Foto: Piqsels

Korporatismile loomupäraselt on äraostetud poliitikutest ja anastatud poliitikast saanud tööstusharu. Riskikapitalifond Higher Ground Labs, mis nimetab oma äriks "demokraatia päästmist", kaardistas USA poliitikatööstuse maastiku. 

""Korporatism" tähendab ettevõtluse ja riigi ühinemist ühtseks üksuseks, mille eesmärgiks on jõuda mingisuguse suure nägemuse lõppeesmärgini [uue maailmakorrani]. Inimeste vabadused võib selle juures ära unustada," selgitab korporatismi olemust mõttekoja Brownstone Institute'i juht Jeffrey A. Tucker

Eesti "Võõrsõnade leksikon" seletab sõna "korporatsioon": 

  1. ühiste seisuslike või ametialaste huvidega isikute ring;
  2. maj juriidilise isiku õigustega majandusorganisatsioon või liit, mis on loodud liikmete eesõiguste kaitseks; USA-s aktsiaseltside ühisnimetus;
  3. kinnine üliõpilasorganisatsioon, mille liige (korporant) kannab eraldusvärvidega mütsi ja rinnapaela, lüh korp!.

Sõna "korporatism" "Võõrsõnade leksikonis" ei ole ja sõna "korporatiivne" vasteks antakse: "korporatsioonile (1) omane; korporatsioonidele toetuv (riik) korporatiivne planeerimismudel • maj integreeritud majanduslik planeerimismudel, milles turundus- ja tootmismudelid ühendatakse finantsmudeliks"

Põhjalikuma seletuse korporatismi kohta leiab ilmavõrgu ajalooõpikust "Tagasi minevikku – erinevad vaatenurgad: Euroopa ja Baltimaad 20. sajandil".

Korporatism tähendab üheselt fašismi ja satanismi

Viimati osutatud ajalooõpik paneb üheselt ühte patta fašismi ja korporatismi ning nimetab korporatismi loojana Benito Mussolinit.

Demokraatide juhitud Chicago jõukude vahelised lahingud meenutavad rohkem Somaaliat kui maailma rikkamat riiki.

Kes natukenegi Ameerika Ühendriikide konservatiivset meediat loeb, teab, et demokraatide juhitud suurlinnades on sõna otseses mõttes "põrgu lahti". San Francisco on sõna otseses mõttes täis lastud, tänavad on kaetud süstaldega ja demokraatidest prokurörid hellitavad kurjategijaid viisil, et ettevõtted ja inimesed, kellel see on vähegi võimalik, põgenevad linnast. Demokraatide juhitud Chicago jõukude vahelised lahingud meenutavad rohkem Somaaliat kui maailma rikkamat riiki. Selliseid suurlinnu on USAs kümneid.

Euroopas on Prantsusmaa tänu progressiusklike ühisparteile silmitsi kodusõjaga. Rootsi pealinnas loobitakse inimesi käsigranaatidega. Islamism võtab tänu progressiusule ja "suurte asendajate" poolt äraostetud poliitikutele võimust nii Ühendkuningriigis, Saksamaal, Belgias kui veel mitmes "vana" Euroopa riigis.

Progressiusklik Euroopa Liidu korporatistlik bürokraatiamasin hävitab arulageda "rohepöördega" ja normaalsete inimeste bürokraatiaga kägistamisega sihikindlalt Euroopa inimeste heaolu ning majandust.

Demokraatide, liberaalse frondi, ühispartei, sotsialistide, kommunistide, tähestikurahva ideoloogide ja muu sarnase võim tähendab üheselt puhast kurjust. 

Lisaks tuleb endale selgeks teha asjaolu, et progressiusu algatused tähendavad alati üha suuremaks muutuvat paketti, sest revolutsioon on igavene. Seda põhjusel, et progressiusulise ühispartei eesmärgiks pole "progress" – lõbusam ja parem elu – vaid uus maailmakord, mille saab ehitada ainult vana varemetele. 

"Abieluvõrdsus" lõpeb alati laste "soovahetusega". Sellega käib kaasas kõike ilusat ja head, muuhulgas normaalset toidulauda, hävitav rohepöörde. Selle arvustamine keelatakse ära "vihakõne" seadustega. Poliitikas tohivad osaleda ainult progressiusulisse korporatistlikusse ühisparteisse kuuluvad liikumised. Ja nii edasi.  

See kujutab endast ühtekokku maailma, nagu kurjuse jõud seda ette kujutavad. Satanismi.

