saavutustega, ta on poliitikuna moraalne, särav ja arukas inimene, suurepärane empaatiline suhtleja, mille tõttu osutatud põhjustel määrati ta 2024. aastal Euroopa Liidu välisteenistuse kõrgeks esindajaks. Välisteenistuse juhina on saatnud teda üks õnnestumine teise järel ja seda määral, et Leyen ja António Costa kardavad teda olulisematele väliskohtumistele varju jäämise hirmus kaasa võtta. Lisaks paistab Kallas silma liiduvabariikide pealinnade vahel välispoliitilise üksmeele otsimisega, tema Venemaa vastased 21 sanktsioonipakki tekitavad sellele kujuteldamatut kahju ja kindlasti ei soovi ta konkureerida Euroopa Liidu Komisjoni haldusalas olevates valdkondades. (Kallase iseloomustamise näol on siinkohal tegemist sarkasmiga.)
Kuna nii Leyen kui Kallas paistavad silma jõulise korporatistliku tegevuskava kehtestajatena ja Liit pole selle olemasolu jooksul seisnud silmitsi nii ulatusliku suuremas osas selle enese poliitikate poolt põhjustatud "mitmikkriisiga", siis jääb nõustuda ainult Hayekiga:
"Plaanimajandust kehtestav demokraatlik riigitegelane seisab peatselt silmitsi valikuga, kas kehtestada diktatuur või unustada käsumajandus sootuks."
Uksest välja astudes või mõne uudistekanali avades võib igaüks hoobilt veenduda, et Liidu juhid rõhuvad üha enam käsumajanduele. Euroopa Liidu ja selle liiduvabariikide ühisparteiline poliitikasüsteem pole samuti niivõrd demokraatia kui korporatism, mis kujutab olemuselt fašismi tänapäevast versiooni. Milles riigi asemel on kõige olulisemal kohal varju jäävad rahamehed, kelle "nahk pole üheski mängus". Ilmselgelt ei saa mõned inimesed aru "kui ulatuslik on kollektivismi ja olemuselt individualistliku lääne tsivilisatsiooni moraalse õhkkonna erinevus" ja kogu ühispartei poliitilist süsteemi iseloomustav poliitikute vastutuse eriamine osutab otseselt selle süsteemi "väärtustele".