Ameerika Ühendriikide poliitikatööstuse kaart

Väidetavalt käib satanismiga kaasas nõue, et kurjuse kehtestamisest tuleb avalikult rääkida ja nii on Higher Ground Labs (HGL; Eelisseisu laboratoorium) kaardistanud uuringuga "Poliitilise tehnoloogiamaastiku ülevaade 2022" Ameerika Ühendriikide progressistliku poliitika väljamõtlemise, ajupesu ja valimiste mõjutamise tööstuse maastiku.

Satanistid peavad enda kurjadest tegudest avalikult rääkima.

HGL selgitab oma tegevust: "Meie äri on demokraatia päästmine. … HGL on riskikapitalifond ja ökosüsteemide ehitaja, mis paigutab raha poliitilise progressi tehnoloogiasse." "Poliitiline progress" on sõnastatud ja kaasteksti asetatud viisil, et seda saab mõista ainult demokraatide poliitikana. Ameerika Ühendriikide inglise keeles on uuskeele keeleväärastamise reeglitele vastavalt progress ja progressiusk kattuvad mõisted. 

Järgneb HGLi poliitikatööstuse uuringu eessõna, millest saab Ameerika Ühendriikide progressiusuliste poliitikatööstuse olemusest täpsema ülevaate. 

Sissejuhatus

Valijad osalesid arvukalt 2022. aasta vahevalimistel ja esindasid ennast. Demokraate saatis suurem edu kui neile küsitlustes ja ekspertide poolt ennustati. Tegemist oli ühelt poolt tunnustusega Joe Bideni valitsuse saavutustele ja teiselt poolt paremäärmusluse ära põlgamisega. Vahevalimiste suur osalus näitab, kui tähtis on pikaajaline valijate kogukondade organiseerimine ja jõuline [valijate] mobiliseerimine jätkuva konservatiivse äärmusluse vastu.

Valimiskampaaniad ja organisatsioonid jätkasid tarkvara ning inimestega otse suhtlemise hübriidtehnikate kasutamist, mille tulemusena jõuti ajaloos rekordilise kontaktide hulgani. Valijate allasurumine ja 2020. aasta valimistulemuste eitajad, koos kirja teel hääletamise ründamisega, valimisjaoskondade sulgemisega, erapooletute valimisametnike ahistamisega ning tahtliku väärteabe levitamine Arizonas, Georgias, Floridas ning mujal kujutasid 2022. aastal endast suuri raskusi. Tehnoloogia mängib järjest suuremat rolli demokraatia vastu suunatud rünnakute kooskõlastatud tõrjumisel, alates sõnumite viimistlemisest kuni kohapealsete organisatsioonide, kes harivad ja kaitsevad valijaid, tegevuse võimendamiseni.

Kahe järgmise tehnoloogiasse puutuva arenguna võib välja tuua valimisreklaamide märkimisväärse hinnatõusu (seda ajal kui voogedastusplatvormide vaadatavus ületab tavalise televisiooni oma) ja digitaalsete sotsiaalvõrgustike üha suurema hajutatuse. Mõlemad arengud sundisid kampaaniameeskondi kohanema uute kaasamise strateegiatega ja kulutama reklaamiks mõeldud raha tõhusamalt, millele aitas kaasa parem tehnoloogia.

Ajal kui poliitilise tehnoloogia ökosüsteem muutub üha küpsemaks, on täheldatav vajadus taristu parendamise järele kahes eluliselt olulises valdkonnas: andmetaristu ja talentide haldamine. Kuna [poliitilist] mängu muutvad algatused, nagu seda on Demokraatlik andmebörs (Democratic Data Exchange; DDx) ja uuenduslikud andmete talletamise koetised, nagu seda on Demokraatide rahvuskomitee Fööniksi andmebaas (DNC Phoenix), suurendavad järjest oma mõju, siis lõpuks on töövalmis lahendused, mis aitavad andmeid paremini ära kasutada ja parandada valijate otsast lõpuni kogemusi. Paremad lahendused, mis puudutavad andmebaaside koostalitlust, andmete tarnimist tööriistade vahel ja valijaid kirjeldavate erinevate andmeallikate kasutamise valikulisust, on järjest olulisemad. Kogu tööstuse andmetaristu muutmine ei ole mõeldud nõrganärvilistele, kuid mahl, mida sellest annab välja pigistada, on seda väärt. Kui viimase kolme valimistsükli ajal on tehnoloogia mänginud valimiskampaaniates märkimisväärset rolli, siis ometigi saab rohkem ära teha meie liikumisi jõustavate mitmekesiste andekate inimeste kaasamisel, värbamisel ja väljaõpetamisel, pakkudes neile paremat tasu ning karjäärivõimalusi.  

Täna me keskendume 2024. aasta valimistsüklile. Kuna valijaskond on lõhestunud, nii demokraatide kui vabariiklaste kandidaatide seas on äärmuslasi, majanduslik olukord on ebakindel ja tehnoloogia piire laiendavad uued kunstaru moodi väljakutsed, siis on vaja ära teha väga palju tööd. Me loodame, et käesolev lühike uuring annab ülevaate progressistlikust tehnoloogiamaastikust, mida saab meid ees ootava töö jaoks ära kasutada. Suured tänud uskumatult võimekatele analüütikutele, kirjutajatele ja oma kogemusi jaganud kaastöölistele, kes käesoleva uuringu valmis meisterdasid. Kasutame selle [uuringu] edasi tungimiseks ära. 

Poliitilise tehnoloogiatööstuse maastik, 2022 Pilt: HGL

HGL poliitilise tehnoloogiamaastiku uuringu lühikokkuvõte

  • Valimiskampaaniad liiguvad hulganisti voogedastusteenuste juurde ja seda põhjusel, et üha rohkem voogedastusplatvorme lubab esitada poliitilisi reklaame.

    Populaarsete platvormide poliitikate muutus raputab reklaamimaastikku, mis on kaasa toonud poliitiliste reklaamide hüppelise hinnatõusu ja 15 korda suuremate summade kulutamise telereklaamidele, sealhulgas internetitelevisioonile ning seda ajal kui voogedastusteenuste vaatajaskond on ületamas traditsioonilise televisiooni vaatajate oma.

  • Mõjutajate turundus on parteide ja kampaania institutsioonide poolt omaks võetud.

    Alates DNCst kuni üleriiklike propagandaorganisatsioonideni on kogu valdkonna suurimad panustajad hakanud rakendama nii tasustatud kui tasustamata mõjutajaid (influencers), kes edastavad ilmavõrgus valijatele mõjuvaid sõnumeid.
  • Poliitiliste tekstisõnumite saatmine jõudis küllastumiseni.

    Kahanev kontaktide hulk, mobiilioperaatorite keerukad reeglid, küllastumine ja pettused on sundinud kampaaniameistreid tekstisõnumite rolli üle vaatama.

  • Valimiskampaaniad ostavad tehnoloogilisi lahendusi varem kui eelnevate kampaaniate ajal.

    HGLi 2022. aasta valmistehnoloogia uuring paljastab, et võrreldes 2020. aasta valimistsükliga, võtavad valimiskampaaniad tehnoloogiate tarnijatega varem ühendust ja 37 protsenti kampaaniatest teeb seda juba aasta enne valimispäeva.

  • Võtmetähtsusega taristu valdkonnas toimuvad suured ühinemised ja omandamised [konkureerivate ettevõtete ära ostmised] tekitavad valimiskampaania korraldajates küsimusi.

    NGP VANi (demokraatide valimiskampaania tegemise tarkvaralahendus) ostis ära Apax Partners (investeerimisfond), mis omakorda liideti Bonterraga (sotsiaalse hea tegemise tehnloogiaettevõte), tekitab ebakindlust valijate andmestiku tuumiktaristu osas.
  • Tehnoloogia paraneb küll valijate kaasamise juuretasandil ja mitte nii oluliste valimiste haldamisel, kuid kampaaniatel pole siiani taskukohast ja tõhusat valimiste ning valijate haldamise tarkvaralahenduste kogumit. 

    Paljud kampaaniad ei saa rahalistel põhjustel lubada endale kõige algelisemaidki tarkvaratööriistu.

Poliitikatööstus tähendab 3-protsendist toetuse võimendamist

Konservatiivne ühiskonnategelane Charlie Kirk, kes asutas mõjuka konservatiivse noorte harimise vabaühenduse Turning Point USA (USA Pöördepunkt), kirjutab demokraatide poliitika- ja valimiste mõjutamise tööstuse kohta:

"See on demokraatide "ajage hääled kokku" (get out the vote; GOTV) masina ülevaade ühel pildil. [Osutab HGL poliitikatööstuse kaardile, vt eespool.] Tegemist on sadade vabaühenduste ja ettevõtetega, mida rahastatakse miljardite dollaritega. Parempoliitikutel pole mitte midagi sarnast vastu panna. See on "hääletussedelite pesemise" tarkvaralahendus, mis toimib olenemata kandidaadist, kelle heaks see tööle pannakse. Demokraadid teavad, et see masin annab nende suvalisele kandidaadile kolme protsendilise võimenduse, kuid mitte 4-6 protsenti kolmanda partei (peale demokraatide ja vabariiklaste) kandidaatidele. Kuna Joe Bideni ja Kamala Harrise populaarsusküsitluste numbrid on ajaloo madalaimal tasemel ja Donald Trump on vaatamata kõigele väga hästi vastu pidanud, siis seab see demokraatide [poliitikatööstuse] mudeli küsimuse alla. Demokraadid on paanikas.

Nii nagu ülal, nii ka all

Meeles tuleb pidada, et poliitikatööstuse oluline osa on korporatiivne ajakirjandus. Nagu USAs toetavad New York Times, Washington Post, Atlantic jt ainult demokraate, toetavad Eestis Postimehe ja Ekspress grupi meediamajad kohalikku ühisparteid ehk nõndanimetatud "liberaalsete" parteide kooslust, kuhu kuuluvad kõik riigikogus esindatud parteid peale "sanitaarkordoni" taha kuuluva Konservatiivse Rahvaerakonna. 

EKRE riigikogu saadik Monika Helme tegi 2022. aasta veebruaris tähelepaneku:

"Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ütles venekeelsele meediale antud intervjuus otse välja, et Eesti 200 on meedia katse-eksperiment, mille abil püütakse tõestada, et meedia abil on võimalik Eestis mittemillestki luua erakonda. Nii et eksperiment käib. Küsimus on ainult selles, et kas selline eksperiment eesti rahva kallal on õigustatud ja kui selle eksperimendi tulemusel peakski selline erakond saama mandaadi, siis kui legitiimne on tegelikult pärast meie riigikogu koosseis? Ja need otsused, mida ta hakkab vastu võtma. Sellisel juhul ei määra meie elu järgneva nelja aasta jooksul mitte inimesed, kes selleks on võimelised ja tahtelised, vaid meedia loodud kuvand. Sellised küünilised eksperimendid peaksid olema tegelikult keelatud, sest see on ülimalt vastutustundetu niimoodi inimeste ja riigi saatusega mängida."

Lisame Soonvaldi kirjeldatud meediamajade "eksperimendile" kohalike oligarhide poolt ellu kutsutud ja rahastatud, vähemalt miljoni kandis eurosid poliitikamaastikul liigutava SALKi, siis saab Eestiski kokku mingisuguse poliitikatööstuse alge, mille mahuks võib – koos korporatiivse ajakirjandusega – mõõta kümneid miljoneid eurosid.

Tööstuse, mida muuhulgas rahastab lisaks Eesti sügav, või mitte nii sügav riik (ehk maksumaksja), sest selles löövad oma inimeste vastu kaasa ka kohalikud ning välismaised stratkommarid, kes osalevad rahvusvahelistes George Sorose moodi "head tegevate" "universumi kuningate" rahastatud korporatistlikes propagandavõrgustikes.

Ameerika Ühendriikides on demokraatide poolt võetud relvana kasutusele kirja teel hääletamine, hääletussedeleid loevad kokku ja lahkavad mingid imelikud masinad ja hääletajalt isikut tõendava dokumendi nõudmist peetakse demokraatide võimu all olevates osariikides rassismiks. Eestis on e-valimised, mida pole võimalik kontrollida.

Kas Kaja Kallas on meediaeksperiment?

Soonvaldi mainitud meediaeksperimendi juurde tagasi tulles on ilmselt enamus inimesi nõus, et Kaja Kallas ei sobi peaministriks, mis peaks normaalsetele inimestele selge olema juba vähemalt ajast, kui ta riigikokku lasti. Kallase küsitava moraalse palge ja juhivõimed on lõpuks teemaks võtnud Eesti korporatiivne ajakirjandus. Kuid kuidas Eesti meediamajad, mis varem andsid ühisparteile, eriti reformierakonnale, kõik andeks ja jätsid igasugused sigadused sihikindlalt tähelepanuta, on nüüd äkki Kallase peale nii kuri? 

Kas korporatiivne meedia hakkas äkki moraalseks ja normaalseks? Võttis "mõistuse pähe"?

Kaja Kallas ei sobi peaministriks, mis peaks normaalsetele inimestele selge olema juba vähemalt ajast, kui ta riigikokku lasti.

Kindlasti mitte! Kas tegemist pole hoopis Kahesaja Eesti meediaprojekti jätkuga, kus korporatiivne meedia üritab näidata, et nende "šaakalite" lükata ja tõmmata on lisaks ühisparteilaste valede-valimistele ka peaministri amet? Ükski peatoimetaja pole seda tunnistanud, kuid kindlasti on selline asjade seis võimalik. 

Poliitikutele ajakirjanduse ees pisukese aukartuse õpetamises pole iseenesest midagi valet, kuid kõik meediamajad on üheselt progressiusu kantsid, kuhu on ära eksinud mõni üksik inimene, keda võib aeg-ajalt konservatiiviks pidada. Ehk pärast Kallast läheb kõik samamoodi ja samast lepast valmistatud reega edasi, nagu varem ning kõige kurja juur on jätkuvalt EKRE. 

Kogu võim korporatsioonidele?!

Normaalses demokraatlikus riigis peaksid võimutüüri juurde valitud poliitikud vähemalt natukene hoolitsema selle eest, et oma rahval oleks hea. Tänane progressiusuline valitsus ei pea eestlaste heaolu millekski ja täidab pisut ähmasemalt määratletud jõudude käske.

Mõttekoja Brownstone Instutute'i teadur David Bell kirjutab:

"Kui väga rikastel inimestel ja korporatsioonidel lubatakse algatada avaliku ja erasektori koostööprojekte, siis hakkab nende eesmärkide heaks tööle lisaks maksumaksja raha. Kui poliitikutel lubatakse käsitleda poliitikat elu karjäärivõimalusena, siis nad saavad üsna ruttu aru, et inimestele meeldimise asemel on palju tõhusam pugeda külje alla [rikastele] inimestele, kes võivad rahastada nende karjääri." 

Kunagi kirjutati ajalehes, et Eestis tegutsev, natukene vene oligarhi mõõtu ettevõtja Viktor Levada, hankis omale Levadia jalgpalliklubi väidetavalt järgmisel põhjusel: "Ma käin Venemaal oma äripartneritega saunas. Neil kõigil on jalgpallimeeskonnad. Mul on samuti jalgpallimeeskond, et oleks millestki rääkida." (Tekst ei pruugi olla sõna-sõnalt täpne.) 

Kas meie iduärimehed ei taha samuti olla Ränioru riskikapitalistide-tehnoloogiaettevõtjate moodi? Google, Apple, Microsoft, Facebook, rääkimata nende suurinvestoritest BlackRockidest ja Vanguardidest jne on kõik demokraatide "omad". Või pigem: demokraadid ja RINOd – ühisparteilased – on nende omad.

Üks tuntud majandusanalüütik nentis hiljuti ühes korporatistlikus päevalehes, et kui inimesel on palju raha, siis ta tahab pigem reeglina "midagi ära teha". Nii nagu Levada jalgpalliklubi, võivad ka Kahesaja Eesti ja Reformierakond olla TamkivideTallinateVilligute jne "millegi ära tegemine", mille eesmärgiks on sobituda progressiusuliste ärimeeste seltskonda. Et saaks kuskil California vikerkaarevärvi saunades endale kuuluvatest Eesti parteidest, poliitikast, meediast ning salkadest rääkida kui "võrdne võrdsega". Muster näitab, et mida rikkam on inimene, seda rohkem oluline kipub olema teiste rikkurite moodi olemine.

Väljendil "korporatistlik poliitikatööstus" on olemas ajaloost tuntud sünonüüm: oligarhia. Kui üks ärimeeste jõuk suudab parlamenti sõidutada, seda korporatiivse meedia abiga, Kahesaja Eesti suguse poliitikute koosluse, siis mis see on? Rikkurite võim!

Kaasaja oligarhial on veel omaette vint peal, sest see on globalistlik. Sellele võib lisada asjaolu, et kohalike ärimeeste ja vabaühenduste ära kasutamine riikide poliitiliste pöörete rahastamiseks ja sisepoliitika mõjutamiseks on meie hegemooni puhul üpris levinud võte. Hegemooni enda võimu juures tõmbab niite väga väike grupp inimesi ja sealt omakorda jõuavad need niidid nii Eestisse, rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kui ülejäänud läänemaailma. Seda tõestas näiteks kui ühte moodi kogu läänemaailm, sealjuures hoobilt kogu meditsiinieetika ära unustades, käitus Covidi ajal. Kuidas Euroopa Liit on ette heaks kiitnud ülemaailmse pandeemialepingu ja Bill Gates on üks suurimaid Maailma Terviseorganisatsiooni rahastajaid. Kuidas suur osa Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikest on seotud George Sorosega ja kuidas Eesti õigussüsteem peab neile alluma.

Sest nii nagu ülal, nii ka all, nii nagu Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus, peab võim olema Eestis demokraatiajärgselt korporatistlik, kuna paistab, et nii väike maatükk kui Eesti ongi, on see "universumi kuningate" jaoks teatud põhjustel tähtis.